Negatiivne intress
Negatiivne intress tähendab, et need, kes laenavad, saavad kasu, sest laenuandjad maksavad neile peale selle eest, et laenuvõtja võtab ta raha ja kohustub selle samas nominaalsummas määratud tähtajal tagasi maksma. See tähendab, et 0% juures kannab laenu väljastamise ja haldamise kulu laenuandja ning kui intressimäär muutub miinusmärgiliseks, siis maksab laenu andja laenu võtjale veel raha selle eest. Selline olukord tekib, kui raha omanikud on kaotanud usu selle raha jätkusuutlikkuse suhtes ning annavad raha kellelegi (näiteks riigile, mis ei saa minna pankrotti niikaua, kuni seal leidub veel maksumaksjaid), kes on olemas, ja suudab võetud laenu tagasi maksta uues vääringus.
Reaalne intressimäär võib muutuda negatiivseks, kui laenuintress on küll positiivne, kuid kui raha enda väärtus langeb kiiremini (inflatsioon), siis muutub tegelik makse negatiivseks. Selline olukord valitses Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias pärast II maailmasõda 1945. aastast kuni 1970. aastate keskpaigani.[1]
Rahapoliitika
Keskpanga rahapoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Keskpank võib kehtestada negatiivse intressi kommertspankade reservinõudeid ületavatele rahasummadele, mis seisavad keskpanga arvetel. Sellise kohustusega tahetakse sundida kommertspankasid oma raha hoiukontolt välja viima ning seda eraisikutele välja laenama. Kuid kui inimestel ja ettevõtjatel puudub usk homsesse toimetulekusse, siis ei ole nad valmis võtma riske ja raha laenama. Kui inimesed loobuvad lõbustustest ja piiravad ka igapäevast tarbimist, siis põhjustab see majanduse allakäigu (deflatsioon), millest pole võimalik enne välja tulla kui inimestes tekib taas usk helgesse tulevikku ja nad hakkavad kasutama nende käes olevat raha ka muule, kui on vaja igapäevaseks toimetulekuks.
Rootsi Keskpank (Riksbank) kehtestas juulis. 2009. aastal hoiustatud rahasummadele 0,25% intressimäära ja üleöö hoiustele –0,25% intressimäära.[2] Panga tehtud hilisemast uuringust selgus, et see ei tekitanud mingeid häireid finantsturgudel.[3]
EKP ei ole vaatamata intressita raha kommertspankadele jagamisele suutnud majanduskriisist päriselt väljuda. Seetõttu kehtestas ta 2014. aastal kommertspankade üleliigsetele hoiustele negatiivse intressi –0,5%.[4]
Jaapani finants- ja kinnisvaramulli lõhkemine 1990. aastate alguses põhjustas majanduslanguse, millest riik pole välja suutnud tulla. Seetõttu kehtestas Jaapani Keskpank 2016. aastal negatiivse intressi (–0,1%).[5]
Kuid reaalne negatiivne intressimäär võib olla ka keskpanga tavapärase poliitika elemendiks. Sellisel juhul on keskpanga eesmärgiks muuta raha säästmine ja hoiustamine kahjulikuks ning sundida eraisikuid investeerima oma vaba raha ettevõtlusse. Seda saab teha kas isiklikult ettevõtlusse paigutades või juba olemasolevate ettevõtete aktsiad ostes või ettevõtlusse investeerivate rahafondide osakuid ostes. Näiteks EKP rahapoliitika ühe keskse eesmärgina sõnastatud 2% rahainflatsioon, on osa negatiivse intressi poliitikast, sest sellega vähendatakse hoiuarvele pandud raha väärtust nii, et 50 aasta pärast pole sellest enam midagi järgi (50 x 2% = 100%).
Kohalik rahapoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Kohalikku raha võib rakendada algusest peale negatiivse intressiga – tähtajalisena, et võimendada selle käivet ning vältida selle kasutamist rikkuse kogumiseks ja võimusuhete rakendamiseks. Näiteks Silvio Geselli poolt Austria Tiroolis Wörglis 1932.–1933. aastal kasutusele võetud kohalik vabaraha (Freigeld) jagati kopteriraha põhimõttel soovijatele tasuta välja, kuid sellele rakendati negatiivset intressi 0,13% kuus (demurrage), mis tähendas, et see oleks kaotanud väärtuse 34 aastaga. Linnavalitsus emiteeris vaid 5500 šillingit, kuid see jõudis ringelda 416 korda ning sellega toimus tehinguid 2 547 360 šillingi väärtuses ning investeeringute kogumaht kasvas eelmise aastaga võrreldes 219%! [6] Antud juhul võib negatiivset intressi käsitleda „raha omamise ja hoidmise maksuna“ ja sel juhul ei pea raha emiteerija küsima eraldi tasu raha väljastamise eest.
Riigivõlakirjad[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast 2008. aasta likviidsuskriisi on osal Euroopa Liidu liikmesriikidest (Austria, Madalamaad, Saksamaa, Soome, Šveits, Taani ja 2020. aastal ka Eesti) õnnestunud müüa võlakirju negatiivse intressimääraga, s.t raha laenajad on valmis laenatud raha eest peale maksma ehk lepivad sellega, et saavad tagasi vähem, kui nad välja laenasid.[7]
Äriühingute võlakirjad[muuda | muuda lähteteksti]
Samal põhjusel, s.t usalduse puudumisel valitseva valuuta suhtes, on kapitali omanikud valmis laenama raha negatiivse intressiga ka äriühingutele, kui riik annab neile oma tagatise. Sellist praktikat on laialdasemalt rakendanud Ameerika Ühendriigid, Euroopa Liit, Jaapan ja Suurbritannia. Näiteks müüs Nestle 2015. aastal oma AAA-reitinguga võlakirju negatiivse nominaalse intressiga.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ [1]"Financial Repression Redux (Reinhart, Kirkegaard, Sbrancia June 2011)". Imf.org. Retrieved 8 January 2018. (PDF)
- ↑ "Repo rate table". Sveriges Riksbank. Archived from the original on 22 August 2013. Retrieved 21 August 2013.
- ↑ Beechey, Meredith; Elmér, Heidi (30 September 2009). "The lower limit of the Riksbank's repo rate". Sveriges Riksbank. Retrieved 21 August 2013. (PDF)[2][alaline kõdulink]
- ↑ Willim Sposato, Japan’s Topsy-Turvy Economy Is the United States’ Economic Future, Foreign Policy. 13.11.2019. Art.[3]
- ↑ Jonathan Soble. Japan’s Negative Interest Rates Explained .The New York Times. 20.09.2016, Art.[4]
- ↑ Lietaer, Bernard (2001). The Future of Money. London: Random House.
- ↑ Wigglesworth, Robin (18 July 2012). "Schatz yields turn negative for first time". London. Financial Times.[5]