Rahvakogu

Allikas: Vikipeedia
Rahvakogu arutelupäev 6. aprillil 2013.

Rahvakogu on ühisloome meetodit kasutanud algatus, mis kutsuti ellu valmistamaks ette muudatusettepanekuid valimisseaduste, erakonnaseaduse ja teiste küsimuste lahendamiseks Eestis, mida seostati riigi demokraatia tulevikuga.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvakogu arutelupäev.

Rahvakogu alustas kui kõigile ID-kaarti kasutavatele kodanikele avatud veebiportaal, millega loodeti kodanike ja poliitikute avaliku ühisloome korras valmistada ette muudatusettepanekuid keskendudes viiele valdkonnale: valimissüsteem, erakondadevahelise konkurentsi avatus ja parteide sisedemokraatia, erakondade rahastamine, kodanike osalemisvõimalused poliitikate kujundamises valimiste vahel ning ühiskondliku ruumi politiseerimise ja sundparteistamise pidurdamine.

Kokku kogunes 2013. aasta jaanuaris rahvakogu veebilehele enam kui 1300 ettepanekut.[1]

Idee kasutada Harta 12 jätkuprotsessis crowdsourcingut tegi esimesena avalikult Liia Hänni[2], samas mainiti seda kui võimalust Toomas Hendrik Ilvese kokku kutsutud nõupidamisesel parlamendierakondade, vabaühenduste ja riigiteadlaste vahel Kadrioru Jääkeldris 2011. aasta novembris Marek Tamme poolt sissejuhatuskõnes.[3]

Poliitikauuringute Keskus PRAXIS grupeeris esitatud ettepanekuid veebruaris 49 erinevaks alateemaks ning märtsis koostasid eri valdkondade eksperdid neile mõjuanalüüsid. Vahemikus 18.22. märts toimusid seminarid kõigil viiel püstitatud põhiteemal, kus arutleti leitud alateemade ajakohasuse ning mõjususe üle ja valiti välja olulisemad teemad Rahvakogu arutelupäevaks.

6. aprillil 2013 toimus Avatud Eesti Fondi ja Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu korraldusel Tallinna laululava lavaalustes ruumides Rahvakogu arutelupäev, kus püüti välja selgitada, millistele tõstatatud probleemidest oodatakse ühiskonnas enim lahendust. Arutelupäeval osales enam kui 300 inimest ja läbi arutati 18 ettepanekut[4]. Nõnda saadud ettepanekud edastati Riigikokku.

Rahvakogu töö korraldamise eest vastutas Eesti Koostöökogu. Ühisloomeprotsessi ja veebikeskkonna valmistas ette enam kui 10-liikmeline hajus töörühm, millesse kuulusid teiste hulgas mõttekoja Praxis, vabaühenduste liidu EMSL, e-Riigi Akadeemia, presidendi mõttekoja, Eesti Koostöökogu, Eesti Väitlusseltsi, Domus Dorpatensise, parlamendierakondade jt organisatsioonide esindajad, samuti on töös osalenud mitmeid IT- ja kommunikatsioonispetsialiste. Portaali tehnilise lahenduse kavandamise ja realiseerimise eest vastutas peamiselt Henri Laupmaa.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvakogu üks eestvedajatest, Urmo Kübar, kõnelemas arutelupäeval.

Kogu Harta 12-st lähtuvat Jääkeldri algatuse kohta on väidetud, et see lõhub meie põhiseaduslikku demokraatiat, sest sellist rahvaalgatust meie seadused ette ei näe[viide?]. Ka on kritiseeritud Rahvakogu veebiportaali avamiseni viinud korraldust oma läbipaistmatuse tõttu ning Rahvakogu ennast läbimõtlematuse ja kiirustamise jälgede pärast. Rahvakogu on kritiseerinud paljud parlamendierakondade liikmed, nt Rait Maruste, aga ka poliitikud ja asjatundjad väljastpoolt parlamenti, nt Kari Käsper[5], Mart Helme[6] jt.

