Kodurott

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Rattus rattus)
Kodurott

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Närilised Rodentia
Sugukond Hiirlased Muridae
Perekond Rott Rattus
Liik Kodurott
Binaarne nimetus
Rattus rattus
(Linnaeus, 1758)

Kodurott (Rattus rattus) ehk mustrott on hiirlaste sugukonda roti perekonda kuuluv näriline.

Päritolu ja levila[muuda | muuda lähteteksti]

Koduroti looduslik levila on Indias[2]. Sealt on ta inimese kaasabil levinud üle maailma[2].

Vahemere maadesse jõudis ta Vana-Rooma ajal, sest roomlased importisid Indiast vürtse. Vahemere maades elas rotte ennegi, aga need ei olnud kodurotid ega rändrotid. Ajalooliselt on kodurott seotud laevandusega[3], sest levis eeskätt laevade abil. Eestisse jõudsid kodurotid 13. sajandil, enne Eestis rotte ei elanud[4]. Kodurott levis kiiresti üle Eesti ja muutus kõikjal tavaliseks.[viide?]

Rändrott jõudis Euroopasse 16. sajandil ja levis pikapeale üle Euroopa, kodurotti välja tõrjudes. Eestisse jõudis ta 18. sajandil[4]. Tänapäeval elab kodurott Eestis peamiselt lõuna- ja kaguosas[4][5]. Sama on juhtunud mujal maailmas: kodurott on levinud paljudes piirkondades üle maailma ning samuti on paljudes piirkondades rändrott ta välja tõrjunud.[viide?]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Koduroti tüvepikkus on 15–25 cm ja kaal 190–250 g[2].

Kodurott sarnaneb rändrotiga, kuid nende vahel on väikesi erinevusi. Kõigepealt on kodurott tavaliselt tumedam[4]. Kodurott on saleda, rändrott jässaka kehaga. Koduroti saba on pikem kui keha, rändrotil lühem kui keha. Koduroti kõrvad ja silmad on suured, rändrotil väikesed. Koduroti ninamik on terav, rändrotil tömp. Karvadest vabad kehaosad (kõrva sisemus, käpad, saba ja ninaots) on rändrotil enamasti roosad, vahel pruunid, aga kodurotil tuhakarva hallid, välja arvatud ninaots, mis on temalgi erkroosa[6]. Koduroti karv on läikivam ja hoiab rohkem keha ligi[6].

Roti kehatemperatuur on 32,1–38,1 °C. Roti süda lööb 260–600 korda minutis.[7]

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Kodurott rotilõksus

Kompimis-, maitsmis-, lõhna- ja kuulmismeel on kodurotil suurepärased, nägemine on tal kehv.[3]

Kodurott suudab hüpata kuni meetri kõrgusele.[3]

Kodurott sööb kõike, mida kätte saab, aga eelistab taimetoitu[4][5]. Ta eelistab puuvilju, pähkleid, teri ja köögivilju, mida sööb 25–28 g päevas[3]. Putukaid sööb ka[5]. Söögi suhtes ta nõudlik ei ole, võib süüa nii raibet kui liigikaaslast[2].

Kodurott on põhiliselt ööloom, aga võib ka päevasel ajal toitu otsida.[5]

Kodurotid elavad rühmades, kus domineerivad isased. Grupisisesed kaklused on tavalised ja neid algatavad emasloomad.[5]

Protsess, mille käigus rändrott hakkas kodurotti linnadest välja tõrjuma, langes kokku muutustega arhitektuuris. Kasutamata pööninguid ja lakkasid muutus järjest vähemaks, ühtlasi tekkisid inimtühjad keldrid ja torustikud. Kodurott hea jooksja ja ronijana eelistab elada kõrgel, aga rändrott on osavam ujumises, kaevamises ja eri tasapindade vahel hüppamises ning seetõttu eelistab elada keldrites ja tunnelites.[6]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kodurotid

Kodurott on inimkaasleja[2][5]. Nähtavasti ei suudaks ta ilma inimese abita Eestis ellu jääda[2]. Ta on hea ronija ning sellepärast eelistab elada pööningul või lakas, keldrit ta väldib[4]. Teda võib sageli katuselgi kohata[3]. Tal võimaldavad levida torud, kaablid ja kangid[3].

