Hispania Ulterior
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2019) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Mai 2019) |
Hispania Ulterior ("Kaugem Ibeeria") oli Hispania piirkond Rooma vabariigi ajal, paiknedes laias laastus Baeticas ja praeguse Hispaania Guadalquiviri orus ning ulatudes kogu Lusitaniasse (praegune Portugal, Extremadura ja väike osa Salamanca provintsist) ja Gallaeciasse (praegune Põhja-Portugal ja Galicia). Selle keskus oli Corduba.
Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Hispania on Ibeeria poolsaarele antud ladina nimi. Seda võib tagasi jälitada vähemalt aastani 200 eKr luuletaja Quintus Enniuseni. Sõna on tõenäoliselt tuletatud puunia sõnast אי שפן "I-Shaphan", mis tähendab "damaanide rannikut", mis omakorda on Foiniikia maadeavastajate väärarusaam, kuna nad pidasid arvukaid küülikuid damaanideks. Ulterior on ulter võrdevorm, mis tähendab "see on kaugemal". Antiikajaloolase Cassius Dio sõnul kuulusid piirkonna rahvad paljudesse erinevatesse hõimudesse, kellel ei olnud ühist keelt ega ühist valitsust.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast kontrolli kaotamist Sitsiilias, Sardiinias ja Korsikal Esimeses Puunia sõjas hakkas Kartaago laienema Ibeeria poolsaare lõunaossa. Varsti pärast seda algas Teine Puunia sõda. Suur osa sõjast puudutas Hispaniat, kuni Scipio Africanus võttis Hannibalilt ja kartaagolastelt Ilipa lahingus aastal 206 eKr kontrolli; neli aastat hiljem Kartaago alistus ja loovutas aastal 201 eKr kontrolli piirkonnas Roomale.
Aastal 197 eKr jaotati poolsaar kaheks provintsiks, kuna selle vallutuse ajal oli kohal kaks sõjaväge. Need kaks piirkonda olid Hispania Citerior ("Lähem Ibeeria") ja Hispania Ulterior ("Kaugem Ibeeria"). Piir oli üldiselt piki joont, mis läks läbi Carthago Nova Kantaabria mereni. Hispania Ulterior koosnes tänapäevasest Andaluusiast, Portugalist, Extremadurast, Leónist, enamusest Vana-Kastiiliast, Galiciast, Astuuriast, Kantaabriast ja Baskimaast.
Piirkonnas oli rahu aastani 155 eKr, kui lusitaanid ründasid Hispania Ulteriori. Võites kaks korda Rooma preetoreid, sütitas nende edu poolsaarel varsti mitu muud mässu. Ibeeria poolsaarest sai sõjalise tegevuse keskus ja võimalus edenemiseks. Nagu Appianos väidab, "[konsulid] võtsid juhtimise mitte [Rooma] linna heaks, vaid auks või kasuks või võidutriumfiks". Ala vallutas suuremas osas konsul Decimus Iunius Brutus Callaicus aastal 138 eKr, kuid sõda jätkus aastani 19 eKr, kui Agrippa alistas kantaabrid Hispania Citerioris ja Hispania oli lõpuks täielikult vallutatud. Sel samal aastal, koos kogu Hispania allutamise ja Kantaabria sõdade lõppemisega, korraldas Augustus poolsaare provintsid ümber. Hispania Ulterior jaotati Baeticaks (praegune Andaluusia) ja Lusitaniaks (praegune Portugal, Extremadura ja osa Kastiilia-Leónist). Hispania Citerior, millesse kuulusid nüüd Kantaabria ja Baskimaa, sai nimeks Hispania Tarraconensis.
Viienda sajandi alguses pKr vallutasid vandaalid Hispania lõunaosa. Rooma keiser Honorius volitas oma õemeest läänegootide kuningat vandaale alistama. Läänegoodid hõivasid Hispania ja tegid Toledo oma riigi pealinnaks.
Rooma mõju Hispaniale[muuda | muuda lähteteksti]
Igat provintsi valitses preetor. Hispania hõimueliidi liimed arvati Rooma aristokraatiasse ja neil lubati osaleda omavalitsuses. Rooma keisrid Traianus, Hadrianus ja Theodosius I sündisid kõik Hispanias. Rooma latifundiumid anti aristokraatia liikmetele kogu piirkonnas. Hispania Citerior linnu, nagu Valencia, suurendati ning kasutusele võeti niisutusvesi. Majandus õitses viljaaidana, samuti kulda, oliiviõli, villa ja veini eksportides.