Shoegaze

Allikas: Vikipeedia
My Bloody Valentine esinemas festivalil "All Tomorrow's Parties" (2009)

Shoegaze on Briti saartelt pärinev indie- ja alternatiivroki alamžanr, mida iseloomustab selle eeterlik segu tagaplaanil kajavatest vokaalidest, moonutatud kitarridest, akustilisest tagasisidestusest ja kajavast reverbist.[1]

Žanri rajajateks peetakse My Bloody Valentine'i oma albumiga "Loveless" (1991).[1]

Shoegaze'i aetakse tihti segi dream pop'iga.[1]

Omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Shoegaze kombineerib eeterlikud vokaalid igasugustel viisidel moonutatud kitarrikihtidega.[2] See tekitab helide segu, kus ükski instrument pole teistest eristatav.[1] See žanr on üldiselt "tohutult vali, pikkade, väljavenitatud kitarririffidega, üdini moonutatud ja akustilise tagasisidestusega." Vokaalid kaovad pikkade kitarrilainete taha.[1] Väidetavalt lõi bänd My Bloody Valentine teistele 1990ndate ja ka praegustele shoegaze-artistidele etaloni ette oma albumiga "Loveless" (1991). Nende muusikast on inspireeritud näiteks Cocteau Twins, Dinosaur Jr ja The Jesus and Mary Chain.[1] Briti duot A.R. Kane peetakse ka üheks shoegaze'i žanri rajajaks juba 1980. aastatel.[3]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Slowdive on üks populaarsematest bändidest, mis My Bloody Valentine stiilist inspiratsiooni sai.

Sõna shoegaze on tulnud tegusõnast shoegazing.[4] Selle sõna kasutus sai alguse sel ajal äsja moodustunud bändi Moose kontserdilt, kus laulja Russell Yates luges laulusõnu põrandale kleebitud paberilt. Väljendit hakkas esimesena kasutama NME, kes kasutas seda viitena sääraste bändide kitarristide tendentsile mängimise ajal väga keskendunult oma jalgade poole vaadata (kus olid tegelikult nende efektipedaalid).[1]

AllMusic sõnul "hakkas Briti press purustavalt valju, kajavat uuspsühhedeeliat shoegaze'iks nimetama, kuna bändiliikmed vaatasid alati esinemise ajal lava poole".[1] Seda sõna kasutati ka dream pop'i bändide kirjeldamiseks, mis tekitas segadust shoegaze'i ja dream pop'i erinevuse vahel.[5] Slowdive'i Simon Scotti arvamus oli järgmine:

"Ma alati arvasin, et Robert Smith, kui ta Siouxsie and The Banshees koosseisus kitarri mängis oli kõige lahedam, kuna ta lihtsalt seisis seal ja lasi muusikal välja voolata. See anti-showmanship oli ideaalne, nii et ma ei saanud kunagi aru, miks hakati shoegaze'i halvas kontekstis kasutama. Nüüd kasutatakse seda heas kontekstis."[6]

Terminit shoegaze peeti halvustavaks. K. J. 'Moose' McKillop väitis, et tema koosseis kuulis seda sõna esimesena. Väidetavalt viitas ajakirjanik tema efektipedaalidele, mis ta lavale laotanud oli ning pidevalt jälgima pidi, et neid opereerida. Ja hiljem sai sellest lihtsalt üldistav termin bändidele, kellel oli suur, võimas heli, kuid ise seisid laval täiesti liikumatult. [2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Slowdive muusikafestivalil "Primavera Sound" (2014). Siin on hästi näha, kui liikumatult shoegaze-bändid oma kontsertidel esinesid

My Bloody Valentine'i albumit "Loveless" (1991) peetakse üheks shoegaze'i kõige paremaks albumiks ja ka selle žanri rajajaks. Peale My Bloody Valentine'i peetakse ka shoegaze'i eelkäijateks Cocteau Twinsi ja The Jesus and Mary Chaini.[7] Iga bändi helistiil ühendas garaažirokki ja 1960ndate uuspsühedeeliat ja teiste Ameerika indie-bändide heli nagu Dinosaur Jr ja Sonic Youth.[2]

