Kuritegevus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kuritegude toimepanemisest, kuritegevuse all võidakse mõista ka kuritegevuse taset.

Kuritegevus on kuritegude toimepanemine. Kuriteo toimepanija on kurjategija. Üldiselt loetakse tänapäevase kuritegevuse peamiseks allikaks suhtelist vaesust.[viide?] Juriidiliselt on tegemist õigusrikkumisega (ühikonnaohtlik tegevus), kui riigi poolt karistatava ebaseadusliku tegevusega, mis toob endaga kaasa õigusliku vastutuse.

Kuritegevuse organisatoorsed tasemed ja arengujärgud[muuda | muuda lähteteksti]

Patricia Rollinson eristab kriminaalse ühiskonna tekke protsessis nelja staadumi. Neist igaühte iseloomustab võimu ja kriminaalide vaheliste vahekordade oma spetsiifika[1]

Reaktiivne staadium, kui võim ja kuritegevus on vastastikuses aktiivses vastasseisus ja tugev riigivõim ei oma vajadust minna kuritegelike formeeringutega kompromissidele. Siin eristuvad omavahel organiseerimata ja organiseeritud kuritegevus.

Passiivse assimilatsiooni staadium, kui nõrgenevad riiklikud institutsioonid, esmajärjekorras ökonoomilised, ja algavad kompromissid organiseeritud kuritegevusega, mis viivad võimusstruktuuridele kasulike varimajanduse institutsioonide tekkele, mõõdukale korruptsioonile ja altkäemaksuvõtmisele. Maffia teke.

Aktiivse assimilatsiooni staadium, kui organiseeritud kuritegevuse formeeringud tungivad võimustruktuuridesse ja tagavad endale võimaluse tegutseda paralleelselt ametliku võimuga. Riik kaotab kontrolli oma varem kurjategijatega korraldatud vastastikuste mõjude protsesside üle. Kurjategijate formeeringud avaldavad äärmiselt olulist mõju ökonoomikale ja poliitikale. Maffia võimuletulek.

Proaktiivne staadium, kui organiseeritud kuritegevus muutub ühiskonnas domineerivaks jõuks, allutades endale nii riiklikud kui ka ühiskondlikud struktuurid. Siin saab eristada maffiariiki ja maffiaühiskonda. Saint-Simoni ütlust mööda saavad rahvused, nagu üksikud inimesedki, elada kas töötades või varastades.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 18.