Pseudoajalugu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Pseudoajalugu on pseudoteadus või võltsing mis püüab moonutada inimeste teadmisi või arusaama ajaloos toimunust, sageli kasutades meetodeid, mis pealiskaudselt sarnanevad teadusliku ajaloolise uurimistööga. Seotud mõistet krüptoajalugu kasutatakse ajaloovõltsimise puhul, mis põhineb okultismile omasel ebausul või tuleneb sellest. Ajaloo võltsimine on seotud pseudoteadusega ja pseudoarheoloogiaga ning nende terminite kasutamine võib aeg-ajalt kattuda. Ehkki ajaloo võltsimist on paljudes vormides, on teadlased tuvastanud tunnuseid, mis kipuvad olema pseudoajaloolistes uurimistöödes, artiklites või raamatutes tavalised. Üks selline omadusi on see, et võltsimine on peaaegu alati ajendatud tänapäevastest poliitilistest, usulistest või isiklikest motiividest. Ajaloo võltsijad esitavad sageli ka suuri valesid või sensatsioonilisi väiteid ajalooliste faktide kohta, mis nõuaks peavoolu ajalookäsitluse radikaalset ümbervaatamist (ümberkirjutamist).

Teine pseudoajaloo väga levinud tunnus on eeldus, et teadlaste seas on vandenõu "tõelise" ajaloo maha surumiseks. Pseudoajaloo teosed tuginevad sageli eranditult allikatele, mis näivad toetavat propageeritavat seisukohta, ignoreerides samas selle seisukohaga vastuolus olevaid allikaid. Paljud pseudoajaloolised teosed käsitlevad müüte, legende ja muid ebausaldusväärseid allikaid täpse ajaloolise tõena, jättes samas tähelepanuta või eitades tõendusmaterjali vastupidise kohta. Mõnikord võib pseudoajalooline teos langeda äärmuslikku skepsisesse, kohati väites, et ajaloolist tõde pole olemas ja mis tahes hüpotees on sama hea kui mis tahes muu. Paljud pseudoajaloolised teosed seovad pelga võimaluse tõelisusega, eeldades, et kui midagi oleks võinud juhtuda, siis nii ka läks.

Omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Robert Todd Carroll on välja töötanud pseudo-ajalooliste teoste ja võltsajaloo tuvastamise kriteeriumite loendi. Ta väidab, et "pseudoajalugu on väidetav ajalugu, mis:

  • Käsitleb müüte, legende, saagasid ja muud sarnast kirjandust täpsete ja tõeliste ajalooallikatena.
  • Ei ole iidsete ajaloolaste lugemisel kriitiline ega skeptiline, võttes nende väiteid tõena ja ignoreerides empiirilisi ning loogilisi tõendeid, mis on vastuolus muistsete väidetega.
  • Püüab toetada mõnda tänapäevast poliitilist või religioosset agendat, selle asemel et teada saada tõde mineviku kohta.
  • Sageli eitab seda, et on olemas selline asi nagu ajalooline tõde ning peab kinni äärmuslikust skeptilisest arusaamast, et tõeliseks võib nimetada ainult seda, mis on täiesti kindel ja miski pole täiesti kindel, nii et miski pole tõsi.
  • Väidab sageli, et ajalugu pole midagi muud kui müütide loomine ja erinevaid lugusid ei tohi võrrelda selliste traditsiooniliste akadeemiliste standardite alusel nagu täpsus, empiiriline tõenäosus, loogiline järjepidevus, asjakohasus, täielikkus, õiglus, ausus jne. Võrreldes neid selle asemel moraalsetel või poliitilistel alustel.
  • On iidsete dokumentide kasutamisel valiv, viidates soosivalt oma uskumustele vastavuses olevatele dokumentidele, ignoreerides või väär-tõlgendades neid dokumente, mis uurija seisukohtadega ei sobi.
  • Peab piisavaks võimalust, et miski asi oli võimalik, uskumaks, et see kindlasti nii oli. Seda muidugi juhul kui see sobib propageeritavate seisukohtadega.
  • Sageli väidab ta, et on olemas vandenõu oma väidete maha surumiseks rassismi, ateismi või etnotsentrismi tõttu või tulenevalt vastuseisust tema poliitilistele või usulistele tõekspidamistele."[1]

Nicholas Goodrick-Clarke eelistab terminit "krüptoajalugu". Ta määratleb kaks vajalikku elementi: "täielik teadmatus esmastest allikatest" ja "ebatäpsete ja ogarate väidete" kordamist.[2]

