Eesti Roheline Liikumine

Eesti Roheline Liikumine (lühend ERL) on keskkonnakaitsega tegelev mittetulundusühing, mille eesmärk on parandada Eesti keskkonna olukorda ja suunata ühiskonda rohelisele jätkusuutlikule mõtteviisile.

ERL-i liikmeskonda kuulub umbes 1000 eri vanuses liiget.

ERL-i rahastusallikad on grandid (KIK, KÜSK, Keskkonnaministeerium Eesti Keskkonnaühenduste Koja kaudu jm), liikmemaksud ja üksikisikute annetused.

Tegevus

Eesti Roheline Liikumine tegeleb selliste keskkonnateemadega nagu linnakeskkond, tarbimine, keskkonnapoliitika ning energeetika ja kliima. Eesmärk on kaitsta Eesti ja laiemas mõttes ka terve maakera keskkonda ning rakendada meetmeid, et piirata edasist looduse hävitamist ja leida seniste jätkusuutmatute tehnoloogiate asemele paremaid alternatiive.

ERL on varem korraldanud iga-aastast roheliste rattaretke "Kuidas elad?" ja ERL-i aastakoosolekuga ühendatud keskkonnakonverentsi "Roheline foorum". Nüüdisajal korraldatakse Tallinnas ja Tartus regulaarselt rohelise tee õhtuid, mis on keskkonnahariduslikud arutelud eri teemadel.

Juhatus

ERL-i esimehed on olnud Toomas Frey (1988–1990), Tõnu Oja (1991–1998), Peep Mardiste (1998–2005), Taavi Nuum (2004–2008). Hiljem pole juhatus esimeest valinud. Alates 2002. aastast on ERL-il ka tegevdirektor.

21. mail 2020 valiti aastaks ERL-i juhatus koosseisus Agor Eiskop, Henri Holtsmeier, Karin Kruup, Peep Mardiste ja Madis Vasser.

Ajalugu

ERL-i sündi võib pidada 1986.–1988. aasta fosforiidisõjast osa võtnud keskkonnaaktivistide tegevuse jätkuks. Idee luua loodussõprade poliitiline ühendus käidi avalikult välja ligi 800 rohelise mõttelaadiga inimese kogunemisel 28. aprillil 1988 Tallinna vanas Poliitharidusmajas. Moodustatud initsiatiivgrupp (Juhan Aare, Rein Einasto, Peeter Liiv, Tiit Made, Ants Paju, Vello Pohla, Eino Väärtnõu) töötas välja põhikirja ja programmi projektid. ERL-i asutamiskoosolek toimus Tallinna uue Poliitharidusmaja (hilisem Sakala keskus) suures saalis 23. mail 1988 kõigile avatud rahvakoosolekul. Kohal oli üle 2000 inimese. ERL-i esimeheks valiti Juhan Aare ja aseesimeheks Tiit Made. Juhatuse koosseisu delegeeriti Rein Einasto, Mario Kivistik, Ott Kool, Peeter Liiv, Endel Lippmaa, Lennart Meri, Ants Paju, Vello Pohla ja Eino Väärtnõu. Koosolek andis signaali Eesti üldsuse vastuseisust NSV Liidu Plaanikomitee ekspertkomisjonile, kes pidi neli päeva hiljem otsustama Virumaale planeeritava fosforiidikaevanduse küsimuse.

6. juunil 1988 toimus Tallinna Linnahallis ERL-i korraldatud rahvakogunemine rohkem kui 5000 inimesele, kus vastu võetud otsuses mõisteti hukka EKP Keskkomitee ebademokraatlik tegevus, avaldati usaldamatust parteijuhtidele Karl Vainole ja Bruno Saulile, nõuti põlevkivi röövkasutamise lõpetamist, Viru soojuselektrijaama rajamise plaanidest loobumist, vööndiaja taastamist, migratsiooniga seotud küsimuste avalikustamist jm. Teine ERL-i rahvakoosolek toimus 25. augustil 1988 Tallinna Linnahallis, kus sama suure osavõtjate foorumi juuresolekul võeti vastu ERL-i resolutsioon nr 1, milles nõuti kategooriliselt Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli kui fosforiidikaevanduse eestvedaja ametist vabastamist 60 päeva jooksul. Saul vabastati ametist 16. novembril Eesti NSV Ülemnõukogu istungjärgul. Samal päeval avaldas ERL-i juhatus resolutsiooni nr 2, milles nõuti kokku tulnud ülemnõukogult paranduste sisseviimist Eesti NSV konstitutsiooni, et oleks tagatud Eesti NSV seaduste ülimuslikkus. Toetati ka suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise ideed.

