Lendamine

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kulgemise viisist bioloogias; inimtegevuse valdkonna kohta vaata artiklit lennundus, animafilmi kohta vaata artiklit Lend (film).

Enamik linde on lennuvõimelised. Pildil isane koolibri Eupherusa eximia.
Muskeljõuallikaga lennuk lennus

Lendamine ehk lend on keha liikumine õhus, mõnes teises gaasilises keskkonas või atmosfäärita ruumis, bioloogias kulgemise viis, mis toimub õhukeskkonnas.

Põhimõtteliselt saab lendamist jagada kaheks: aktiivne ja passiivne lendamine. Aktiivne lend (aerodünaamiline) - õhust raskema keha kulgemine aerodünaamilise tõste tekitamisel, võib olla kas sõud- või liuglend ehk lauglemine. Lendamise tagavad spetsialiseerunud lendamisorganid/mehanismid – tiivad, mis bioloogias esinevad lindudel, käsitiivalistel ja putukatel, lennunduses lennukitel. Enamasti nahakurdude abil vahendatud lend (näiteks lendoravad) või mingite teiste kehaorganite laienemise abil, näiteks lendkalade laienenud rinnauimede abil lend saab olla ainult liuglend.

Aktiivne lend (aerostaatiline) - Maa õhkkonnast väiksema tihedusega gaasiga täidetud keha lend staatilise tõstejõu tekitamisel. Aktiivseks lennuks liigitub ka lend reaktiivjõul.

Passiivne lend - mehaanilisel kiirendusel algkiiruse saanud keha (mürsk, kivi, kuul, nool jne.) ballistilisel trajektooril lend ja Maa orbiidil tiirlevate tehiskehade lend on väliste abivahenditeta lendamine, samuti kõikvõimalike taimede diaspooride õhus tuulekandel levimine, bakterite tsüstide levimine jne. Taimestiku passiivse lennu teeb enamasti võimalikuks keha väike mass ja/või mitmete lisemete olemasolu.