Readers of the Book of Life

"Readers of the Book of Life: Contextualizing Developmental Evolutionary Biology" ("Eluraamatu lugejad: arengulise evolutsioonibioloogia kontekstualiseerimine") on Anton Markoši raamat, mille andis välja Oxford University Press 2002. aastal.

Kokkuvõte

Osa I: Universumi raamatu lugejad

Galileo Galilei järgi on "filosoofia" kirja pandud universumi suurde raamatusse (looduse raamatusse), mis on kirja pandud matemaatika keeles ja mida tuleb õppida lugema. Loodusteadlaste arvates tuleb lihtsalt järk-järgult dekodeerida looduse tähestiku tähed, sõnad ja nende ühetähenduslik tähendus, ning nõnda lõpuks sõnum lõplikult kätte saada. See uskumus on mehhanitsistliku maailmavaate taustal. Ent loodusteadlaste mudelid on metafoor, mis põhinevad inimeste valmistatud masinatel; nad on selle metafoori reifitseerinud ning väidavad siis, et loodus ongi mehhanitsistlik. Võib-olla teadlased ise ongi raamatu autorid ja sunnivad loodust selle järgi käituma (Friedrich Nietzsche, "Teispool head ja kurja"). Kui juba jutt on raamatust, siis miks mitte seda lugeda (dekodeerimise asemel)? Lugeja on lõputult silmitsi oma kogemusega ning aina muutub lugemise käigus. Üldkehtiv ühemõtteline tõlgendus saab olla ainult spetsiaalsete konstruktsioonide puhul (arvutikeeled, matemaatilised teooriad). Hans-Georg Gadameri ("Tõde ja meetod") järgi peab hermeneutika seisma silmitsi tuttava ja võõra vahelise polaarsusega ning avastama tingimusi, mis teevad mõistmise võimalikuks hoolimata keelelisest, ajalisest ja kontekstuaalsest kaugusest. Tõlgendus on uute tähenduste loov avastamine. Lugeja ise on osa tekstist, mida ta loeb. Paljud mõtlejad osutavad sellele, etmaailmgi on loomult hermeneutiline, ja ainult Läänes on see vaade viimastel sajanditel alateadvusse jäänud.

Võidakse jõuda isegi hermeneutikast kaugemale: gnoosise või panpsühhismini (Raymond Ruyer, "La Gnose de Princeton"). Ruyer' järgi ei ole ühtne Universum mitte tekst, mida lugeda, mitte autorilt lähtuv sõnum, mis tuleb täpselt dekodeerida vaid keel, mida kõnelda. Jumal ei ole kõneleja, vaid universaalne keel, kõigi keelte alus, emakeel. Seda ei kõnelda jäljendades, vaid osalevalt leiutades. Universum ei ole loodus, vaid kultuur, aktiivne jõustamine, teda ei ole konstrueeritud.

Markoš püüab näidata, et kõigil elusolenditel (keda uurib bioloogia) on hermeneutiline loomus.

Teadmise ühtsustus: võimalik, soovitav, paratamatu?

Teadmise ühtsustus oleks võimalik erineval moel.

Esiteks, lähtudes vaatest, et maailm on sama mis objektiivne reaalsus ning reduktsionistlik meetod on kõige sobivam või ainus vahend maailma mõistmiseks. Seda legitimeerib veendumus, et teadmist saab rajada väikesele arvule lihtsatele aksioomidele: objektiivse reaalsuse olemasolu, range põhjuslikkus ja piiratud arv muutumatuid alusseadusi. Siis tuleb kogu teadmine mahutada "objektiivse" loodusteaduse valda ning muu hulgas loobuda ajaloolisest eksegeesist.

Teiseks, lähtudes hermeneutilise ringi ontoloogiast, rõhutades kogu tunnetuse ajaloolisust ning meie maailmavaate sõltuvust kontekstist ja kogemusest. Eelmises lõigus eeldati, et reaalsuse kõik aspektid on vaatleja ees, mitte osa temast. Vaatlejal tuleb lihtsalt oluline dešifreerida ja juhuslik välja jätta. Vaatluse käigus tuleb muudatused mõtlemises alla suruda ning loobuda spekulatsioonist ja eksegeesist. See nõuab koolitust. Hermeneutiline lähenemine tunnistab aga, et maailma tunnetamine on teadvuse ülesanne, teadvusel aga on juured samas maailmas, milles ta osaleb. Nii jääb ruumi tõlgendusteadusele. Elusolendid osutuvad olenditeks, kes suudavad iseenda eest hoolitseda.