ERL-i otsused, pöördumised ja ühiskonna ümberkorraldamise ettepanekud kandusid kiiresti loomisel olnud erakondade ja liikumiste programmidesse. Sedavõrd, kuivõrd tugevnes ja laienes Rahvarinde poliitiline haare, taandus ERL peamise rahva meelsuse kujundaja rollist ning suur osa tema liikmetest ühines Rahvarindega.

Aastatel 1989–1992 tegutses Eestis sisuliselt kaks eraldi ERL-ist välja kasvanud erakonda. Neist esimene, Eesti Roheline Partei (juhid Mario Kivistik, Jüri Liim jt) asutati 10. augustil 1989 nende selgelt Eesti riiklikku iseseisvumist taotlevate rohelise liikumise aktivistide eestvedamisel, kelle hinnangul oli ERL-i juhtkond samal ajal liiga passiivne poliitilises võitluses Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu. ERL-i "poliitilise tiiva" (parteitud) liikmed asutasid oktoobris 1990 teise rohelise partei, nimega Eesti Roheline Erakond (ERE).

Vaatamata mitmetele lahkhelidele aktiivsemate ERL-i poliitikute vahel olid nende seast esitatud kandidaadid Eesti ülemnõukogu valimistel 1990. aasta märtsis väga edukad: ainuüksi Eesti Rohelise Liikumise enda valimisnimekirjast pääses ülemnõukokku 8 saadikut (sh Jüri Liim, Ants Paju, Villu Jürjo, Vello Pohla ja Arnold Rüütel, kes valiti ka ülemnõukogu esimeheks), lisaks Andres Tarand ja veel mõni varem ERL-is tuntuks saanud poliitik, kes kandideerisid seekord Rahvarinde valimisnimekirjas. Tiit Made sai isikumandaadi Eesti Ettevõtjate Erakonna nimekirjast. ERL-i liikmete selle perioodi olulisemateks teeneteks võib lugeda ökosüsteemipõhisele keskkonnakaitsele aluse panemist ja tollast valitsuse otsust tuumaenergiamoratooriumi kehtestamiseks. 1990. aastal valiti hulganisti rohelisi ka kohalike omavalitsuste rahvasaadikute nõukogudesse.

9. detsembril 1991 ühinesid kaks ERL-ist välja kasvanud rohelist parteid: Eesti Roheline Partei ja Eesti Roheline Erakond). Ühinenud erakonna nimeks valiti Eesti Rohelised ja esimeheks Jüri Liim.

Pärast erakonna Eesti Rohelised registreerimist märtsis 1992 jätkas nüüdsest juba parteidest täiesti eraldiseisev Eesti Roheline Liikumine tegevust valitsusvälise mittetulundusühingu ja päevapoliitikasse mitte sekkuva ühendusena, töötades peaasjalikult keskkonnaprojektidega.

ERL on tegelenud paljude keskkonnateemadega peamiselt energeetika ja atmosfääri, säästva tarbimise, noorte, transpordi, planeeringute jälgimise ja veekaitse töörühma ning metsatoimkonna kaudu. Nüüdisajal keskendub ERL poliitikate mõjutamisele ja projektidele kolmes valdkonnas: energeetika ja kliima, säästev majandusmudel ja tarbimine ning fosforiit.

Kuulumine katusorganisatsioonidesse

ERL on mitme rahvusvahelise võrgustiku liige, näiteks

• Maa Sõbrad (Friends of the Earth)
• Puhta Läänemere Ühendus (Coalition for Clean Baltic),
• CEE Bankwatch Network,
• Transport ja Keskkond (Transport & Environment).

Eesti Roheline liikumine on ka järgmiste Eesti koostööplatvormide liige:

• Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO)
• Vabaühenduste Liit
• Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)
• Tartu Keskkonnahariduse Keskus

Publikatsioonid

Aastatel 2001–2014 andis ERL välja teabelehte Rääk. 2015. aastast ilmub ERL-i infokiri.

Vaata ka

• ajaleht Igihaljas
• Organic Estonia
• roheline ideoloogia
• Ökoriik Eesti

Välislingid

• Erakonna koduleht