Ratla

Ratla
Pindala	16,5 km² (2020)
Elanikke	62 (1.01.2019)
EHAK-i kood	6842
Koordinaadid	58° 29′ N, 22° 50′ E

Ratla on küla Saare maakonnas Saaremaa vallas.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Leisi valda.

Ratla küla asub Kesk-Saaremaal Kuressaare–Kuivastu maantee ääres, umbes 40 km kaugusel Kuivastu sadamast. Meri on külast igas suunas paarikümne kilomeetri kaugusel, muid veekogusid läheduses pole. Ratla küla ümbritsevad sood, mis on kuivendatud, ülesharitud. Samuti puisniidud, kus vanasti heina tehti, kuid mis tänapäevaks on võsastunud. Ratla oli kunagi suur ja rahvarohke küla. Külarahvas hoidis pigem omaette, kuna kirik ja linn olid mõlemad külast kaugel.

Ajalugu

Küla on esmamainitud 1442. aastal Ratili vakusena.Alates 1911. aastast hakati Ratla külas talusid müüma pärisomandiks. Igal talul oli oma soolapp ja metsaheinamaa, viimasel ka tihti oma küün. Igal metsatukal, künkal ja soolapil oli oma nimi, mida mäletavad tänapäeval ainult vanemad inimesed.

Saaremaa adramaarevisjonis 1731. aastal on mainitud küla nimega Ratjall. Samuti on selles revisjonis nimetatud neli peremeest: Tõnso Ott (Välja talu), Kongi Jahn (Kongi talu), Hallicka Pert (Hallika talu), Karri Perri Pawle Hans (Kaderperri talu). 1798. aastal on küla nimi muutunud juba lühemaks ja seda kirjutatakse kujul Ratjal. Hiljem lühenes Ratjal veelgi ja kasutusele jäi nime kuju Ratla.

Esimene ja teine maailmasõda, Vene ja Saksa okupatsioon ning Siberi vangilaagrid viisid Ratlast ära kokku ligikaudu poolsada inimest. Vabadussõjas osales oma kümmekond Ratla meest ning need mehed, kes vabadussõjast eluga pääsesid, said Koikla mõisa maadest asundustalud ja jäid sinna elama. Paljud nende järglastest elavad seal tänaseni.

1938. aastal oli Ratla küla nii suur, et koosnes kolmest osast. Ratla 1 (122 inimest), Ratla 2 (69 inimest) ja Ratla 3 (65 inimest). Kokku üle 80. talu ja 256 inimest. Nende numbritega oldi kindlalt kõige suurem küla tolleaegses kihelkonnas. 2015. aasta seisuga elab külas umbes 64 inimest.

Kolhoosidesse ühinemise ajal jäi Ratla ääremaaks, millest tulenevalt muutus elu kiirelt viletsaks ning paljud noored pered kolisid linna või suurematesse asulatesse. 1974. aastal oli elanike arv 117. 1994. aasta detsembris oli alalisi elanikke 93. Ratla küla kokkutulekul (aasta 1989) koostati küla kaart, kuhu olid märgitud kõik selleaegsed ning ka ammu hävinud ehitised: elumajad, laudad, kõrts ja tuulikud.

Kalmeväljad

Kivikalme on peamiselt kividest ehitatud kalme. Eestis ja Põhja-Lätis pronksi- ja varasel rauaajal oli Skandinaavia või Soome eeskujule tuginev kivikirstkalme. Sõrve poolsaarelt ja Kuramaalt on teada ka mõned skandinaaviapärased laevkalmed. Esimese aastatuhande esimesel poolel tekkisid Eestis ja Põhja-Lätis omapärased tarandkalmed. Alates esimese aastatuhande teisest poolest rajati Eesti mandriosas ilma korrapärase sisemise ehituseta kalmeid. Saaremaa 11.–12. sajandi kalmetes leidub ka kiviringe. Kalmed on ehitatud enamasti raudkivist, Põhja-Eestis ja saartel ka paest.

Ratla küla lääne- ja põhjaosas paiknevad rauaaja lõpu (11.–13. sajand) pärinevad kalmeväljad, mis asuvad 0,5–1 km laiuse poolkaarena küla ümber. Nimetatud kalmistu oli Saaremaa üks suurim ning sisaldas 600–700 ahervaret või rauna. Lähemad kalmed on nüüdisajaks hävinud või küntud põldudeks, praegu on need tuntud Kalmu, Vahe ja Salupõllu nime all. Antud põldudel leidub kivi saarekesi, mis on tekkinud endistele kalmukohtadele. Kalmed, mis on saarekestena laiali pillutatud jäävad üksteisest 20–30 meetri kaugusele. Paekividest koosnevate ümmarguste või ovaalsete laperguste kiviraunade kõrgus on 1 meeter ning läbimõõdud varieeruvad 10–12 meetri vahel. Kivikorra alt poole meetri sügavuselt on nähtavale tulnud põlenud mulda, mis on sisaldanud luid, savipotitükke ja pronksist ehteasju.

Kalmistu osa mis on kõige terviklikumalt säilinud asub Ratla küla Aru perede vahelisel Ussivare karjamaal. Karjamaa idaossa ulatuvas Salu metsas on samuti selliseid kiviraunasid, kuid metsa põhjapoolses osas leidub veel üksikuid kiviraunu. Lõunapoolne mets on kõrgem ning sealt võib leida peale raunade ka kiviaedade asemeid. Lõunapoolsel serval on kümmekond suuremat kivirauna, mille läbimõõt on 12–13 meetrit ning üksikud raunad ulatuvad läänepoolse maanteeni. Ussivare karjamaa kalmest on leitud palju pronksist ehteasju, ketitükke, käevõrusid, rauast mõõk, savipotitükke, helmeid jm. Kalmistu kaugeim, idapoolne osa asub Ratla Metsa talust Soonemaa metsani. Seal on ligikaudu 100 meetrikõrgust kivivaret umbes 8–12-meetrise läbimõõduga.

Haridus

Laratsi talus tegutses aastatel 1826–1828 kool, mis hiljem kolis Allika mõisasse ning tegutses seal aastatel 1828–1923. Kool oli 4 klassiline ja korraga õpetas vaid üks koolmeister. 1875. aastast olid kooliõpetaja ameti peal isa Mihkel Oks ja hiljem tema poeg Johannes Oks. Nendele eelnevate õpetajate ning nende ametiaja kohta pole täpset infot teada. 1869. aastal kutsuti Mihkel Oks juhtima Ratla abikooli Metsaääre külla ning 1875. aastal ühendus see Ratla kooliga Allika koolimajas.

Ratla koolis oli kõige suurem õpilaste arv 96. Suur arv oli tingitud kooli populaarsusest, sest kool oli õpetuse poolest üks paremaid Karja kihelkonnas. Kahekümnenda sajandi alguse poole õppis koolis 70 õpilast, kõik ühes toas pikkade laudade taga. Õpetati eesti keelt, vene keelt, geograafiat, arvutamist, loodusteadust ja laulmist. Koolil oli ka teenija, kes koristas ja küttis. Lapsed hakkasid koolis käima kümneaastaselt ja õpilasi käis Ratlas koolis ka Koiklast. 1923. aastal koliski kool Koikla mõisa.

Vaata ka

• Ratla puisniit
• Ratla roosa tamm
• Eesti külade loend