Muud pseudoajaloo üldised omadused on:

  • Erinevate sündmuste meelevaldne sidumine, moodustades - teoreetiku arvates - mustri. Tavaliselt arendatakse see vandenõuteooriaks, mis postuleerib varjatud esindajat (tihti salaorganisatsiooni), kes vastutab mustri loomise ja säilitamise eest. Näiteks seovad mõned pseudoajaloolised teosed püha vere ja püha graali templirüütlite, keskaegsete Graali romaanide, Merovingide dünastiat ja kunstnik Nicolas Poussinitiga, et teha kindlaks Jeesuse järeltulijad.
  • Hüpoteesides ebatõenäoliste sündmuste tagajärgi, mis "võisid" aset leida, eeldades seeläbi vaikivalt, et need sündmused tõesti aset leidsid.
  • Sensatsionism või šokiväärtus
  • Valikuline tõendite kogumine, mis aitab ajaloolisi argumente esitada ja tõrjuda tõendeid, mis neid argumente kahjustavad.[3]

Kategooriad ja näited[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnevalt on toodud mõned pseudoajaloo ehk võltsajaloo teooriate levinumad kategooriad koos näidetega. Pange tähele, et mitte kõik loetletud kategooriad pole tingimata pseudoajaloolised, need on pigem kategooriad, mis näivad meelitavat pesudoajaloolasi ja ajaloo võltsijaid.

Muistsed tulnukad, iidsed tehnoloogiad ja kadunud maad[muuda | muuda lähteteksti]

Immanuel Velikovsky raamatud "Maailmade kokkupõrge" (1950), "Kaose ajastud" (1952) ning "Maa murrang" (1955), millest said "müügihitid",[4] näitasid antiikmütoloogial põhineva võltsajaloo kirjutiste potentsiaali tuua tohutut rahalist edu. Need teosed said žanri tulevaste tööde edumudeliteks.

Muistset astronaudihüpoteesi populariseeris Ameerika Ühendriikides veelgi History Channeli telesari "Muistsed tulnukad".[5] Ajalooprofessor Ronald H. Fritze täheldas, et von Dänikeni ja muistsete tulnukate programmi propageeritud pseudoajaloolised väited on USA-s perioodiliselt populaarsed: [4] "Lühikese mälu ja torkeva isuga popkultuuris, võetakse tulnukad ja püramiidid ning kaotatud tsivilisatsioonid ringlusse nagu mood." : 201[6]

Autor Graham Hancock on müünud üle nelja miljoni raamatueksemplari mis edendavad pseudoajaloolist teesi, et kõik suuremad mälestised iidsest maailmast, sealhulgas Stonehenge on Egiptuse püramiidid ja Moai kujud Lihavõttesaarel, ehitati ühe iidse supertsivilisatsiooni poolt,[7] mille kõrgaeg jääb Hancock väitis ajastusse 15 000–10 000 eKr ning kellel olid tehnoloogilised ja teaduslikud teadmised, mis on võrdsed või ületavad tänapäevase tsivilisatsiooni teadmisi.[4] Esmalt arendas ta selle argumendi täielikku vormi oma 1995. aasta bestselleris "Jumalate sõrmejäljed", mis pälvis rahva seas tunnustust, kuid teadlaste põlguse. Christopher Knight on avaldanud arvukalt raamatuid, sealhulgas "Urieli masin" (2000), propageerides pseudoajaloolisi väiteid, et muistsetel tsivilisatsioonidel olid tehnoloogiad, mis on palju arenenum kui tänapäeva tehnoloogiad.[8][9][10][11]

Antisemiitlikud ajaloovõltsingud[muuda | muuda lähteteksti]

"Siioni tarkade protokollide" Ameerika väljaanne aastast 1934

"Siioni tarkade protokollid" on võltsitud teos, mille eesmärk on näidata ajaloolist vandenõu juutide maailmavallutuseks.[12] Teos osutus lõplikult võltsinguks augustis 1921, kui The Times paljastas, et ulatuslikud osa dokumendist on otsene plagiaat Maurice Joly 1864. aasta satiirilisest dialoogist "Machiavelli ja Montesquieu vaheline dialoog põrgus",[13] samuti Hermann Goedsche 1868. aasta antisemitistlikust romaanist "Biarritz".[14]

Holokausti eitamist ning genotsiidi eitamist üldiselt liigitatakse laialt pseudoajalo alla.[15][16] Holokausti eitamise peamiste pooldajate seas on David Irving ja teised, kes väidavad, et holokausti, golodomori, armeenia genotsiidi ja muid genotsiide ei toimunud või nendega liialdati.

