Tõde ja meetod

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Tõde ja meetod" ("Wahrheit und Methode") on filosoof Hans-Georg Gadameri peateos. Selle esmatrükk ilmus 1960.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Juttu tuleb hermeneutilisest probleemist. Mõistmise ja mõistetu õige tõlgendamise fenomen ei ole ainult vaimuteaduste metodoloogia eriprobleem: iidsest ajast on olnud olemas praktilise suunitlusega teoloogiline hermeneutika ja juriidiline hermeneutika. Tekstide mõistmine ja tõlgendamine ei ole ainult teaduse asi, vaid kuulub inimlikku maailmakogemusse üldse. Hermeneutiline fenomen ei ole algselt meetodi probleem, asi ei ole mõistmismeetodis, millega tekste teaduslikult tunnetada nagu muid kogemusesemeid. Asi pole eeskätt kindlas tunnetuses teadusliku meetodi ideaali järgi, ometi on tegu tunnetuse ja tõega. Traditsiooni mõistmise käigus ei mõisteta ainult tekste, vaid taibatakse midagi ja tunnetatakse tõdesid. Mis tunnetus see on ja mis tõde see on? Tunnetuse ja tõe mõiste filosoofilise selgitamise ja õigustamise juures domineerib uusaegne teadus, nii et see küsimus ei tundu legitiimne, ometieisaa ka teadustes selleta läbi. Mõistmise fenomen paneb vastu katsele tõlgendada seda ümber teaduse meetodiks. Järgnevad uurimused liituvad vastupanule teadusliku metoodika universaalsuspretensioonile teaduste sees. Eesmärk on otsida üles tõekogemused, mida ei saa teaduslike meetoditega kontrollida, ning küsida, mis neid legitimeerib. Nii satuvad Vaimuteadused ühte filosoofia-, kunsti- ja ajalookogemusega, mis on väljaspool teadust. Tõde annab end nendes kogemustes teada viisil, mida ei saa teaduslike meetoditega verifitseerida. Filosoofia teadvustab seda tänapäeval väga hästi iseasi, kuidas nende mitteteaduslike tunnetusviiside tõepretensiooni filosoofiliselt õigustada annab. Gadameri arvates on nende legitimeerimiseks vältimatu süveneda hermeneutilisse fenomeni. Mõistmise kogemus näitab, et ajalooline meetod on filosoofia ajaloos näiline. Kui filosoofia klassikuid mõista püütakse, kehtestavad nad tõepretensiooni, mida tänapäevane filosoofia ei saa tagasi lükata ega ületada; enda filosoofilist taipu saab pidada klassikute omale allajäävaks. Seda, et klassikute mõistmisel lähtutakse omaenda nõrkuse tunnistamisest, võib pidada tänapäeva filosofeerimise nõrkuseks, aga veel suurem nõrkus on, kui iseennast klassikute peal proovile ei panda. Tuleb tunnistada, et suurte mõtlejate tekste mõistes tunnetatakse tõde, milleni teisiti ei jõua – kuigi teaduses on teisiti.

Kunstiteadus on ette teadlik, et ta ei saa kunstikogemust asendada ega ületada. Kunstiteosest saadakse teada tõde, milleni ühelgi muul moel ei jõuta, ja selles seisneb kunstiteose filosoofiline tähendus, mis ei allu targutamisele. Nagu filosoofiakogemuski, manitseb kunstikogemus teaduslikku teadvust tunnistama oma piire. Järgnevad uurimused alustavad seetõttu esteetilise teadvuse kriitikast, et kaitsta kunstiteosest saadavat tõekogemust esteetika vastu, mida kitsendab teaduse tõemõiste. Sellest lähtepunktist püütakse järgnevas välja töötada tunnetuse ja tõe mõiste, mis vastab kogu meie hermeneutilisele kogemusele. Kunsti kohta öeldu kehtib vaimuteaduste kohta tervikuna, kus ajalooline traditsioon saab küll ka uurimisaineks, aga pääseb ka ise oma tões kõnelema (zum Sprechenkommt). Ajaloolise traditsiooni kogemus ületab põhimõtteliselt selle, mis seal on uuritav. Asi ei ole ainult tõesuses või ebatõesuses, mille üle otsustab ajalooline kriitika, vaid ta vahendab alati tõde, millest tuleb osa saada (teil zu gewinnen). Edasi püütakse hermeneutiline fenomen täies ulatuses nähtavaks teha. Selles tuleb tunnustada tõekogemust, mida ei tule mitte üksnes filosoofiliselt õigustada, vaid mis ise on filosofeerimisviis. Siin väljatöötatav hermeneutika ei ole vaimuteaduste metodoloogia, vaid katse aru saada, mis vaimuteadused väljaspool oma metoodilist eneseteadvust tõeliselt on ja mis seob neid meie maailmakogemuse tervikuga.