Polaarsus rahvusvahelistes suhetes

Polaarsus rahvusvahelistes suhetes on üleilmse võimujaotuse viis, mis kirjeldab rahvusvahelise struktuuri olemust antud ajajärgul. Üldiselt eristatakse süsteeme võimukeskuste hulga alusel: unipolaarne, bipolaarne ja multipolaarne ehk polütsentristlik, kus maailm on jaotatud vastavalt ühe, kahe või rohkema jõukeskuse vahel. Süsteemitüüp ise on täielikult sõltuvuses võimujaotusest ja riikide globaalsest ja/või regionaalsest mõjust.

Unipolaarsus

NATO liikmesriigid moodustavad üle 70% maailma sõjalistest kulutustest. USA üksi moodustab ligi 43% kogu maailma sõjalistest kulutustest.

Vaata ka: hegemoonia

Unipolaarsus rahvusvahelises poliitikas on võimujaotus, kus üks riik omab kõige rohkem kultuurilist, majanduslikku ja sõjalist mõju. See erineb hegemooniast, kuna hegemoon ei pruugi omada täieliku kontrolli meresadamate või ühisvara üle.

Unipolaarsuse näiteid

Kõige hiljutisem näide unipolaarsest maailmasüsteemist on USA domineerimine pärast NSV Liidu lagunemist alates 1991. aastast. Paljud riigid ja impeeriumid on domineerinud neile teadaolevat maailma, luues unipolaarseid süsteeme. Mõned näited järgnevad all. Pange tähele, et enamik näiteid ja kuupäevi on avatud aruteludeks.

• Vana-Egiptus u 3150 eKr kuni u 1285 eKr mõnede pikkade pausidega – alates Ülem-ja Alam-Egiptuse ühendamisest kuni sõjalise konfliktini hettidega.
• Akkadi keisririik u 2279 eKr kuni u 2193 eKr.
• Assüüria alates 675 eKr kuni 626 eKr – alates Egiptuse sissetungist kuni Babüloni ülestõusuni.
• Pärsia impeeriumi alates 539 eKr kuni 449 eKr – alates Babüloni vallutamisest kuni Calliase rahuni.
• Aleksander Suure impeerium alates 331 eKr kuni 323 eKr – alates Gaugamela lahingust kuni Aleksander Suure surmani.
• Hiina 221 eKr kuni 1840, mitmete pikkade pausidega – alates ühendamisest Qini dünastia all kuni Esimese oopiumisõjani.
• Rooma Vabariik / Rooma Keisririik / Bütsantsi impeerium alates 188 eKr kuni 395 ja siis 533–565 – alates eraldumisest Seleukiidide riigist kuni jagunemine Rooma Keisririigiks, koos hilisema lühikese taassünniga Justinianuse all (kuigi võib väita, et selleks ajaks oli sassaniidide tõttu moodustunud bipolaarne maailm.
• Mongolite impeerium 1227–1279 – alates Tšingis-khaani surmast oma haripunktini.
• Asteekide impeerium u 1481–1521 – alates piirkondlikust domineerimisest kuni Cortési sissetungini.
• Inkade impeerium alates u 1470–1532 – alates Chimu vallutamisest kuni Francisco Pizarro invasioonini.
• India alates 322 eKr kuni 17. sajand, mitu pikka pausi alates Mauryade dünastia ühendamisest kuni India koloniseerimiseni.

Bipolaarsus

Bipolaarsus on võimujaotus, kus kaks riiki omavad enamiku majanduslikust, sõjalisest ja kultuurilisest mõjust rahvusvaheliselt või regionaalselt. Sageli arenevad mõjusfäärid. Näiteks külma sõja ajal langes enamik lääne- ja demokraatlikke riike USA mõju all, samas kui enamik kommunistlikest riikidest kuulus NSV Liidu mõjusfääri. Kaks jõupiirkonda sageli võistlevad veel hõlmamata piirkondade eest.

Näited

• Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu globaalne üleolek külma sõja kõrgpunktis. Kuid Hiina ja NSV Liidu ideoloogilised lahkhelid 1960. aasta paiku andsid tõuke Hiina võimaliku tõusuni kolmandaks suurvõimuks.
• 17. sajandi Britannia ja Hispaania.

Regionaalsed näited

• Sparta ja Ateena enamus eel-Aleksandria ajastust.
• Kartaago ja Rooma Vabariik kuni Esimese Puunia sõjani.
• Rooma Keisririik ja Sassaniidide impeerium Rooma-Pärsia sõdade ajal, kuni araablaste sissetungini Pärsias.
• Venemaa ja Jaapan, põhjustasid bipolaarsuse erinevates mõjususe sfäärides Koreas, Mongoolias ja osadel Hiina aladel.
• Safaviidide dünastia ja Osmanite impeerium võitluses saavutamaks kontrolli Musta mere regioonis, alates varajasest 18. sajandist kuni Esimese maailmasõjani.
• Iisraeli ja Egiptust võis pidada Araabia-Iisraeli konflikti ajal regionaalseteks suurvõimudeks Lähis-Idas.

Bipolaarsus riikide ühenduste näitel

Bipolaarne süsteem võib esineda ka palju laiahaardelisemalt, riikide alliansi või organisatsioonidena, kuid võim võib siiski kontsentreeruda kahe jõukeskuse vahel nagu riikide tasandil. Mõlemas maailmasõjas jagunes enamus maailmast, eriti aga Euroopa, USA ja Jaapan, kahte erinevasse sfääri.

Multipolaarsus

Multipolaarsus on võimujaotus, kus rohkem kui kaks rahvusriiki omavad peaaegu võrdses koguses sõjalist, kultuurilist ja majanduslikku mõju. Multipolaarse maailma stabiilsuse suhtes ollakse eriarvamustel. Realismi teoreetikud, nagu Hans Morgenthau ja E. H. Carr, on arvamusel, et multipolaarne süsteem on stabiilsem kui bipolaarne, kuna suurvõimud saavad mõjuvõimu läbi alliansside ja sõdade läbi, mis ei esita otseselt väljakutset teistele suurvõimudele. Realismi esindajate arvates ei ole see bipolaarses süsteemis võimalik.