Ajalooline võltsimine[muuda | muuda lähteteksti]

Stseen Geoffrey Monmouthi "Suurbritannia kuningate ajaloost", mis oli keskajal populaarne pseudoajalooline teos.

Kaheksandal sajandil levitati laialdaselt võltsitud dokumenti, mida tunti Konstantini annetuste mis väidetavalt andis võimu Rooma ja Lääne-Rooma impeeriumi üle paavstile.[17] Kaheteistkümnendal sajandil avaldas Geoffrey Monmouthist "Suurbritannia kuningate ajaloo" – pseudoajaloolise teose, mille eesmärk oli kirjeldada Briti rahva iidset ajalugu ja päritolu. Raamat sünteesib keltide müütilisi traditsioone, et paisutada müütilise kuninga Arthuri tegusid. Kaasaegne ajaloolane William Newsburghist kirjutas 1190. aasta paiku, et "on täiesti selge, et kõik see, mida see mees Arthuri ja tema järeltulijate või tema eelkäijate kohta kirjutas, on kas tema enda või teiste väljamõeldised".[18]

Ajalooline revisionism[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide kodusõja konföderatsioonimeelsed revisionistid (nõndanimetatud "kodusõja revisionistid") väidavad, et Ameerika Ühendriikide konföderatsiooni peamine motivatsioon kodusõjas oli pigem osariikide õiguste ja piiratud valitsuse printsiibi kaitsmine, mitte orjuse säilitamine ja laiendamine.[19][20][21]

Etnotsentriline revisionism[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik afrootsentrilisi (st Kolumbuse-eelse Aafrika ja Ameerika vahelisi kokkupuute teooriaid või Vana-Egiptuse rassi poleemikat) on peetud pseudoajaloolisteks ideedeks,[22][23] kõrvuti 1990. ja 2000. aastatel hindud rahvuslaste poolt avaldatud "Põliste aarialaste" teooriatega.[24] Sellesse kategooriasse on paigutatud ka germaani müstika ja natsliku okultismi raames välja töötatud krüptoajalugu . Juhtivate natside seas arvatakse, et Heinrich Himmler oli okultismist mõjutatud ja vastavalt ühele teooriale lasi ta Wewelsburgi SS-baasi ehitada esoteerilise plaani kohaselt.

Päikesekeele teooria on pseudoajalooline ideoloogia, mis väidab, et kõik keeled on pärit proto-türgi keelest.[25] Teooria võis olla osaliselt välja töötatud türgi keeles esinevate araabia- ja semiidikeelset laensõnade põhjendamiseks. Püüdes kinnitada, et araabia ja semiidi sõnad on pärit türgi keeltest, mitte vastupidi.

Muistsete makedoonlaste järjepidevuse teooria on veel üks pseudoajalooline teooria, mis postuleerib antiikaja makedoonlaste ja tänapäeva Põhja-Makedoonia peamise etnilise rühma vahelist demograafilist, kultuurilist ja keelelist järjepidevust.[26]

Usuline pseudohistika[muuda | muuda lähteteksti]

Michael Baigeni, Richard Leighi ja Henry Lincolni üritasid näidata oma raamatus "Püha veri ja Püha Graal" (1982), et teatud ajaloolised tegelased, nagu näiteks Godefroy de Bouillon ja kaasaegsed aristokraadid, on Jeesuse otsesed järeltulijad. Peavoolu ajaloolased on seda raamatut laialdaselt kritiseerinud, liigitades selle pseudoajaloo alla,[27][28][29][30][31][32][33][34][35] ja osutades, et selles kasutatud genealoogilisi tabeleid on nüüd teadaolevalt petlikud.[36] Sellegipoolest oli raamat rahvusvaheline bestseller ja see inspireeris Dan Browni seda teemat käsitlevat menukat thrillerit "Da Vinci kood".[4]

Ehkki ajaloolased ja arheoloogid peavad Mormoni raamatut Joseph Smithi anakronistlikuks leiutiseks, usuvad paljud Viimse Aja Pühade Jeesus Kristuse Kiriku paljud liikmed (mormoonid), et see kirjeldab tõelisi ajaloolisi sündmusi iidses Ameerikas.