Nädal pärast portaali avamist tunnistas üks selle aktiivsemaid organisaatoreid Urmo Kübar, et Rahvakogu keskkond ei soodusta ettepanekute vahelist dialoogi, mis peaks olema ühisloomelisusele aluseks, vaid portaal täidab lihtsalt ideede kogumise eesmärki.[7]

Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Vello Pettai leidis, et Rahvakogu on "põhimõttelisemaid väljakutseid meie esindusdemokraatia täiendamisele, mis on loonud ulatusliku ning struktuurse lähenemise poliitilise süsteemi uuendamiseks".[8] Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor Alar Kilp aga kritiseeris ekspertide rolli Rahvakogus ning leidis, et nendele on antud liiga suur vastutus ja et poliitilise süsteemi muutmine peaks sõltuma ekspertiisi asemel poolte kokkuleppest. Kilp leidis ka, et Rahvakogu ei saa mõtestada "rahva tahte", "rahva ootuste" või "kodanikuühiskonna" väljendusena, selle asemel tuleks protsessis säilitada arvamuste paljusus ning rääkida ja mõtelda võimalikest lahendustest kui konsensusest esindatud poolte vahel.[9]

Suur osa kriitikast keskendub arusaamale, et Rahvakogu neutraliseeris liikumise Aitab valelikust poliitikast korraldatud meeleavalduste väljendatud rahva meelepaha ning juhtis tähelepanu tegelikelt probleemidelt eemale, ka distantseeris end Rahvakogust selle tõukejõuks olnud liikumine ise.[10] Kuna puudub õiguslik mehhanism Rahvakogu ettepanekute ülekandmiseks Riigikogusse ja ei saa eeldada, et Riigikogul oleks motivatsiooni Rahvakogu ettepanekuid arvestada, siis on nende kriitikute arvates Rahvakogu protsess tulutu, Priit Hõbemägi näeb siin taga võimuerakondade sihipärast tegevust ja leiab, et "lämmatamine viidi läbi elegantselt, hobulausujaliku rafineeritusega".[11] Laur Uudam on seevastu pidanud Rahvakogu opositsioonierakond SDE kavandatud taktikaliseks sammuks valimiskampaanias.[12]

Rahvakogu tuleviku küsimust tematiseeris poliitaktivist Meelis Kaldalu, kui ta püüdis Eesti Vabariigi 95. aastapäeva pidustustele pääseda "härra Meelis Kaldalu" tiitli asemel "Rahvakogu liige Meelis Kaldalu" nime all ning esines rea provokatsioonidega rahvaalgatuse seadustamise teemadel[13]. President Toomas Hendrik Ilves seevastu rõhutas oma aastapäevakõnes[14], et rahvaalgatuse seadustamine avab tee populismile ja see pole soovitav.

Rahvakogu üks initsiaatoritest Liia Hänni ettepanek Rahvakogus[15] toob välja, et Rahvakogu-laadsetele algatustele mõtte andmiseks tuleb seadustada vähemalt märgukirja esitamine Riigikogule, mis sai teoks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse vastuvõtmisega 2014. aastal.

Andres Laiapea teeb oma avalikus äraütlemiskirjas Rahvakogu teemaseminaridel osalemise kohta ettepaneku, et president kui Rahvakogu algataja peaks selliste protsesside seadustamiseks pöörduma Riigikogu poole palvega algatada ja vastu võtta Rahvakogu seadus.[16][17]

Raadioajakirjanik Kaja Kärner on püüdnud kriitikat kokku võtta ja väidab, et isegi kui Rahvakogu tulemuseks on ainult kolm seadusemuudatust, on tegu õnnestunud aktsiooniga.[18] Samuti on püütud kriitikat seletada oletusega, et see põhineb lihtsalt teadmatusel[19].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meedias