Emo

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg
See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Emo (släng). Lisainfot artikli arutelust

Emo (tuntud ka kui emotional hardcore või emocore) on hardcore pungi alamstiil. Kuna sõnale on tekkinud aja jooksul mitmeid tähendusvarjundeid, siis on termini tähendus saanud paljude arutelude ja vaidluste allikaks.

Emo-muusika põhitunnuseks on poolenisti karjuv, enamasti väga emotsionaalne vokaal ning meloodilisus, mis saadetud hästi kombineeritud kiire trummitagumise poolt. Tihtipeale on laulusõnad taotluslikult lihtsakoelised ning mõneti lapsikud. Esineb ka progressiivse roki elemente nagu laulude pikad ja raskekoelised sissejuhatused.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emo sai enda algse vormi Washingtoni D.C.'s aastal 1985. Žanri algatajaks loetakse Guy Picottot (Rites of Spring) ja Ian MacKaye'd (Embrace). Nende mõlema asutatud bändid püsisid koos küll vähe aega, aga siiski panid nad aluse Washington D.C. algsele emo scene-ile, millest said mõjutatud paljud. Bände hakati kutsuma Emotional hardcore'iks ilmselt just asjaolu tõttu, et nad olid laval üliemotsionaalsed ning laulusõnad olid rohkem individualistliku suunaga.

Nagu võiski arvata, levis uus asi USA-s ka teistesse linnadesse peale Washingtoni, kus osati hardcore punki hinnata. Uus värske suund, millel nimeks emo, oli olemas ja sellega eksperimenteeriti. Aastat 1991 võib lugeda emo alaliigi screamo sünniaastaks ning selle stiili alusepanijaks bändi, millel nimeks Heroin. Screamo-bändid võtsid enda mõjutused Washingtoni algsetelt emobändidelt, mis olid 90ndate alguseks juba paljuski laiali läinud ning tegid nende stiili veel kaootilisemaks ning emotsionaalsemaks.

Üheksakümnendate alguses sai Ian MacKaye' ja Guy Picotto uus bänd Fugazi ja Dischord Records järjest populaarsemaks indie rock bändide seas ning emo hakati kombineerima indie rockiga, mille tagajärjel see muutus meloodilisemaks.

Sajandivahetuse ajaks oli emo stiil saanud ülemaailmse tähelepanu osaliseks. Kuna enamik emobände olid väga anti-kommertslikud, siis üritasid mõned bändid oma seosed emoga kaotada. Näiteks Sunny Day Real Estate liikus oma muusikaga rohkem progressiivse roki suunas, Jejune, The Get Up Kids ja The Promise Ring läksid järgnevate albumitega rohkem soft-rocki rada. Kuna aga emo maine jäi enamikele neist bändidest külge, siis on tekkinud palju arusaamatusi, kust jookseb piir emo ja muu sarnase muusika vahel.

Subkultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emo subkultuurist rääkides räägitakse tihti ka sinna juurde kuuluvast moest. Emo välimuse stereotüüp - liiga kitsas sviiter, sassis pisut väljakasvanud soeng, paksude raamidega prillid. Enamasti mitte puhtad, segunenud pruunikates toonides värvid, retro stiilis kitsas ning kulunud logoga t-särk ja harilikust kulunumad teksapüksid. Emo stiili kohta on öeldud tihtipeale, et see on mood, mis taotleb täiesti mittemoekas olemist. Seda eriti üheksakümnendate keskpaigas, mil emo mood oli täielik vastand kõigele sellele, mis noorte seas populaarne oli.

Emosoeng kui selline sai laiemale avalikusele tuntuks Refusedi videos „New Noise” aastal 1998. Bändi kolmel liikmel oli seal siis mustaks värvitud ja silmini ulatuvad juuksed. Nimetatud soeng sai väga populaarseks ning sellest tehti mitmeid erinevaid variatsioone.

Kuna emoscene on väga DIY'le orienteeritud, siis teeb emosoengu kandja selle endale enamasti ise või laseb sõbral teha.

Pärast sajandivahetust, mil emo žanr laiema avalikkuse eest põhimõtteliselt kadus, kadus ka algne emo mood. Tänapäeval seostatakse emo tihtipeale üldise hardcore-muusika moega ning seeläbi ka bändidega, mis sellist moodi esindavad (tihtipeale nimetatud ka fashioncore bändideks).