Noa laeva otsingud on samuti liigitatud pseudoajalooks.[37][38][39][40][41]

Inglise kirjanik Margaret Murray väitis oma raamatutes, (nt 1921. aastal ilmunud "Witch-Cult in Western Europe", et nõiaprotsessid varasel uusajal olid tegelikult šovinistlike kristlaste katsed hävitada salajane paganlikku usundit.[42] Ta väitis, et ta kummardas sarvedega jumalat. Peavoolu ajaloolased on Murray väited nüüd laialdaselt tagasi lükanud.[43] Sellest hoolimata on tema ideedest saanud alusmüüt, kaasaegsele Uuspaganlikule religioonile Wicca.[44] Usk Murray väidetavasse nõiakultusesse on Wiccanide seas endiselt levinud, kuid väheneb järk-järgult.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Carroll, Robert Todd. The skeptic's dictionary. Hoboken: John Wiley & Sons (2003), p. 305.
  2. Goodrick-Clarke 1985: 224,225
  3. Ellis, Joseph J. American Dialogue: The Founders and Us. New York: Alfred A. Knopf, 2018. p. 168.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Fritze, Ronald H. (2009). Invented Knowledge: False History, Fake Science and Pseudo-Religions. London, England: Reaktion Books. ISBN 978-1-86189-430-4. 
  5. Fritze, Ronald H. (november 2009). "On the Perils and Pleasures of Confronting Pseudohistory". Historically Speaking 10: 2–5. ISSN 1941-4188. doi:10.1353/hsp.0.0067. 
  6. Fritze, Ronald. "Ronald H. Fritze, On his book Invented Knowledge: False History, Fake Science and Pseudo-Religions, Cover Interview". July 08, 2009. Rorotoko.com. Vaadatud 17.07.2012. 
  7. Sheiko, Konstantin (2012). Nationalist Imaginings of the Russian Past: Anatolii Fomenko and the Rise of Alternative History in Post-Communist Russia. Soviet and Post-Soviet Politics and Society 86. Stuttgart, Germany: Ibidem-Verlag. lk 83. ISBN 9783838259154. 
  8. Merriman, Nick, editor, Public Archaeology, Routledge, 2004 p. 260
  9. Tonkin, S., 2003, Uriel's Machine – a Commentary on some of the Astronomical Assertions.
  10. Merriman, Nick, toim. (2004). "The comforts of unreason: the importance and relevance of alternative archaeology". Public Archaeology. London: Routledge. lk 260. ISBN 9780415258890. 
  11. Tonkin, Stephen (2003). "Uriel's Machine – a Commentary on some of the Astronomical Assertions". The Astronomical Unit. Vaadatud 21.11.2013. 
  12. United States Holocaust Memorial Museum, Holocaust Encyclopedia "Protocols of the Elders of Zion", last updated 4 May 2009.
  13. Philip Graves (16.–18. august 1921). "The truth about "The Protocols"". The Times (London). 
  14. A Lie and a Libel: The History of the Protocols of the Elders of Zion, ISBN 0-8032-9245-7 .
  15. Shermer, Michael; Grobman, Alex (2009). Denying History: Who Says the Holocaust Never Happened and Why Do They Say It?. Oakland, California: University of California Press. ISBN 978-0-520-26098-6. 
  16. Lipstadt, Deborah E. (1994). Denying the Holocaust: The Growing Assault on Truth and Memory. New York City, New York: Plume. lk 215. ISBN 0-452-27274-2. 
  17. "Before Jon Stewart". Columbia Journalism Review. Vaadatud 19.02.2017. 
  18. Thorpe, Lewis. The History of the Kings of Britain. lk 17. 
  19. David Barton (detsember 2008). "Confronting Civil War Revisionism: Why the South Went To War". Wall Builders. Vaadatud 30.12.2013. 
  20. Barrett Brown (27. detsember 2010). "Neoconfederate civil war revisionism: Those who commemorate the South's fallen heroes are entitled to do so, but not to deny that slavery was the war's prime cause". TheGuardian.com. Vaadatud 30.12.2013. 
  21. "Howard Swint: Confederate revisionism warps U.S. history". Charleston Daily Mail. 15. juuni 2011. Vaadatud 30.12.2013. 
  22. Sherwin, Elisabeth. "Clarence Walker encourages black Americans to discard Afrocentrism". Davis Community Network. Vaadatud 13.11.2007. 
  23. Ortiz de Montellano, Bernardo & Gabriel Haslip Viera & Warren Barbour (1997). "They were NOT here before Columbus: Afrocentric hyper-diffusionism in the 1990s". Ethnohistory (Duke University Press) 44 (2): 199–234. JSTOR 483368. doi:10.2307/483368. 
  24. Nanda, Meera (jaanuar–märts 2005). "Response to my critics" (PDF). Social Epistemology 19 (1): 147–91. doi:10.1080/02691720500084358.  Sokal, Alan (2006). "Pseudoscience and Postmodernism: Antagonists or Fellow-Travelers?". peatükis Fagan, Garrett. Archaeological Fantasies: How pseudoarchaeology misrepresents the past and misleads the public. Routledge. ISBN 0-415-30592-6. 
  25. Aytürk, İlker (november 2004). "Turkish Linguists against the West: The Origins of Linguistic Nationalism in Atatürk's Turkey". Middle Eastern Studies (London: Frank Cass & Co (Routledge)) 40 (6): 1–25. ISSN 0026-3206. OCLC 86539631. doi:10.1080/0026320042000282856. 
  26. Anastas Vangeli, Nation-building ancient Macedonian style: the origins and the effects of the so-called antiquization in Macedonia. DOI: https://doi.org/10.1080/00905992.2010.532775 Published online by Cambridge University Press: 20 November 2018.
  27. Thompson, Damian (2008). Counterknowledge. How We Surrendered to Conspiracy Theories, Quack Medicine, Bogus Science and Fake History. Atlantic Books. ISBN 1-84354-675-2. 
  28. Jarnac, Pierre (1985). Histoire du Trésor de Rennes-le-Château. Saleilles: P. Jarnac. 
  29. Jarnac, Pierre (1988). Les Archives de Rennes-le-Château. Editions Belisane. "Describing The Holy Blood and the Holy Grail as a "monument of mediocrity"" 

