Purilend
1 – päikesekiirgusest soojenenud õhk maapinna kohal;
2 – ümbritsevast õhust soojem õhk tõuseb;
3 – jahenenud õhk laskub (konvektiivliikumine).
Purilend ehk purilendamine (inglise gliding, saksa keeles Segelflug) on mootorita vabalend õhust raskemal lennuaparaadil purilennukil, kasutades selleks kõiki tõusvate õhuvoolude liike. Ka linnud, sagedamini röövlinnud, kured ja kajakad, lendavad energia kokkuhoiuks purilennu põhimõttel, kattes niiviisi lennates pikki vahemaid. Purilend on mitmekülgne ja huvitav harrastus. Purilennus peetakse võistlusi, ka maailmameistrivõistlusi.
Eesti purilennukeskus asub Lõuna-Eestis Võru maakonna ja Põlva maakonna piiril Ridali Lennuklubis (Ridali lennuväli), kus purilennuks on Eesti kõige soodsamad tingimused. Purilennuga tegeletakse mingil määral (juhu- ja huvilennud) ka Tallinna Aeroklubi Kuusiku lennuväljal Rapla maakonnas.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Lauglennu eelkäijad[muuda | muuda lähteteksti]
Juba sajandeid tagasi leidus inimesi, kes lindude laug- ja purilennu matkimist võimalikuks pidasid. Tõeliselt tuvastatavad lauglennud tulid inglase George Cayley (1773–1857) töödega. 19. sajandil püüdsid paljud looduseuurijad lindude salapärast purilendu teaduslikult seletada, samal ajal aga lokkasid kõikvõimalikud "pöörased teooriad". Samal sajandil tegelesid lindude purilennu vaatlemisega nimekad teadlased Darwin, Wenham, Baste, Mouillard, Lilienthal ja teised, kes tegid kindlaks, et selline lend põhineb ainuüksi õhu liikumisel. Lauglennu ehk liuglennu tegi 1898. aastal teoks Saksa lennunduspioneer Otto Lilienthal.
Mäeveerulend[muuda | muuda lähteteksti]
Mäeveerulend põhineb tõusval õhuvoolul, mis tekib vastu tuult asuval mäeveerul. Mäeveerulennud olid purilennu algaastail ainukeseks lauglemisaja suurendamise võimaluseks, kuna tollal ei osatud veel kasutada termilisi õhuvoole. Mäeveerulend on võimalik püsivasuunaliste tuulte korral aastaringselt, see ei sõltu aastaaegadest ega kella-ajast.
Mäeveerulendudeks sobivad vähemalt üle 1 km pikkused 25 m kõrgused nõlvad, mille kalle on 20 kuni 70 kraadi. Kuplikujulisi mägesid ei saa purilennuks kasutada, kuna tuul suundub neist külgedelt mööda. 100 meetri kõrguseid nõlvakuid saab purilennuks kasutada juba tuulekiirusel 10 kuni 15 m/s.
Termiline purilend[muuda | muuda lähteteksti]
Üks tulevase laug- ja purilennu kuulutajaid prantslane Louis Pierre Mouillard (1834–1897) kirjeldab oma raamatus paljude linnuliikide sügavat muljet jätvat termilist purilendu, eriti tundide kaupa ühegi tiivalöögita õhus püsivate kaeluskotkaste ja kurgede lendu. Ta jõudis veendumusele, et inimene suudab vaevalt küll matkida lindude sõudelendu, küll aga laug- ja purilendu. Pärast esimesi edukaid mootorlende 20. sajandi esikümnel, innustas lindude purilend paljusid inimesi jätkuvalt teoreetilisi seletusi ja matkimisviise leidma. Suhteliselt lihtne on seletada nõlvaku- ehk mäeveerulendu, mis oli õnnestunud juba Otto Lilienthalil ja vendadel Wrightidel.
Maastiku reljeefi suuremate tõkete, mägede ületamisel on tuul sunnitud neid ületama ning kui mäenõlvakul ülespoole suunatud tuule tõusukiiruse komponent on suurem lauglennuki vajumiskiirusest, siis võib lauglennuk sellises nõlvakutuules kõrgust juurde võita, seda alal hoida ja kuni tuule vaibumiseni õhus püsida. Hoopis raskem oli paikapidavalt seletada lindude niinimetatud termilist purilendu, isegi Otto Lilienthalil ei olnud selget arusaamist lindude purilendu põhjustavaist tegureist.
Sellise termilise purilennu võimalikkusele, nii nagu rändlinnud seda oma teekonnal teevad, juhtis tähelepanu teadlane Walter Georgh, kelle uurimuste ja tähelepanekute järgi oli hea ilma rünkpilvedega (Cu) kaasnevate termiliste tõusude kasutamine pikemate vahemaade katmiseks võimalik. 1928. aasta juunis kogus Robert Kronfeld esimese purilendurina rünkpilve all sügava kallakuga tiirutades, kõrgust. Kronfeld oli ka esimene purilendur, kes 1929. aastal võttis termilisele purilennule kaasa variomeetri (tõusu-, vajumiskiiruse näidik). Pilvedeta termika, niinimetatud "sinise taeva termika" avastas inimese purilennu jaoks 1930. aastal sakslane Wolf Hirth.[1]
Seisevlaine[muuda | muuda lähteteksti]
Seisevlaine on mäe tuulealuse külje järel tekkiv laine või isegi mitu järjestikust lainet, mis maastiku suhtes püsivad suurel kõrgusel paigal. Laine harjal tekib sageli iseloomulik läätsekujuline pilv.
Sensatsiooniline läbimurre seisevlaine võimaluste kasutamiseks tuli 1937. aasta mais, mil lausa kuus saksa purilendurit ületasid stardikõrguse rohkem kui 5000 meetriga. Selleni ajani kehtinud sakslase Heini Dittmarsi Argentinas püstitatud kõrgusrekord 4350 meetrit oli rohkem kui küllaga ületatud. Tõenäoliselt oleks rekordilisel lennupäeval olnud võimalik saavutada ka 10 000 meetri kõrguse piir, kuid purilennukite puudulik tehniline varustatus – eelkõige puudusid hapnikuseadmed, samuti kõrgust fikseeriv barograaf ja kõrgusnäidik purilennuki armatuurlaual ei olnud selliste kõrguste piirkonna jaoks ehitatud.[2]
Eesti ilmastikus esineb seisevlainet harvem, sest laugja maastiku tõttu ei teki Eestis maapinna reljeefist põhjustatud seisevlainet. Meil tekib suhteliselt madal (kuni 3 km) inversiooniga eraldatud õhumasside tuulenihkest tekkiv laineilming[3] - termiliste pilveradade seisevlaine.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ G. Wissmann, Lennunduse ajalugu Ikarosest tänapäevani, Valgus, Tallinn 1976, lk. 106-110 ja 150-170.
- ↑ Gerhard Wissmann, Abenteuer in Wind und Wolken, Die geschichte des Segelfluges, transpress VEB Verlag für Verkehrswesen, Berlin 1988, lk. 395–402
- ↑ https://journals.sfu.ca/ts/index.php/op/article/viewFile/1704/1625 Purilend termilises seisevlaines
- ↑ https://rammb.cira.colostate.edu/wmovl/vrl/tutorials/satmanu-eumetsat/satmanu/cms/ClStr/index.htm Pilverajad
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Harry Habel 1936. Purilend. Tallinna Õhuasjanduse Ühing.
- Ülo Keedus 1962. Purilend. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.