Kolmandaks, lähtudes eeldusest, et kogu maailm on elus, sel on intentsionaalsus, pidevad tähenduslikud teisenemised. Siis oleme meie vaid eneseteadlikku universumi loova väe üks arvututest avaldustest. Võime maailma peegeldada ja kaasa ehitada on ka näiteks molekulidel ja galaktikatel. See lähenemine on ligitõmbav, kuid mitte teaduslik.

Meetod

Mis on teaduse meetod? Loodusteadus toetub vaatlusele ja katsele, humanitaarteadused eelistavad seletavaid, hermeneutilisi lähenemisi. Iga metodoloogia määratleb oma valdkonna. Nii saavad loodusteadus ja humanitaarteadused erinevat laadi vastuseid, nad ei mõista teineteist ja suuresti ignoreerivad teineteist. Kas asi on meie loomuse ebatäiuslikkuses või maailma loomuses? Kui maailma loomus ongi selline, siis ühtne vastuoludeta, komplementaarsusteta ja kahemõttelisusteta teadmine on võimalik ainult Jumalal. Moodne teadus asetabki end väliseks erapooletuks vaatlejaks, kes suudab maailma tunnetada tõlgenduste vaheliste vastuoludeta; kui sellist tõde ei õnnestu leida, siis süüdi on vale loogika või meetodid või andmete puudumine jne. Mõte, et inimene, nagu iga elusolend, kaupleb oma tõde välja, on enamikule teadlastele vastuvõetamatu.

Teise vaate järgi on meie maailmaseletused vaid mudelid, mis peegeldavad meie maailmakäsitusi, jättes maailma tõelise loomuse (physis) alatiseks varjule. Meie maailm on kunstlik, loomus on elus, aga varjul. Siis nõuab tunnetus kontemplatsiooni, mõistuse keskendunud pingutust ja initsiatsiooni, mis on tüüpiline humanitaarteadustele ja eriti religioonile.

Kolmandaks võib lähtuda sellest, et meie oleme elus, ning analoogia põhjal oma kogemusega püüda mõista maailma. Aga mis on "elus reaalsus" ja kuidas seda uurida?

Markoše arvates on tarvis vähemalt kahte vaadet. Pole võimalik jõuda maailma ühemõttelise kirjelduseni, mis oleks ühtaegu korratav ja ajalooline. Katseline lähenemine on võimalik ainult seal, kus tõlgendusvabaduse saab minimeerida ning uuritakse ainult neid maailma omadusi, mida inimesed jõustavad. Mõnikord on uurimisaine loomult niisugune, et tõlgendada pole suurt tarvis; mõnikord tuleb tõlgendamine kunstlikult alla suruda, näiteks luues erilised katsetingimused, organismide kloonid jne. Isegi sel juhul ei pruugi saada vältida näiteks konstantse ja ajaloolise, "objektiivse" ja kunstliku vahelisi antinoomiaid.

Bioloogia, psühholoogia ja sotsioloogia elavad eksperimentaal- ja ajalooliste teaduste vahelise lõhe kohal. Žanrite segamine võib tekitada arusaamisi ja mõttetuid riide. 20. sajandil on bioloogia kujunenud suuresti eksperimentaalteaduseks. Bioloogid on keskendunud nähtustele, mida saab kirjeldada funktsioneerimisena ning seletada mehaaniliste mudelitega. See lähenemine oli edukas, kuid selle eest tuli maksta elusolendite ajaloolisuse, spontaansuse ja koguni intentsionaalsuse minimeerimisega.

1. Objektivistlik ettepanek teaduse ühtsustamiseks

Stsientism on maailmavaade, mille järgi on loodusteadusel reaalsuse dešifreerimise monopol. Iga maailmavaade asendab maailma selle kujutisega. Stsientism ei tunnista vaadete paljusust ning loob illusiooni, et oleme leidnud ainuvõimaliku vahendi reaalsusest arusaamiseks, asjad on objektidena käepärast ja maailma struktuuri saab materialiseerida, reifitseerida. Maailmavaate omamine väldib vastutust selle eest, kuidas maailma mõistetakse: tuleb lihtsalt õige maailmavaade üles leida. Maailmavaate pooldajad ei luba kahtlusi: need tuleb kohe kõrvaldada. Maailmavaade laiendab banaalsuse aredate ja sügavate asjade maailma, nii et maailm laastatakse ja isegi banaalne fragmenteerub. Maailmavaate ja ideoloogia erinevus on imeväike.