    Chaumeil, Jean-Luc (1994). La Table d'Isis ou Le Secret de la Lumière. Editions Guy Trédaniel. 
  30. Etchegoin, Marie-France; Lenoir, Frédéric (2004). Code Da Vinci: L'Enquête. Robert Laffont. 
  31. Introvigne, Massimo (2005). Gli Illuminati E Il Priorato Di Sion – La Verita Sulle Due Societa Segrete Del Codice Da Vinci Di Angeli E Demoni. Piemme. 
  32. Bedu, Jean-Jacques (2005). Les sources secrètes du Da Vinci Code. Editions du Rocher. 
  33. Sanchez Da Motta, Bernardo (2005). Do Enigma de Rennes-le-Château ao Priorado de Siao – Historia de um Mito Moderno. Esquilo. 
  34. Morley, Neville (1999). Writing Ancient History. Cornell University Press. lk 19. ISBN 0-8014-8633-5. 
  35. Miller, Laura (22. veebruar 2004). "The Last Word; The Da Vinci Con". The New York Times. 
  36. Laura Miller (2006). Dan Burstein, toim. Secrets of the Code. Vanguard Press. lk 405. ISBN 978-1-59315-273-4. 
  37. Fagan, Brian M.; Beck, Charlotte (1996). The Oxford Companion to Archaeology. Oxford, England: Oxford University Press. ISBN 0-19-507618-4. 
  38. Cline, Eric H. (2009). Biblical Archaeology: A Very Short Introduction. Oxford, England: Oxford University Press. ISBN 0-19-974107-7. 
  39. Feder, Kenneth L. (2010). Encyclopedia of Dubious Archaeology: From Atlantis to the Walam Olum. Santa Barbara, California: ABC-CLIO. ISBN 0-313-37919-X. 
  40. Rickard, Bob; Michell, John (2000). "Arkeology". Unexplained Phenomena: A Rough Guide Special. London, England: Rough Guides. lk 179–83. ISBN 1-85828-589-5. 
  41. Dietz, Robert S. "Ark-Eology: A Frightening Example of Pseudo-Science" in Geotimes 38:9 (Sept. 1993) p. 4.
  42. Purkiss, Diane (1996). The Witch in History: Early Modern and Twentieth-Century Representations. Abingdon, England: Routledge. lk 62. ISBN 978-0415087629. 
  43. Simpson, Jacqueline (1994). "Margaret Murray: Who Believed Her and Why?". Folklore 105. lk 89–96. doi:10.1080/0015587x.1994.9715877. 
  44. Rabinovitch, Shelley; Lewis, James (2002). The Encyclopedia of Modern Witchcraft and Neo-Paganism. New York City, New York: Kensington Publishing Corporation. lk 32–35. ISBN 0-8065-2407-3.