Mine sisu juurde

Shoegaze

Allikas: Vikipeedia
My Bloody Valentine esinemas festivalil "All Tomorrow's Parties" (2009)

Shoegaze on Briti saartelt pärinev indie- ja alternatiivroki alamžanr, mida iseloomustab selle eeterlik segu tagaplaanil kajavatest vokaalidest, moonutatud kitarridest, akustilisest tagasisidestusest ja kajavast reverbist.[1]

Žanri rajajateks peetakse My Bloody Valentine'i oma albumiga "Loveless" (1991).[1]

Shoegaze'i aetakse tihti segi dream pop'iga.[1]

Shoegaze kombineerib eeterlikud vokaalid igasugustel viisidel moonutatud kitarrikihtidega.[2] See tekitab helide segu, kus ükski instrument pole teistest eristatav.[1] Žanr on üldiselt "tohutult vali, pikkade, väljavenitatud kitarririffidega, üdini moonutatud ja akustilise tagasisidestusega". Vokaalid kaovad pikkade kitarrilainete taha.[1] Väidetavalt lõi bänd My Bloody Valentine teistele 1990. aastate ja ka praegustele shoegaze-artistidele etaloni ette oma albumiga "Loveless" (1991). Nende muusikast on inspireeritud näiteks Cocteau Twins, Dinosaur Jr ja The Jesus and Mary Chain.[1] Juba 1980. aastatel tegutsenud Briti duot A.R. Kane'i peetakse ka üheks shoegaze'i žanri rajajaks.[3]

Etümoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
Slowdive on üks populaarsematest bändidest, mis sai inspiratsiooni My Bloody Valentine'i stiilist.

Sõna shoegaze on tulnud tegusõnast shoegazing.[4] Sõna hakati kasutama sel ajal äsja moodustunud bändi Moose'i kontserdil, kus laulja Russell Yates luges laulusõnu põrandale kleebitud paberilt. Väljendit hakkas esimesena kasutama NME, viidates sääraste bändide kitarristide tendentsile vaadata mängimise ajal väga keskendunult oma jalgade poole (kus olid tegelikult nende efektipedaalid).[1]

AllMusicu sõnul "hakkas Briti press purustavalt valju, kajavat uuspsühhedeeliat shoegaze'iks nimetama, kuna bändiliikmed vaatasid alati esinemise ajal lava poole".[1] Seda sõna kasutati ka dream pop'i bändide kirjeldamiseks, mis tekitas segadust shoegaze'i ja dream pop'i erinevuse vahel.[5] Slowdive'i Simon Scotti arvamus oli järgmine:

"Arvasin alati, et kui Robert Smith mängis ansamblis Siouxsie and The Banshees kitarri, oli ta kõige lahedam, sest ta lihtsalt seisis seal ja lasi muusikal välja voolata. See anti-showmanship oli ideaalne, nii et ma pole kunagi aru saanud, miks hakati shoegaze'i halvas kontekstis kasutama. Nüüd kasutatakse seda heas kontekstis."[6]

Terminit shoegaze peeti halvustavaks. K. J. 'Moose' McKillop väitis, et tema koosseis kuulis seda sõna esimesena. Väidetavalt viitas ajakirjanik tema efektipedaalidele, mille ta oli lavale laotanud ning mida ta pidi pidevalt jälgima, et neid opereerida. Hiljem sai sellest lihtsalt üldistav termin bändidele, kellel oli suur, võimas heli, kuid ise seisid laval täiesti liikumatult.[2]

Algusaastad

[muuda | muuda lähteteksti]
Slowdive muusikafestivalil "Primavera Sound" (2014). Siin on hästi näha, kui liikumatult shoegaze-bändid oma kontsertidel esinesid

My Bloody Valentine'i albumit "Loveless" (1991) peetakse üheks shoegaze'i kõige paremaks albumiks ja ka selle žanri rajajaks. Peale My Bloody Valentine'i peetakse shoegaze'i eelkäijateks Cocteau Twinsi ja The Jesus and Mary Chaini.[7] Iga bändi helistiil ühendas garage-rokki ja 1960. aastate uuspsühhedeeliat ning teiste Ameerika indie-bändide, nagu Dinosaur Jr'i ja Sonic Youthi heli.[2]

