Reastvere mõis
Reastvere mõis (saksa keeles Restfer, varem ka Ludenhof) oli rüütlimõis Tartumaal Laiuse kihelkonnas. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Jõgeva valda Jõgeva maakonnas.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ordu- ja Poola aeg[muuda | muuda lähteteksti]
23. septembrist 1408 pärineva läänikirja järgi andis Liivi ordu maameister Konrad von Vietinghoff Reastvere (Restfer), Cublitz ja Pedasi (Pettes) külad lääniks Hans Oertenile. [1]
See on varaseim teadaolev kirjalik dokument, milles Reastveret on mainitud. Mõisa sel ajal Reastveres veel ei olnud. Arvatavasti tekkis mõis, mida hiljem ka Tuvemõisaks (Tuvengudt) nimetati, Kubbelitzi küla juurde ning võis asuda kusagil Tuimõisa külas või selle lähistel [2]. Nimetatud mõisa haldusalasse kuulusid Reastvere, Pedasi, Hanguse, Luusika ja Imukvere küla. Millal Reastvere iseseisvaks mõisaks sai, pole täpselt teada, kuid see võis olla millalgi Poola ajal, sest 1599. aasta Poola revisjonis on olemas iseseisvad Reastvere mõis (Lude) ja küla poolaka Gieraltowski valduses.[3]
Veel enne Poola aega või vahetult selle alguses kuulus mõis ilmselt ka Ludenite suguvõsale, kelle perekonnanimest sai mõisa paralleelnimi (Lude, Luden Hoff, Liudymoisa). Ka enamikul 17. sajandi maakaartidel esineb mõis Ludeni nime all. Samale suguvõsale on kuulunud ka Luua (Ludenhof) ja Lange mõis.
1537. aastal müüsid Hans Oerteni ühe järglase, Nicolaus Oerteni pojad Nicolaus ja Johannes Kubbelitzi mõisa koos sinna juurde kuuluvate küladega oma õe Ilsebe mehele Heinrich Taubele. 1599. aastal kuulus sama mõis Heinrich Taube tütrele Hedvigile, kes oli abielus Kiuma mõisa omaniku Reinhold Taubega. 1604. aastal suri Reinhold Taube ning pärandas Reastvere ja Kubbelitza oma õele Christinale, Koordi mõisa omaniku Detleff Hastferi lesele. Tema tütar Christina oli abielus Loodi, Vihula ja Helfreichshofi mõisa omaniku Bernhard Helffreichiga, kes 1612. aastal pärast naise ema surma sai ka Reastvere omanikuks.[4]
Rootsi aeg[muuda | muuda lähteteksti]
Kuningas Karl IX ajal oli mõis läänistatud Jürgen von Uxküllile.[5]
1623 läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Laiuse lossilääni, sealhulgas Reastvere mõisa ooberst Henrik Flemingule. Sellest tekkis kohe tüli Bernhard Helffreichiga, kes Reastveret endiselt enda omaks pidas. 1630. aastal loobus Helffreich oma õigustest Reastverele ja Kubbelitz'le, jättes endale aga viimase juurde kuulunud tühjad külad Virumaal.[6]
1624. aasta Rootsi revisjoni järgi kuulus Reastvere mõisale (nimetatud Luden Hoff) Reastvere ja Kirivere külad kolme taluga.[7]
1633. aastal andis kindralkuberner Skytte mõisa kasutada lipnik Siul Zacharionile, mis kinnitati kuninganna Kristiina poolt Norrköpingi riigipäeva otsusega 1. augustil 1646[6]. 1638. aastal elas mõisa külades Reastveres ja Kiriveres kummaski üks talupere, neile lisaks üks vaba mölder Reastvere külas[5]. 1639. aastal lisandus veel viis talu ning 1641. aastaks oli mõisas kokku juba seitse talu, üks vaba mölder ja kaks maata talupoega (Inwohner)[5] .
Zacharion müüs mõisa 1650. aastal edasi Hermann Schwemblerile, kes omakorda müüs selle 1654. aastal ooberst Philipp Sassile. 22. juunil 1680 laiendas kuningas Karl XI ooberst Sassi varasemaid õigusi ka tema tütardele, kellest üks oli abielus administratiivkohtunik leitnant Wolmar von Brümmeriga. Viimasest sai ka mõisa uus omanik. 1684. aastal mõis redutseeriti ning panditi seejärel Cornet Lichtenbergile, kes valitses mõisa kuni 1712. aastani.[6]
Sajandi lõpus, 1688. aastal oli Reastvere mõisas 17 talumajapidamist, neist 6 Reastvere ja 11 Kirivere külas.
Vene aeg[muuda | muuda lähteteksti]
1712. aastal läks mõis kapten Philipp Johann von Brümmeri omandisse, kes oli Wolmar Brümmeri poeg ja Philipp Sassi pojapoeg. 1728. aastal pärandas ta mõisa edasi oma pojale, leitnant Woldemar Johann von Brümmerile.