Valgustuse pärand

Valgustuse põhiteesid on kindlus, et kõik probleemid saab mõistuse abil lahendada; kõikide ebauskude ja eelarvamuste hülgamine; usk progressisse ning praeguse teadmiste taseme üleolekuga varasemast; usk vaimuaristokraatia vajalikkusse, ratsionaalsuse levitamisse.

Tundub, nagu valgustuse programm oleks pooleli jäänud, sest humanitaarteadused hülgasid selle. Hans-Georg Gadameri ("Tõde ja meetod") järgi täitus valgustus humanitaarteadustes romantismiga, reaktsioonina historismile: tõeline ajalooteadus ei hinda minevikku tänapäeva mõõdupuuga. See on valgustuse eelarvamuste ületamine. Siit algab ajalooline hermeneutika, mis tunnistab traditsiooni ning austab seda "absoluutse mõistuse" möödapääsmatu piirina.

Vitalismi, mille stsientism hülgab, esines valgustajate, näiteks Denis Diderot'l, sest ateistil oli tarvis, et loodus suudaks teda tekitada. Ka ratsionaalne morfoloogia vastas mõneti valgustuse ideaalile (Gerry Webster, Brian Goodwin, "Form and Transformation. Generative and Relational Principles in Biology"). Ent 19. sajandi lõpus saadi juba läbi ilma vitalismi ja ratsionaalse morfoloogiata.

Maailmakaardid, terve mõistus ja objektiivne reaalsus

Stsientism põhineb usul teadmise ühtsusse, maailma korrapärasusse, nii et maailma saab seletada väikese arvu seadustega. Ainult range teadusliku meetodi abil saab tajuda maailma sellisena, nagu ta tegelikult on. Edward Osborne Wilsoni ("Consilience: The Unity of Knowledge") järgi on inimesel religiooniinstinkt, mida on kohane suunata teadusele, eelistades ilmutusele objektiivse reaalsuse otsimist.

Kui me näeme maailma läbi ajus olevate filtrite, siis me loome pidevalt maailmakaarte. Iga kaart, telefoniraamat, keel, kultuur on meie teadvusele filtriks. Iga filter võimaldab näha mingit maailma aspekti ja selles orienteeruda. Teadus on väga tõhus filter, kuid üks paljudest. Stsientismi järgi on teadus ainus õige filter.

Lewis Wolpert ("The Unnatural Nature of Science") rõhutab, et teaduse loomus on meie mõtteviisile võõras: teaduse tõed on intuitsioonivastased, neil on igapäevaeluga vähe pistmist ning nad vajavad väga spetsialiseeritud koolitust; nähtavasti sellepärast tekkiski teadus inimkonna ajaloos ainult üks kord.

Loodusteadus tekkis väga erilises kontekstis ja traditsioonis. Monoteism võimaldas uskumist, et Jumala loodud maailm käitub mõistuspäraselt ja järgib lihtsaid ja selgeid seadusi. Traditsioon leiutas tähestiku, mille märkidel pole muud tähendust peale erinevuse teistest märkidest. Traditsioon haaras maailma kolmemõõtmelisse ruumi. Nii sai sündida analüütiline geomeetria, mis teisendas maailma märkide järjenditeks ning tegi matemaatikast maailma "konstrueerimise" juhised. Nõnda said märgid oma elu ning teadus vabanes kujutlusvõime ja ihu maailmast, saades piirduda märkide vaheliste loogiliste suhete uurimisega. Sellega tekkis küll uus rikas kujutlusvõime liik. Võib-olla tõesti nii on võimalik otse näha, milline maailm on, kuid seda ei tohi pimesi uskuda.

