Radiohead

Allikas: Vikipeedia
Radiohead
Radiohead (vasakult paremale): Thom Yorke, Jonny Greenwood, Colin Greenwood, Ed O'Brien ja Phil Selway
Radiohead (vasakult paremale): Thom Yorke, Jonny Greenwood, Colin Greenwood, Ed O'Brien ja Phil Selway
Informatsioon
Päritolu Abingdon, Oxfordshire, Inglismaa
Stiil(id) alternatiivrokk
elektrooniline muusika
experimental rock
Tegev 1985–tänaseni
Plaadifirma(d) XL/TBD (2007–tänaseni)
Parlophone/Capitol (1992–2005)
Veebileht radiohead.com
Koosseis
Thom Yorke
Jonny Greenwood
Colin Greenwood
Ed O'Brien
Phil Selway

Radiohead on Inglismaa bänd, mis oli 1990. aastatel üks tugevamaid tegijaid alternatiivbändide seas. Thom Yorke'i piina ja kannatust väljendavad sõnad ning kolme kitarriga tekitatud enneolematud helivärvingud tegid Talking Headsi, Elvis Costello, Pink Floydi, R.E.M-i, U2, The Beatlesi, The Smithsi mõjutustega muusikast midagi sellist, mida polnud enne kuuldud. Kõiki albumeid on müüdud alternatiivbändile mitteomaselt miljoneid ja kriitikute arvamused ning kommentaarid on enamjaolt ülistavad.

Thom Yorke (laul, kitarr), Ed O'Brien (kitarr, laul), Jonny Greenwood (kitarr), Colin Greenwood (bass) ja Phil Selway (trummid) moodustasid Radioheadi 1985. aastal Oxfordshires Abingdoni poistekooli õpilastena. Algselt oli bändi nimeks On a Friday, mis tulenes asjaolust, et reede oli ainuke päev, mil kõik bändi liikmed said koos harjutada. Algselt viis mehed kokku aga punk-bänd TNT, mille moodustajaks oli Thom Yorke, kes 1982. aastal 14-aastasena bändi kokku ajas.

Esmakordselt sattusid nad rahvusvahelise tähelepanu alla 1992. aasta sügisel kui nad avaldasid singli "Creep", millest sai kohe indie rock'i hümn. Fännide kurvastuseks bändile endale lugu aga ei meeldinud ja alles hiljuti nõustusid nad seda uuesti live'is mängima. Liikvel on ka legend, et Jonny räiged kidrasoundid enne refrääni olid tehtud meelega, kuna mees vihkas seda lugu. Bändi esimene album "Pablo Honey" sai sooja vastuvõtu osaliseks, seda eelkõige nende võib-olla siiamaani kõige tuntuma singli "Creep" tõttu. Kuigi Radiohead oli peale oma esimese albumi avaldamist ülemaailma kuulus, olid paljud vaatlejad arvamusel, et tegemist on jälle ühe tavalise niiöelda ühe-hiti-bändiga, aga tegelikkus siiski sääraseks ei osutunud.

Nende järgmist albumit "The Bends" loetakse üheks 1990. aastate parimaks. Album tuli välja 1995. aasta kevadel ja singel "Street Spirit (fade out)" oli edetabelite esikümnes. Kuna bänd tahtis teha täiuslikku plaati, tehti ettevalmistustes väikesed muudatused, lõpetati mingiks ajaks stuudios mängimine ning mindi Aasiasse tuurile. Reisides kadus pinge ning töö sujus edukamalt kui varem. Lood "Planet Telex", "Fake Plastic Trees", "Black Star" näitasid bändi arengulist edasiminekut ja muusikasse sügavamalt sisseelamist.

"OK Computeri" tegemist alustasid nad 1996. aastal Oxfordis Inglismaal. Nagu "The Bendsiga", otsustasid nad ka oma uue materjaliga anda kontserte enne kui albumi lõpetavad. Müügile saabus "OK Computer" 1997. aasta juunis ja saavutas kohe kriitikute seas menu. Album võitis Grammy parima alternatiivalbumi eest. See album tõstis Radioheadi tõeliste superstaaride seisusse, nendest räägiti kui ühest läbi aegade suurimast bändist.

Väsinud sellest suurest edust ja kuulsusest mis saatis turneed "OK Computer", võtsid nad mõneks ajaks aja maha. Jätkasid nad oma loomingut eksperimentaalsemalt kui varem. 2000. aasta oktoobris tuli välja "Kid A", mis oli üdini eksperimentaalne ja koosnes nende eelnevast tööst kuid palju minimalistlikumas variandis. Kuigi lood levisid 3 kuud enne ametlikku väljatulekut interneti ja paljud arvasid, et album on määratud läbikukkumisele, oli kõik vastupidine. Plaati saatis taas tohutu edu, nädalaks oldi isegi US Top 20 esikohal. "Kid A" sai ka Grammy, parima alternatiiv albumi eest. Fännid ja kriitikud loevad "Kid A" parimaks elektroonilise muusika albumiks, mille on teinud rokkbänd.

"Amnesiaci", mis avaldati järgmise aasta juunis, võib lugeda järjeks "Kid A-le". Jätkati sama rada, kuid mindi veel sügavamale ja veel segasemaks. Kuigi Radioheadi mitte fännavale tundub see album võib-olla igav ja arusaamatu, on tegemist väga hea jätkuga pöörasele "Kid A-le", seda näitas ka pea võrdne müüginumber.

Albumi "Hail to the Thief" valmimise protsess erines aga märkimisväärselt kolme eelmise omast. Kuudepikkuste stuudios istumiste ja pidevalt asja kallal töötamise asemel läksid nad 2002. aasta suvel Portugali-Hispaania ringreisile, kus uue materjaliga rahulikult tegeleti. Lindistamise protsess kestis vaid kolm nädalat. Kaks kuud enne ilmumistähtaega lõpetamata salvestised aga varastati ja pandi interneti üles. Sama juhtus aga ka originaalalbumiga mõned nädalad enne poelettidele jõudmist. Siiski oli "Hail to the Thiefi" läbimüük tohutult suur, ületades kahe viimase albumi oma. "Hail to the Thiefi" võiks kirjeldada kui kolme eelneva albumi sulamit; veidi elektroonilist muusikat, ambient'i, uusi eksperimentaalseid saunde. Albumile järgnes pea aasta pikkune tuur, külastati uuesti ka Austraaliat ja Jaapanit, seda pärast kuueaastast vaheaega. Tuuri lõpus avaldati ka EP "COM LAG (2plus2isfive)", mis sisaldas kontsertesitusi, remikse ja eri versioone lugudest "Hail to the Thiefi" pealt.

Albumid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Pablo Honey" (1993)
  • "The Bends" (1995)
  • "OK Computer" (1997)
  • "Kid A" (2000)
  • "Amnesiac" (2001)
  • "I Might Be Wrong:Live Recordings" (2001)
  • "Hail to The Thief" (2003)
  • "Com Lag (2Plus2IsFive)" (2004)
  • "In Rainbows" (2007)
  • "The King of Limbs" (2011)
  • "A Moon Shaped Pool" (2016)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]