1795. aastaks oli mõisa majapidamiste arv kasvanud 21-ni, mõisa kahes külas elas kokku 208 inimest.
Brümmerite käes oli mõis järjepidevalt kuni 1798. aastani, kui mõisa toonane omanik major Magnus Wilhelm von Brümmer selle 37 000 hõberubla eest major Paul Graf von Sieversile pantis. Sievers tõi oma Põhja-Lätis Mazsalaca kihelkonnas asuvast Ostromisky mõisast Reastverre mitu läti perekonda, sealhulgas umbes 46 meest. Läti perekonnad jäidki Reastverre alaliselt elama ja sulandusid hiljem eestlastega.[8]
Järgmised omanikud olid taas Brümmerid. 1809. aastal ostis mõisa kreisipeamees Friedrich von Brümmer ning müüs 25 000 hõberubla eest edasi adrakohtunik Jacob Georg von Brümmerile. Too omakorda müüs mõisa 1826. aastal edasi maanõunik Georg Friedrich Samson von Himmelstiernale, kes selle kohe 10 aastaks 13 800 hõberubla eest Christoph Claus Bleskile pantis. 1828. aastal läks mõis meeskohtunik assessor Ludvig von Bocki omandisse. Tuntud baltisaksa kujur Alexander Friedrich von Bock oli tema poeg, kes oli sündinud 1829. aastal Reastvere mõisas.
30. juunil 1854 ostis mõisa koos naabermõisa Leediga 63 450 rubla eest Alexander von zur Mühlen.[6]
1858. aastal oli mõisas 22 talu 364 elanikuga. Sajandi lõpus, 1893. aastal oli talusid juba 35. Samal aastal algas Reastvere mõisas talude päriseks ostmine talupoegade poolt, kokku osteti 10 talu. Järgmisel aastal lisandus veel 7 talu.[9]
1912. aastal ostis Reastvere ja Leedi mõisa parun Karl Alexander Pilar von Pilchau hinnaga 125 000 rubla, kuid juba 1914. aastal müüs mõlemad 80 000 rubla eest edasi Alexander Nikolai Julius Cyprian von Dehnile, kes oli ühtlasi mõisa viimane omanik, enne kui see maaseadusega võõrandati.[10]
Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa peahoone on tänaseks hävinud. Kõrvalhoonetest on alles vaid madal viilkatusega krohvitud kivist välisseintega ait, mida on mitmel korral ümber ehitatud. Nõukogude ajal kasutas mõisa säilinud kõrvalhooneid Sadala kolhoos Sadala külanõukogus, ait oli kasutusel kuivatina.
Mõisasüdames on veidi lehtpuid ja põlispuid eeshoovi tagaküljel.[11]
Mõisal oli läbi aegade mitu veskit, millest lähim asus Reastvere külla viiva tee ääres paarikümne meetri kaugusel mõisasüdamest. Teine veski, mis rajati arvatavasti 20. sajandi alguses Reastvere küla Madise talu maadele, on tänapäeval varemeis. Lisaks oli mõisal Pilli (nimetatud ka Pilli Jaagu) vesiveski Pedja jõe ääres.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Hermann von Bruiningk, Nicolaus Busch. Livländische Güterurkunden: aus den Jahren 1207 bis 1500., 1908, lk 192
- ↑ Johan Kõpp. Laiuse kihelkonna ajalugu. Tartu, 1937, lk 24-26
- ↑ Johan Kõpp. Laiuse kihelkonna ajalugu. Tartu, 1937, lk 44
- ↑ Walter von Hueck, Die Herkunft der ritterschaftlichen Geschlechter in Wierland zu schwedischer Zeit, Hirschheydt, 1973, lk 84
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Roslavlev, O. (1969). Die Revision Livlands 1638 : estnisches Siedlungsgebiet. II. München. Lk 172–173.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Leonhard von Stryk, Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, Bd.: 1, Der ehstnische District, Dorpat, 1877, lk 87-88
- ↑ Johan Kõpp. Laiuse kihelkonna ajalugu. Tartu, 1937, lk 69
- ↑ Johan Kõpp. Laiuse kihelkonna ajalugu. Tartu, 1937, lk 359
- ↑ Johan Kõpp. Laiuse kihelkonna ajalugu. Tartu, 1937, lk 329
- ↑ Rahvusarhiiv. Kinnistute register
- ↑ Reastvere (Räästvere) mõis, Eesti NSV mõisate esialgne ülevaatus. Mõisate ülevaated (1976-1978), Jõgeva rajoon. V. Ranniku. Tallinn 1978. A-231, ERA.T-76.1.10436, Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 250-251 [1].
Kirik: Laiuse kirik
Mõisad: Jõgeva mõis | Kaave mõis | Kivijärve mõis | Kurista mõis | Kärde mõis | Laius-Tähkvere mõis | Laiuse mõis | Laiuse kirikumõis | Leedi mõis | Mõra mõis | Pakaste mõis | Reastvere mõis | Ripuka mõis | Rääbise mõis | Tirma mõis | Vaimastvere mõis | Võikvere mõis