Kärde mõis

Allikas: Vikipeedia
Kärde mõisa ait 2007. aastal

Kärde mõis (saksa keeles Kardis) oli rüütlimõis Tartumaal Laiuse kihelkonnas. Tänapäeval jääb kunagine mõis Jõgeva valda Jõgeva maakonnas.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed teated mõisast on 1532. aastat, mil selle omanik oli Johann Rebuck. 1680. aastatel mõis redutseeriti. Hiljem oli see von Rosenite ja Baranoffite käes ning 1819. aastal omandas mõisa Woldemar Friedrich von Pistohlkors. 1890. aastal ostis selle Liivimaa maakohtunik Viktor von Stackelberg.

Kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa alal asub kunagine kalmistu, mis oli tõenäoliselt külakalmistu.[2]

Rahumajake[muuda | muuda lähteteksti]

Kärde rahumajake

Mõisa maal asub ka Kärde rahumajake, mis tähistab 1656–58 kestnud Rootsi-Vene sõda lõpetava Kärde rahu sõlmimist 1661. aastal. Ehkki rahvapärimuse väitel sõlmitud rahuleping just selles majas, on paviljon tõenäoliselt siiski hilisem.[1]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Peahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa peahoone oli ühekorruseline puithoone, mida algselt kattis õlgkatus. Selle kohale on praeguseks rajatud uus ehitis.

Valitsejamaja[muuda | muuda lähteteksti]

Ühekorruseline valitsejamaja on ehitatud kahes järgus.[3]

Tall-ait[muuda | muuda lähteteksti]

Historitsistlik pooleteistkorruseline, viilkatuse ning tellisest ja maakivist krohvimata tall-aidahoone paikneb esifassaadiga mõisasüdame poole.[4]

Park[muuda | muuda lähteteksti]

Pargi tuumik on rajatud 18. sajandi II poolel, seda on oluliselt muudetud 1870. aastatel Viktor von Stackelbergi käsul. Tema ajal istutati ka nulugrupp teisel pool Jõgeva-Tartu maanteed. Praegu on ajalooline planeering hävinud.[5]

Mõisa kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa südamest linnulennult umbes 1 km kaugusel kagu pool on Neitsimäel Kärde mõisa kalmistu, kus asub suur Stackelbergide vapiga maakivi (Preilikivi).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 172-5.
  • Särg, Alo. Jõgevamaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn: Argo, 2012.
  • Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 252 [1].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]