Deliberatiivne demokraatia

Allikas: Vikipeedia

Deliberatiivne demokraatia ehk arutlev demokraatia on demokraatia vorm, mis tähendab et poliitilised otsused tehakse konsensuse baasil. Kui tavaliselt demokraatias on oluline koht hääletamisel, siis deliberatiivses on oluline koht avalikul diskussioonil.

Termini võttis esimesena kasutusele Joseph M. Bessette, 1980. aastal artiklis "Deliberative Democracy: The Majority Principle in Republican Government," Samal teemal on kirjutanud ka Jon Elster, Jürgen Habermas, Joshua Cohen, John Rawls, Amy Gutmann, John Dryzek, James Fishkin, Dennis Thompson, Seyla Benhabib.

Deliberatiivse mudeli kohaselt on demokraatia teooria tuumaks deliberatsiooniprotsess, mille põhiliseks komponendiks on põhjendatus. Selle mudeli kohaselt peaksid poliitilises kommunikatsioonis osalejad, esitades üksteisele põhjendatud argumente, jõudma mõlema poole jaoks parima lahenduseni. Ideaalses deliberatsiooniprotsessis ei kasutata „muud jõudu, kui üksnes parema argumendi esitamist“ [1] Deliberatsiooni demokraatlikust saab hinnata kolme tingimuse täidetuse järgi:

  1. kaasamine: legitiimne otsus sünnib vaid siis, kui kõik otsusest mõjutatud osapooled on kaasatud nii arutelu- kui otsustusprotsessi;
  2. poliitiline võrdsus: kõigil osalejatel peab olema võimalus osaleda deliberatsioonis, esitada oma seisukohti ja küsimusi, teha kriitikat ning saada ja vahetada vabalt informatsiooni;
  3. avalikkus: diskussioon toimub avalikult ja seeläbi muutuvad osalejad valijate ja üksteise ees vastutavaks.

Avalik arutelu aitab kodanikel kujundada arvamusi erinevates küsimustes ning võimaldab neil oma vaateid õigustada ja teha parimaid valikuid. Kaasamine annab ka juhtidele parema ülevaate avalikkuse soovidest. Tulemuseks peaksid olema paremad otsused. Kuid ratsionaalsed ja õiglased tulemused saavutatakse vaid olukorras, kus poliitiline kommunikatsioon ei ole takistatud.

Deliberatiivse demokraatia mudeli rakendamises nähakse ohtu süsteemi efektiivsusele. Enamasti seondub see küsimusega, kas avatuse ja läbipaistvuse suurendamine ning kodanike suurem kaasamine on efektiivsuse seisukohalt otstarbekas? Samuti läheb kaasava demokraatia mudel vastuollu arusaamaga, et „mõõdukas salastatus on iga poliitikategemise puhul loomulik ja õigustatud”. [2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Habermas (1976). Legitimation Crisis. London: Heineman.
  2. Karlsson, C. (2001). Democracy, Legitimacy and the European Union. Uppsala University.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mikko Lagerspetz: "Arutlev demokraatia ja diskursiivse korra piirid" – Vikerkaar 2005, nr. 4–5, lk. 143–151

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]