Likviidsuskriis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Likviidsuskriis (ingl. Liquidity crisis) tähendab finantsmajanduses teravat rahapuudust. Mõistega märgitakse üldtunnustatud maksevahendi puudust turul, mis hõlmab ühte valuutat (territoriaalriiki või eurotsooni). Liikviidsuskriis muudab võimatuks turumajanduslike suhete toimimise, kuna tehingu algatajatel pole võimalik viia seda lõpuni maksevahendi puudumise tõttu. Praktikas tähendab see, et osta ja müüa ei saa mitte üksnes kaupu ja teenuseid, vaid ka teisi finantsinstrumente (aktsiad, võlakirjad, futuurid, optsioonid jms).  Sellises olukorras saab teha vaid bartertehinguid ehk vahetada kaupa kauba vastu.[1]

Likviidsuskriisi olukorras – milles tuluvood lakkavad, kuid varem sõlmitud lepingutest tulenevad raha tasumise kohustused jäävad – satub suur hulk isikutest makseraskustesse ning nad on sunnitud oma kaubavarud, põhivahendid või isikliku omandi müüma maha ebaõiglaselt madala hinnaga. See taas pakub erakordseid võimalusi neile, kelle kätte on kogunenud palju sularaha. Tervikvaates lõpeb likviidsuskriis, eriti fiat-rahal põhinevas rahasüsteemis rikkuse ümberjagamise ja ebavõrdsuse kasvuga, s.t varad kontsentreeruvad üha väiksema grupi finantsoligarhide kätte.    

 

Likviiduskriisi põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Likviidsuskriis on raskesti mõistetav nähtus, sest rahapuuduse üle kurdavad samaaegselt nii inimesed, ettevõtted kui ka valitsused. Rahapuuduse põhjused on nii objektiivsed ja subjektiivsed teguritest. Objektiivseks põhjuseks on rahaemisiooni meetod, s.t pank annab turule vähem raha kui ta sealt tagasi nõuab (+lepingutasud, intressid). Subjektiivsed põhjused tulenevad inimlikust ahnusest ja spekulatsioonidest (v.t Panganduskriis), millega tekitatakse kunstlikult ajutine rahapuudus.

Likviiduskriisi mõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Varade hind[muuda | muuda lähteteksti]

Likviidsuskriisi olukorras (mille ajal rahapakkumine puudub) langevad varade turuhinnad järsult Seda arvestab CAPM (Capital Asset Pricing Model), mis nõuab varadelt, mille müümiseks kulub rohkem aega ning mille realiseerimise võimalused likviidsuse langemisel kukuvad ebaproportsionaalset palju, vastavalt suuremat tootlust riskide maandamiseks.

Võlakirjad[muuda | muuda lähteteksti]

Võlakirjadelt nõutava intressi suurus sõltub otseselt selle emiteerija usaldusväärusest ja järelturu suurusest. Usaldusväärse emiteerija (äriühing, KOV, riik) võlakirjadelt nõutav tasu on väike, kuna paljud on valmis neid ostma. Ja vastupidi – ebausaldusväärselt emiteerijalt nõutakse kõrgeid intresse. Näiteks peetakse riikide ja KOV-te võlakirju kõige usaldusväärsemateks, kuna nad ei saa minna pankrotti (niikaua, kuni nende territooriumil on veel makse maksvaid inimesi), kuid 2007-2008. aasta finantskriisi ajal tõusid nn PIGS-riikide (Portugal, Italy, Greece, Spain) võlakirjade intressimäärad kõrgemale kui 10%. Samas on nimetatud kriisile järgenenud perioodil hakanud ilmnema ka vastupidine trend, s.t mõnede riikide (Austria, Madalmaad, Saksa, Soome, Šveits, Taania ja ka Eesti) võlakirjade intress on muutunud negatiivseks (s.t langenud alla 0%). Seda fenomeni saab selgitada vaid sellega, et investorite usk nende riikide püsimisse on suurem kui kasutusel oleva valuuta püsimisse.[2] [3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mendelson, Amihud (2013). Market Liquidity: Asset Pricing, Risk, and Crises. Cambridge: Cambridge University Press. 
  2. Wigglesworth, Robin (18 July 2012). "Schatz yields turn negative for first time". Financial Times. London.[1]
  3. Longstaff, Francis A. 2004. "The Flight-to-Liquidity Premium in U.S. Treasury Bond Prices". Journal of Business 77(3): 511–526.