Raha emissioon

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Raha loomine ehk emissioon on protsess, mille käigus luuakse või antakse ringlusse vahetustehingute läbiviimiseks vajalik meedium (väärtuse kandja). Ideaalis peaks turule antud raha kogus vastama toode koguväärtusele, mida selle eest turult osta saaks. Kui raha emiteeritakse oluliselt rohkem, siis tekitab see reeglina inflatsiooni  ehk raha väärtuse vähenemise. Rahapuudus tekitab taas deflatsiooni, mis võib üle kasvada likviidsuskriisiks.

Rahakäibe tekitamiseks tuleb esmalt tekitada raha käive – selleks tuleb kõigile potentsiaalsetele tarbijatele jagada kätte mingi kokkulepitud summa, mis jääb alati käibele, s.t on jooksvalt inimeste käes. Eestis 1994. aastal jagati kroonikäibe käivitamiseks igaühel 500 krooni … ja majandus jooksis õlitatult pea viis aastat.

Käibelelastud raha ja likviidseid maksevahendeid märgitakse tunnusega:

  • M1: käibele lastud paberrahade ja müntide koguväärtus, mis saab kohe käibesse võtta või on paigutatud arveldusarvetele;
  • M2: M1 + kuni 2 aastased hoiused ning pikema-ajalised hoiused, mis võib kuni 3 kuulise ettehoiatusega välja võtta;
  • M3: M1 + M2 + euroala finantsasutuste poolt käibesse antud väärtpaberid, s.h tagasiostukohustusega võlakirjad, investeerimisfondide osakud ja kuni kaheaastase tähtajaga võlakirjad.

M1 märgib täiesti likviidseid varasid ja M3 üldse käibel olevate väärtpaberite mahtu.  Mõnikord kasutatakse ka tunnust M10, millega märgitakse tarbijate valduses olevate paberrahade, müntide ja kommertspankade keskpangas säilitatavate hoiuste kogumahtu.[1] [2]


Raha loomise viisid[muuda | muuda lähteteksti]

Keskpanga emissioon[muuda | muuda lähteteksti]

Digitaalajastul võib keskpank emiteerida nii virtuaalset digiraha kui ka välja anda paberraha ja münte. Keskpank väljastab digiraha (baasintressimääraga Euribor) vaid kommertspankadele, mis on avanud oma arveldusarve keskpangas. Tavaliselt laenati raha tagatise eest, kuid 2008. aasta finantskriisi ajal ja isegi selle järel on keskpangad väljastanud kommertspankadele krediiti ka ilma baasintressita nende likviidsuse taastamiseks.

Kuna neid kontosid kasutatakse ka pankadevaheliste maksete tegemiseks, siis välistab seevajaduse vedada sularaha ühest pangast teise. Kui kommertspangad vajavad sularaha, siis vahetavad nad digiraha paberrahaks ja/või müntideks ning vastav summa veetakse keskpangast kommertspanka, kust see väljastatakse kohapeal laenu võtjatele või rahaautomaatide vahendusel sularaha kasutajatele.  Kui kommertspank tagastab raha keskpangale, siis lahkub see ringlusest.

Tavapäraseks keskpanga rahapoliitika instrumendiks on baasintressimäär, mille tõstmise või langetamisega kujundatakse kommertspankade rahanõudlust ja majanduslikku aktiivsust riigis. 21. sajandi teise aastakümne lõpuks on kujunenud olukord, kus nn kvantitatiivse lõdvendamise poliitika tõttu on raha emiteeritud nii palju, et selle hulk turul ületab juba neli korda kaupade hulka. Sellele vaatamata on majandusaktiivsus madal ning tavaliselt sellises olukorrast tõusvat inflatsiooni pole isegi tekkinud. Kuna probleemi põhjuseks peetakse seda, et pangad ei laena raha välja, siis on keskpank kehtestanud negatiivse intressi kommertspankade rahadele, mis seisavad keskpangas.[3]

Kommertspankade emissioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kommertspangal on võimalus luua oma riskiga laenuraha, kui ta suudab tagada panga likviidsuse s.t teostada klientide poolt nõutud rahaülekanded. Kui ülekanne toimub panga klientide vahel, s.t raha kantakse panga ühelt kontolt teisele, siis pole reaalset raha üldse vaja.  Raha on vaja vaid siis, kui ülekanne tuleb teha teise panka, kuid kuna sellised ülekanded liiguvad igas suunas, siis toimub tasaarveldus (kliiring) ning tegelik summeeritud maksekohustus selgub alles tööpäeva lõpus, kokkulepitud kellaajal. Ülejääv summa arvestatakse üleöö või vajaduse korral ka pikemaajalisema laenuna. Riskide maandamiseks on Euroopa Keskpanga (EKP) poolt kehtestatud nõue, et iga kommertspank peab kohustusliku reservina hoidma 1% oma bilansimahust EKP kontol. Sularahana antakse välja ja on käibel EL keskmisena u 10% käibele lastud rahast, kuid riikide lõikes see suurus varieerub suuresti.[4]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Asmundson, Irena; Oner, Ceyda (September 2012). "What Is Money?" (PDF). Finance & Development. IMF. Retrieved 8 March 2018.
  2. European Central Bank (20 June 2017). "What is money?". European Central Bank. Retrieved 8 March 2018.
  3. Meigs, A. James; Wolman, William (1971). "Central Banks and The Money Supply" (PDF). Second Konstanz Seminar on Monetary Theory and Monetary Policy. Federal Reserve Bank of St. Louis. Retrieved 8 March 2018.
  4. Disyatat, Piti (February 2010). "The bank lending channel revisited" (PDF). BIS Working Papers. Bank of International Settlements. Retrieved 8 March 2018.[1]