Kodurott sigib 2–6 korda aastas, tavaliselt märtsist oktoobrini. Heades tingimustes võib ta aga aasta ringi paljuneda. Tiinus kestab 20–24 päeva ja selle järel sünnib 7–12 poega.[4][2]

Vastsündinud pojad on paljad ja pimedad. Nägijaks saavad nad 2 nädala vanuselt. Ema imetab poegi 3 nädalat. Suguküpseks saavad nad juba 2 kuu vanuselt. Kodurott elab 2½, maksimaalselt 3 aastat vanaks[5].[4][2]

Rotil on 42 kromosoomi.[8]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Kodurott

Inimesele on rotid kahjulikud. Koduroti hambad kasvavad pidevalt ja nende kulutamiseks peavad nad palju närima. Niimoodi rikuvad nad puitehitisi ja mööblit. Nad rikuvad ka toiduaineid ja levitavad haigusi[2]. Kuid kodurott on muutunud haruldaseks ja selletõttu jääb tema tekitatud kahju paljukordselt alla rändroti tekitatud kahjule.[4]

Kodurotte söövad paljud kiskjad ja röövlinnud, kes aitavad leevendada koduroti suurest sigivusest tekkivaid ohte. Siiski on koduroti peamine vaenlane inimene.[2][5]

Antiikajal ja keskajal oli kodurott peamine katku levitaja[5]. Koduroti veres säilivad paljude haiguste tekitajad paremini kui rändroti veres. Euroopas hakkasid katkuepideemiad levima pärast seda, kui kodurott oli Rooma riigis kõikjale jõudnud, ja katkuepideemiad lõppesid laias laastus sellel ajal, kui rändrott oli koduroti sadamatest välja tõrjunud.[viide?]

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kodurotid Karni Mata templis

Ehkki nime põhjal võiks vastupidist arvata, ei ole kodurott mingi koduloom. Teda pole õnnestunud kodustada, kuigi on proovitud, ja temast pole aretatud ühtki kodus pidamiseks sobivat tõugu. Näiteks rändrott kodustub kergesti ja rändrotist on aretatud palju tõuge.[6]

Tallinna loomaaias kasvatatakse nii kodu- kui rändrotte, mitte niivõrd külastajatele vaatamiseks kui toiduks teistele loomadele. Kummagi rotiliigi jaoks on loodud erisugune keskkond. Rändrotid elavad nagu koduloomad ikka keset mänguasju, plastpudeleid ja muud inimestele omast träni, võttes loomulikuna külastajate horde ja eredat valgustust. Seevastu kodurotid elavad hämaruses ega näita end inimesele, kui vähegi võimalik.[6]

Vastupidine olukord on inimese kodus, kui rott tahab ühe seina juurest minna vastasseinani. Rändrott hoiab end pidevas kokkupuutes teiste objektidega, liibub sel teekonnal seina vastu või jookseb voodi alt läbi. Seevastu kodurott tuiskab kõige lühemat teed pidi otsejoones üle toa.[6]

Rändrott oma peremeest naljalt ei hammusta ja lubab end isegi vannitada, kuigi see on talle ebameeldiv. Kodurott seevastu võib kergesti peremeest hammustada. Unest üles äratatud kodurott lööb äratajale kõhklemata hambad kätte. Rändrotiga võrreldes on tal pisemad kihvad ja nõrgem hammustus kui rändrotil olla võiks.[6]

Indias Karni Mata templis peetakse kodurotte pühade loomadena. Külastajatelt oodatakse, et nad toovad rottidele toitu, ja neil on keelatud jalanõusid kanda, et nad kogemata rottidele peale ei astuks. See on maailma ainus poolkodustatud kodurottide asurkond.[6]

Paljudele loomatõugudele on omased geneetilised haigused, sealhulgas rändrotitõugudele. Need tulevad lähisugulaste vahelisest ristamisest. Kodurotte ei aretata, nad on metsikud, seetõttu pole neil ka levinud geneetilisi haigusi.[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kryštufek, B., Palomo, L., Hutterer, R., Mitsainas, G. & Yigit, N. (2021). Rattus rattus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2021.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Kodurott bio.edu.ee
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Kodurott (Rattus rattus) ProControl, professionaalne kahjuritõrje
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Kodurott bio.edu.ee
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 Sven Začek. Loodusõpe. Kodurott www.looduspilt.ee
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Madis Nurms. Lemmikute lood: mitte just kodune kodurott[alaline kõdulink] Lemmik 2011/1
  7. "A ja O". Tallinn, Valgus 1987, lk 135
  8. "A ja O". Tallinn, Valgus 1987, lk 154

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]