Purilennuk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
FAI vabaklassi purilennuk Nimbus 4

Purilennuk on õhust raskem, mootorita lennuks konstrueeritud lennuk, mis püsib õhus jäiga tiiva liikumisel tekitatud tõstejõu toimel ning mis võimaldab kestvaks lennuks väikese vajumise tõttu kasutada tõusvaid õhuvoole (termika, mäeveeru tuul, seisevlaine). Lendamiseks peab purilennuk oma kõrguse (potentsiaalse energia) edasiliikumiseks (kineetiliseks energiaks) muundama.

Tõusvate õhuvoolude kasutamist lennuks nimetatakse purilennuks ehk purilendamiseks.

Tänapäeval on purilennukite lauglemisväärtuse piiriks saavutatud umbes 1:70. Lauglemisväärtus näitab, kui kaugele on purilennuk võimeline vaikses õhus lauglema. Kui näiteks purilennuk 1 km kõrguse kaotuse järel on lauelnud 48 km kaugusele, siis on selle aerodünaamiline väärtus (lauglemisväärtus) 48.

Purilennuki aerodünaamiline väärtus ehk tõstejõu ja takistusjõu suhe (L/D) sõltub: tiiva külgsuhtest ehk tiiva saledusest (kitsas suure ulatusega tiib), tiivaprofiilist, kere kujust ning ristlõike pindalast ja kõigi pindade siledusest.

Purilennukiga on saavutatud: kõrgus 19 439 m [1], suurim distantslend 2640 km, kiirus 500 km distantsil 307 km/h, kestuslend 57 tundi.

Vajalikud lennuomadused[muuda | muuda lähteteksti]

Et purilennuk oleks heade lennuomadustega, peab see ehituslikult vastama teatud kindlatele nõuetele. Purilennuki tiiva pinnakoormust peab saama muuta võimalikult suures vahemikus (nüüdisajal 30–60 kg/m²). Väike kaal võimaldab väikesel lennukiirusel vähese vajumise tõttu ka nõrkades termiliste tõusudes kõrgust juurde võita. Suurim kaal aga võimaldab, kui tiivas asuvad ballastvee paagid on täidetud, sooritada ülelende suurendatud kiirusega.

Nobeda kuuleka juhitavusega purilennuk on vajalik, et tõusvas õhuvoolusambas ka kitsaid ringe tehes oleks piloodil võimalikult vähese viivitusega juhtida purilennuk õhusamba suurema tõusukiiruse ossa. Tänapäevased purilennukid peavad olema nii konstrueeritud, et oleks tagatud vastupidavus ja stabiilne lend võimalikult suures kiirustevahemikus, reeglina 80–250 km/h. Purilennuki väike õhutakistus on vajalik, et hõõrdumise tõttu tekkiv energiakaotus oleks võimalikult väike. Seetõttu on tänapäevastel purilennukitel sissetõmmatav telik juba põhivarustuses.

Purilennuk ei pea mitte ainult suurte lennukiiruste pärast vastupidav olema, aga olema seda ka maandumisel väljaspool lennuvälja, värskelt küntud põldudele, veel koristamata teraviljapõldudele jne. Alati peab purilennuki konstruktsioon vastu pidama ning parimal viisil pilooti kaitsma. Juhul kui maandumiseks valitud põllult pole võimalik abimootori varal või lennuki slepis õhku tõusta, võetakse purilennuk koost lahti ning paigutatakse lennuväljale viimiseks erilisesse transport-järelkärusse. Seetõttu peab purilennuk olema sellise ehitusega, et selle peamised osad [2], kere, stabilisaator, tiivakonsoolid, saaks mõne minuti jooksul lihtsalt eraldada, et siis uues kohas jälle kiiresti kokku ühendada.

Tänapäevased purilennukid on ehitatud komposiitmaterjalidest, mis vaatamata oma kergusele on eriti tugevad. Komposiitmaterjalide kasutamine purilennukiehituses on võimaldanud teoks teha väga suure tiiva külgsuhtega (tiiva ulatuse ja keskmise geomeetrilise tiiva pealtvaates laiuse suhe, kuni 51) purilennukite põlvkonna ilmumise.

Õhkutõusmise viisid[muuda | muuda lähteteksti]

18 meetri klassi purilennuki vintsimine

Lennuks vajaliku algkõrguse saavutamiseks rakendatakse järgmisi viise:

    • kummiköie start – tänapäeval vähe levinud
    • auto järel sleppimine – Euroopas vähe levinud
    • vintsimine (kasutades trossi või erilist köit)
    • sleppimine lennuki järel
    • abimootoriga start (mootorpurilennuk)

Purilennuk kui võistluslennu vahend[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik purilennukeid on ehitatud nii, et need vastaksid FAI reeglite järgi kehtestatud mingi võistlusklassi nõuetele:

    • 13,5 m klass – tiivaulatus mitte üle 13,5 m, tiiva pinnakoormus mitte üle 35 kg/m²
    • standardklass – mittemuudetava tiivaprofiiliga, tiivaulatus mitte üle 15 m
    • 15 m klass – tiivaulatus mitte üle 15 meetri
    • 18 m klass – tiivaulatus mitte üle 18 meetri
    • vabaklass – piiranguteta
    • kaheistmeliste klass – kaheistmeline, tiivaulatus mitte üle 20 meetri.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Harry Habel 1936. Purilend. Tallinna Õhuasjanduse Ühing.
  • Ülo Keedus 1962. Purilend. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]