Edward Osborne Wilsoni meelest esindavad loodusteadused avastamist, humanitaarteadused ja filosoofia tammuvad aga lõputult paigal. Wilsoni järgi on teadus organiseeritud, süstemaatiline ettevõtmine, mis kogub teadmisi maailma kohta ning tihendab teadmised kontrollitavateks seadusteks ja printsiipideks. Teadusele on omased korratavus, ökonoomsus, mõõtmine, heuristika ning seesmine sidusus ja ebakõlade puudumine; pseudoteadusel seda pole. Markoši arvates iseloomustavad need kriteeriumid ka humanitaarteadusi ja filosoofiat, ja isegi reduktsionism pole neile võõras. Arutlustega objektiivsest tõest Markoš ei taha kaasa minna.

Kanti tõkked ja Aristotelese tõke

Ladislav Kováč ("Potreba syntézy prírodných a kulturnych vied") tegi ettepaneku teadmiste ühtsustamiseks samuti lähtudes valgustusest. Ta räägib neljast "Kanti tõkkest", mis isoleerivad makromaailma elanikud mikromaailmast, megamaailmast, psühhomaailmast ja sotsiomaailmast, mis pole meile otseselt valla ja mille nähtusi me kaldume tõlgendama makromaailmast laenatud käsituste ja terminite abil. Kaua aega oli parim viis selleks pidev narratiiv või müüt, mida lapsest peale sisendati. Alles hellenid avastasid, et müüditõed võivad olla kaheldavad ja komplementaarsed. Hüpoteeside falsifitseerimise abil said nad müüdi väest lahti. Sellest avastusest sündisid 2000 aastat hiljem kogemusteadused. Teadmine lakkas olemast komplementaarsete teadmiste juhuslik segu ja muutus kumulatiivseks. See viis tehnoloogiani. Kultuuriteadused aga pole veel leidnud, kuidas fakte kumuleerida. Nad on Aristotelese tõkke taga: see on puhta arutlemise abil kättesaadavate teadmiste piir. Selle tõkke ületamiseks on tarvis hakata hüpoteese katseliselt kontrollima. Aristotelest loodusteadustes enam keegi ei tsiteeri, humanitaarteadustes aga küll. Kas tõesti Aristoteles looduse kohta täielikult eksis, küll aga avastas olulisi tõdesid inimese ja ühiskonna kohta? Kováč ei usu seda: tuleb hakata Aristotelese hüpoteese ja teooriaid falsifitseerima. Et katseliselt falsifitseerida ei osata, siis toimub see stiihiliselt päris elus. Asi pole selles, et teadmiste harud leiaksid niiviisi ühise keele. Vastupidi, kui kultuuriteadused on oma meetodid välja töötanud, siis nad muutuvad sama intuitsioonivastasteks nagu loodusteadused, kuid me saame inimloomuse kohta midagi teada. Kováči meelest tuleb humanitaarteadustes kasutusele võtta reduktsionistlik meetod.

Alternatiiv hermeneutilises käsituses?

Patrick A. Heelan ("The scope of hermeneutics on natural science") vastandab hermeneutikat seletavale meetodile, mis püüab koostada mõõdetavate teoreetiliste muutujatega matemaatilist mudelit, mida kontrollitakse selle järgi, kas ta suudab labori tingimustes ennustada ja juhtida omistatud algtingimuste põhjuslikke tulemusi.

Hans-Georg Gadameri järgi ("Griechische Philosophie II") me peame peale maailmaga manipuleerimise seda ka mõistma, sellepärast me ei saa välja jätta asjade olemise korda nii, nagu nad iseenesest on korraldatud ja väljenduvad. Gadameri järgi on inimkogemuse maailmu, mida ei saa kunagi objektiveerida: keel, logos (maailm ise, nagu kõnelemine teda kõnetab, maailm, mis tänu keelele on kättesaadav ja öeldav).

Reduktsionism, kirjelduse algtasand ja teaduslik tõde

Edward Osborne Wilson võrdleb meditsiini ja sotsiaalteadusi. Meditsiini edu tuleneb püüdest ühtsustada vaadeldavad nähtused kõigil tasanditel kuni molekulini välja. Sotsiaalteadustes on küllaltki palju meetodeid ja kirjeldustasandeid, kuid valitseb kaos ja nägemuse puudumine, sest ei hoolita teadmiste hierarhilisest korrastamisest, bioloogia ja psühholoogiaga seostamisest (reduktsionism), selle asemel toetutakse rahvapsühholoogiale.