Rait Maruste
Rait Maruste (sündinud 27. septembril 1953 Pärnus) on Eesti jurist, endine kohtunik ja poliitik, XII Riigikogu liige ja selle põhiseaduskomisjoni esimees, XIII Riigikogu asendusliige.
Ta on õppinud Kalju Algkoolis, Lõpe Algkoolis, Koonga 8-klassilises koolis ning lõpetanud Pärnu-Jaagupi Keskkooli 1972. aastal ja Tartu Riikliku Ülikooli 1977. aastal õigusteaduse alal. Õigusteaduse kandidaaditöö kirjutas prof Ilmar Rebase juhendamisel ning kaitses 1985. aastal Leningradi Ülikoolis. Aastast 1988 oli TRÜ doktorand.
Aastatel 1990–1992 täiendas end Freiburgi Ülikoolis ja Heidelbergi Max Plancki Instituudis ning Cambridge'i Ülikoolis.
1977–1992 töötas Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õpetaja, vanemõpetaja, dotsendi, kateedrijuhatajana ning doktorandina, hiljem olnud Tartu Ülikooli külalisprofessor.
Aastatel 1992–1998 oli ta vastloodud Riigikohtu esimees ning 1998–2010 Eestist nimetatud kohtunik Euroopa Inimõiguste Kohtus.
Maruste on olnud Rahvusvahelise Alalise Vahekohtu liige, samuti Rahvusvahelise Kohtunike Ühingu auhinnažürii (Justice in the World Foundation Prize Jury) liige.
ETA Riigiõiguse Sihtkapitali Nõukoja liige.
[muuda | muuda lähteteksti]
Maruste on enam kui saja meediaartikli autor riigiõiguse, demokraatia ja sõnavabaduse teemadel.
Kui Riigikogu 2002. aastal esimest korda keelustas valimisliidud, leidis Maruste, et tegemist on poliitilise, mitte õigusliku probleemiga.[1] See põhjustas mitmeid vastuväiteid.[2][3]
Maruste on pooldanud iseseisva konstitutsioonikohtu loomist ja sellesse üksikisikutel pöördumise võimaluse loomist.[4] Ta on avaldanud arvamust, et Euroopa Liiduga ühinemise referendumi "ei" puhul tuleks välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised;[5] et tuleks kehtivat põhiseadust muuta või vastu võtta uus põhiseadus.[6][7]
Arvamus presidendivalimiste kohta[muuda | muuda lähteteksti]
15. septembril 2006 avaldas Rait Maruste Postimehes artikli "Valimine, süüme ja vastutus", milles kritiseeris presidendivalimiste ümber toimuvat.[8] Maruste seadis kahtluse alla presidendi süümevande järgimise Arnold Rüütli kahtlustamise tõttu repressioonides osalemises, samuti erapooletuse kohustuse rikkumises ning valimismehhanismide põhiseaduse mõtte vastases ärakasutamises. Samal päeval lubas Rahvaliit pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole, teada saamaks, kas tegemist on kohtu ametliku seisukohaga.[9] Arnold Rüütel teatas oma avalduses, et kohtunik Maruste on "ametisolevat riigipead avalikult poliitiliselt rünnates loonud pretsedendi, mis ei anna head eeskuju praeguses ühiskondlikus debatis erapooletust nõudvate ametikohtade sihilikust politiseerimisest". Samuti palus Rüütel teema edasisel käsitlemisel austada (muidu üksnes kriminaalmenetluses kehtivat) süütuse presumptsiooni.[10] Sama päeva õhtul teatas Maruste ETV uudistesaates, et artiklis avaldatud seisukohad olid tema seisukohad. "Kahetsusväärselt kirjutas Postimees minu nimele alla "Euroopa inimõiguste kohtunik" ja lisas kohtunikutalaaris pildi minuga kooskõlastamata", sõnas Maruste. "Kohtul pole sellega küll midagi pistmist".[11]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Põhiseadus ja selle järelevalve. Juura, 1997
- "Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse". Juura: Tallinn 2004. ISBN 9985-75-149-3; EAN 9789985751497
- "Psühholoogia alused" (koos Talis Bachmanniga). Ilo: Tallinn 2003. ISBN 9985-57-516-4
- Eesti omariikluse põhidokumendid. TA Riigiõiguse Sihtkapital, 2020.
Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Inimõigused on Euroopa teema" (Euroopa Liidu põhiõiguste hartat tutvustav artikkel). Postimees, 6. detsember 2000
- "Õigus ei lõpe sõnadega paberil, vaid algab sellest" (arvamuslugu Eesti õiguse arengust teisel iseseisvusperioodil). Postimees, 31. juuli 2001
- "Konstitutsionalismi kaitseks". Eesti Päevaleht, 5. märts 2009
- "Eestlaseks olemisest". Eesti Päevaleht, 16. jaanuar 2010
- "Rahvavõimust. Ikka ausalt". EPL, 14. detsember 2012
Tegevus NLKP-s[muuda | muuda lähteteksti]
- 1976. aastast oli Eestimaa Kommunistliku Partei liige,[12] 1989. aastal astus ta sealt välja.[13] Aastatel 1984–1985 oli ta TRÜ õigusteaduskonna partorg.[viide?]
Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 2010. aastast kuulub ta Eesti Reformierakonda.[14]
Lääneranna Vallavolikogu liige ja esimees (2020).
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Rait Maruste on abielus rootslanna Elisabet Kristina Furaga.
Abielust Mare Marustega on tal kaks täiskasvanud last: Madli Maruste (s. 1980) ja Kristjan Maruste (s. 1988).
Elab Lääneranna vallas Mereäärse külas.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Rait Maruste. "Poliitiline ja õiguslik otsustamine". Postimees, 5. juuni 2002
- ↑ Eha-Mai Graf, Andrus Ristkok. Parteiline diktatuur. Postimees, 12. juuni 2002.
- ↑ Jüri Adams. Kohtunik kui kodanik. Postimees, 26. juuni 2002.
- ↑ Rait Maruste. Vits, mis aitaks riigi põõsast välja. Postimees, 2. mai 2001.
- ↑ Maruste: "ei" referendumil nõuab erakorralisi valimisi. Postimees, 4. juuli 2003.
- ↑ Rait Maruste. "Eesti enne euro-otsust. Postimees, 12. juuni 2001.
- ↑ Rait Maruste. Käes on aeg uue põhiseaduse teksti koostamiseks. 23. aprill 2005.
- ↑ Rait Maruste. Valimine, süüme ja vastutus. Postimees, 15. september 2006.
- ↑ Rahvaliit pöördub Rait Maruste asjas Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. Postimees, 15. september 2006.
- ↑ Arnold Rüütel: loodan, et minu suhtes kehtib süütuse presumptsioon. Postimees, 15. september 2006.
- ↑ Maruste: kohtunikel on õigus arvamust avaldada. Postimees, 15. september 2006.
- ↑ Rein Veidemann. "Ülikooli parteikomitee tööst sügissemestril". TRÜ nr 48, 17. detsember 1976. Lk 1.
- ↑ "Kes on kes Eesti poliitikas 1988–1992". ISBN 5899000236.
- ↑ "Rait Maruste liituski Reformierakonnaga". Eesti Päevaleht, 8. oktoober 2010.