Scene kid ja emo kid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Subkultuuri siseselt eristatakse scene kidi (scenester), kui inimest, kes käib moega kaasas ning paljude emode arvates on emode subkultuurile surmaks ja emo kidi (emo), kes esindab siis tegelikku emo muusika austajaskonda. Scenesteri stereotüübile omistatakse enamasti rohkem post-hardcore'i kui emo muusikat ning screamo ja emo muusika austajate seas on scenesterid enamasti vihatud ning suures ebasoosingus. Scensterid on enamasti tuntud enda soengu ning fashioncore kalduvuse poolest. Scene on väga populaarne stiilsete noorte hulgas ning paljud kuulsaimad "scenesterid" töötavad modellidena.

Erinevaid hardcore muusika stereotüüpe pilaval saidil [1] on emo kidi näitena tegelane prehistoric emo. Tegelase nimi on humoorikas viide sellele, et emo mood kui selline on suuresti oma identiteedi minetanud ehk siis teisisõnu välja suremise äärel. Asjaolu, et üldiselt ei tehta scenesteridel ja emodel vahet, on põhjustanud palju vaidlusi seoses teemadega, et milline siiski on emo muusika ja -välimus.

Avalik arvamus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emo-stereotüüp kujutatud ameerikalikus märgistiilis, sõnum särgil on paroodiline kompott eri emo bändide nimedest.

Seoses emo-subkultuuri levikuga on avalikkuses kujunenud välja stereotüüpne kujutlus emost, millel pole enam otsest seost muusika ega subkultuuriga.

Vastavalt laienenud tähendusele peetakse emo all silmas teatud tüüpi introvertset ja eemaletõmbunud noorukit, kes erineb eakaaslastest nii pooldatavate väärtuste kui välimuse poolest. Selleks, et teenida ära emo nimetus piisab ainult mõne emo-subkultuurile omase tunnuse omamisest. Sageli peetakse emo all sellises tähenduses silmas lihtsalt ülitundlikku ehk üliemotsionaalset isikut.

Emo stereotüüpi võib kõrvutada selliste traditsiooniliste iseloomutüüpidega nagu romantik, melanhoolik, flegmaatik, mille teatud tänapäevaseks ja noorukite seas laialt levinud kombinatsiooniks seda pidada võib.

Anti-emod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollektiivis vastandutakse emodele sageli sellega, et nimetatakse end anti-emoks, millega osutatakse sellele, et ei aktsepteerita emo-stereotüübile omistatavaid väärtusi. Peamiseks vastandumise aluseks on ilmselt emode "kurvameelsus", mida iseloomustab soovimatus võtta osa heaoluühiskonnas tavaks olevate pealiskaudsete väärtuste ja eeskujude poole püüdlemisest. Sestap kujutletakse emosid iga asja peale nutvat, tegelevat enese lõikumisega ja kalduvat suitsidaalsusele, kirjutavat halba luulet, tihti üksinduses masturbeerivat, olevat biseksuaalsed, kasutavat ajast-arust tehnikat, sh mängivat halva graafikaga arvutimänge ja kuulavat muusikat helikassettidelt või vinüülplaatidelt.

Anti-emod on enamasti mõne väärtuseliselt sobimatu subkultuuri (nt. hip-hop) esindajad, aga sageli vastanduvad emodele ka ilma subkultuurilise suunitluseta kaaslased, kes ei saa neist aru või taha neist aru saada.

On väidetud, et anti-emo käitumine vastab ise samuti emo kirjeldusele, kuna kaldub samuti liigsesse emotsionaalsusesse, kui teemaks on emod. Sellest lähtuvalt oleks anti-emo emo-käitumise üks vormidest.

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emo-stereotüüpi on selle enesehävitusliku külje tõttu peetud aktsepteerimatuks ka täiskasvanud üldsuse poolt. On avaldatud arvamust, et emo olemine väljendab probleeme kasvatuses, perekonnas jne.

Feministlikult positsioonilt on emo-bändide sõnumit peetud seksistlikuks, kuna objektiveerib naissoo esindajaid ning sunnib emo-kultuuriga seotud naisisikutele märkamatult peale enda-objektiveerimise ideaali.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]