Siouxsie and The Banshees on oma algusaastatel shoegaze-bändidele samuti suurt mõju avaldanud, kuigi hiljem see kollektiiv hakkas tegema punk-rokkstiilis muusikat. Slowdive nimetas ennast samanimelise Siouxsie and the Banshees laulu järgi ja mõjutas tugevasti ka Cocteau Twinsi muusikat. Ka Lush (üks nüüdisaegseid shoegaze-bände) sai oma varasema nime The Baby Machines sama kollektiivi laulusõnade järgi.[8]

Kui selle perioodi alternatiivroki gruppides domineerisid mehed, oli mitmetes silmapaistvates shoegaze-kollektiivides vähemalt üks naine.[9]

Kogukond, mis tähistab iseennast[muuda | muuda lähteteksti]

Seda väljendit hakkas 1990. aastal kasutama Melody Makeri Steve Sutherland peaaegu põlgliku viitena sellele, kuidas shoegaze-bändid, selle asemel, et tekitada rivaalsusi, käisid üksteise kontsertidel, pidutsesid ja vahel ka esinesid koos.[10]

Langus[muuda | muuda lähteteksti]

Väljendi "kogukond, mis tähistab iseennast" kasutuselevõtt oli mõnes mõttes shoegaze'i lõpu algus. Kriitikud kujutasid sääraseid bände üleprivilegeeritute ja enesekesksetena. [2] Samal ajal oli kasvamas Britpopi populaarsus.[11] Britpop'i eelisteks oli, et laulusõnad olid selged ja arusaadavad ning tihti rääkisid tüüpilise töölisklassi inimeste elu katsumustest. See oli vägagi vastandlik shoegaze'i lähenemisele, mis oli "inimhääl instrumendina", ja väärtustas meloodiat laulusõnade üle. Lushi viimane album oli järsk nihe shoegaze'ilt britpop'ile, mis võõrandas paljud fännid. Nende trummari enesetapp 1996. aastal põhjustas nende tegevuse lõpu. My Bloody Valentine oli samuti "Lovelessi" väljaandmisest saati vaikne olnud. Shieldsi selgitus pikale vaikusele oli järgmine: "Ma ei tahtnud teha uut plaati kuni ma sellest elevust ei tundnud."[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 "Explore: Shoegaze | AllMusic". 2011-02-17. Archived from the original on 2011-02-17. Retrieved 2016-08-09.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Patrick Sisson, "Vapour Trails: Revisiting Shoegaze Archived October 22, 2014, at the Wayback Machine", XLR8R no. 123, December 2008
  3. ↑ Fitzpatrick, Rob (19 September 2012). "AR Kane: how to invent shoegaze without really trying". Theguardian.com. Archived from the original on 31 July 2017. Retrieved 31 July 2017.
  4. ↑ Rothman, Joshua. "T.S. Elliot Would Have Liked Beach House". The New Yorker. Archived from the original on 5 March 2021. Retrieved 16 June 2021.
  5. ↑ Nathaniel Wice / Steven Daly: "The dream pop bands were lionized by the capricious British music press, which later took to dismissing them as "shoegazers" for their affectless stage presence.", Alt. Culture: An A-To-Z Guide to the '90s-Underground, Online, and Over-The-Counter, p. 73, HarperCollins Publishers 1995, ISBN 0-0627-3383-4
  6. ↑ Gourlay, Dom (23 April 2009). "Shoegaze Week DIS Talks To Simon Scott About His Time In Slowdive". Drownedinsound. Archived from the original 6 September 2015. Retrieved 10 September 2015.
  7. ↑ Anderson, Stacy. "The 50 Best Shoegaze Albums of All Time". Pitchfork. 2018 Conde Nast. Archived from the original on 22 November 2016. Retrieved 5 September 2019.
  8. ↑ Tyler, Kieron (17 January 2016). "Reissue CDs Weekly: Still in a Dream - A Story of Shoegaze". theartsdesk.com. Archived from the original on 6 April 2017. Retrieved 17 December 2016.
  9. ↑ Beautiful Noise[full citation needed]
  10. ↑ Larkin, Colin (1992). The Guinness Who's Who of Indie and New Wave Music. Guinness Publishing. ISBN 0-85112-579-4.
  11. ↑ Rogers, Jude (27 July 2007). "Diamond gazers". guardian.co.uk. London: Guardian. Archived from the original on 7 March 2017. Retrieved 13 May 2012.
  12. ↑ "Kevin Shields: MBV Will "100%" Make Another Album". Pitchforkmedia.com. Archived from the original on 6 March 2007. Retrieved 16 January 2007.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Shoegaze&oldid=6269784"