Siouxsie and The Banshees avaldasid oma algusaastatel shoegaze-bändidele samuti suurt mõju, kuid hiljem hakkas kollektiiv tegema punk-rokkstiilis muusikat. Slowdive nimetas ennast samanimelise Siouxsie and the Banshees laulu järgi ja mõjutas tugevasti ka Cocteau Twinsi muusikat. Ka Lush (üks nüüdisaegseid shoegaze-bände) sai oma varasema nime The Baby Machines sama kollektiivi laulusõnade järgi.[8]

Selle perioodi alternatiivroki gruppides domineerisid mehed, aga mitmetes silmapaistvates shoegaze-kollektiivides oli vähemalt üks naine.[9]

Kogukond, mis tähistab iseennast

[muuda | muuda lähteteksti]

Seda väljendit hakkas 1990. aastal kasutama Melody Makeri Steve Sutherland peaaegu põlgliku viitena sellele, kuidas shoegaze-bändid käisid rivaalitsemise asemel üksteise kontsertidel, pidutsesid ja vahel ka esinesid koos.[10]

Väljendi "kogukond, mis tähistab iseennast" kasutuselevõtt oli mõnes mõttes shoegaze'i lõpu algus. Kriitikud kujutasid sääraseid bände üleprivilegeeritute ja enesekesksetena.[2] Samal ajal kasvas britpop'i populaarsus.[11] Britpop'i eelisteks olid selged ja arusaadavad laulusõnad, mis rääkisid tüüpilise töölisklassi inimese elu katsumustest. See oli vägagi vastandlik shoegaze'i lähenemisele, mis oli "inimhääl instrumendina" ja väärtustas meloodiat laulusõnade üle. Lushi viimane album oli järsk nihe shoegaze'ilt britpop'ile, mille tõttu paljud fännid võõrandusid bändist. Nende trummari enesetapp 1996. aastal põhjustas nende tegevuse lõpu. My Bloody Valentine oli samuti "Lovelessi" väljaandmisest saati vaikne olnud. Shieldsi selgitus pikale vaikusele oli järgmine: "Ma ei tahtnud teha uut plaati kuni ma sellest elevust ei tundnud."[12]

  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 "Explore: Shoegaze | AllMusic". 2011-02-17. Archived from the original on 2011-02-17. Retrieved 2016-08-09.
  2. 1 2 3 4 Patrick Sisson, "Vapour Trails: Revisiting Shoegaze Archived October 22, 2014, at the Wayback Machine", XLR8R no. 123, December 2008
  3. Fitzpatrick, Rob (19 September 2012). "AR Kane: how to invent shoegaze without really trying". Theguardian.com. Archived from the original on 31 July 2017. Retrieved 31 July 2017.
  4. Rothman, Joshua. "T.S. Elliot Would Have Liked Beach House". The New Yorker. Archived from the original on 5 March 2021. Retrieved 16 June 2021.
  5. Nathaniel Wice / Steven Daly: "The dream pop bands were lionized by the capricious British music press, which later took to dismissing them as "shoegazers" for their affectless stage presence.", Alt. Culture: An A-To-Z Guide to the '90s-Underground, Online, and Over-The-Counter, p. 73, HarperCollins Publishers 1995, ISBN 0-0627-3383-4
  6. Gourlay, Dom (23 April 2009). "Shoegaze Week DIS Talks To Simon Scott About His Time In Slowdive". Drownedinsound. Archived from the original 6 September 2015. Retrieved 10 September 2015.
  7. Anderson, Stacy. "The 50 Best Shoegaze Albums of All Time". Pitchfork. 2018 Conde Nast. Archived from the original on 22 November 2016. Retrieved 5 September 2019.
  8. Tyler, Kieron (17 January 2016). "Reissue CDs Weekly: Still in a Dream - A Story of Shoegaze". theartsdesk.com. Archived from the original on 6 April 2017. Retrieved 17 December 2016.
  9. Beautiful Noise[full citation needed]
  10. Larkin, Colin (1992). The Guinness Who's Who of Indie and New Wave Music. Guinness Publishing. ISBN 0-85112-579-4.
  11. Rogers, Jude (27 July 2007). "Diamond gazers". guardian.co.uk. London: Guardian. Archived from the original on 7 March 2017. Retrieved 13 May 2012.
  12. "Kevin Shields: MBV Will "100%" Make Another Album". Pitchforkmedia.com. Archived from the original on 6 March 2007. Retrieved 16 January 2007.