Platoni Akadeemia
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Platoni Akadeemia oli Platoni asutatud filosoofiline kool Ateena lähedal, mis tegutses 385 eKr – 529 pKr.
Kool sai nime oma asupaiga järgi Ateena Hekademeia-nimelises hiies (hilisematel aegadel eeslinnas), millele omakorda andis nime heeros Akademos. Hekademeia oli pühapaik, mida lisaks Akademosele on seostatud ka Dioskuuride (Kastori ja Polydeukese) ning Dionysose kultusega.
Platon asutas akadeemia Pythagorase Liidu eeskujul ning tal olid juriidilise isiku õigused. Akadeemia liikmed tasusid igal kuul liikmemaksu. Õpetajad ja õpilased elasid koos asutusele kuuluvais hooneis. Loengud ja väitlused toimusid tunniplaani järgi.
Platoni Akadeemiat vastandatakse sageli hiljem Aristotelese asutatud Lykeionile (ehk peripateetikute koolile). Aristoteles asutas Lykeioni just sellepärast, et Platon pärandas kooli juhtimise ja varanduse käsutamise õiguse mitte talle, vaid oma õepojale Speusipposele. Edaspidi akadeemia juhataja valiti.
Ehkki akadeemia tähtsus aegade jooksul muutus, on selle õpilaste seast kasvanud silmapaistvaid filosoofe, sealhulgas Aristoteles, Arkesilaos ja Proklos.
Ida-Rooma keiser Justinianus I lasi paganliku filosoofiakooli sulgeda 529 pKr.
Akadeemia asukoht avastati taas 20. sajandil; suur osa sellest on praeguseks välja kaevatud.
Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]
Vana akadeemia[muuda | muuda lähteteksti]
Vana akadeemiat juhtis pärast Platonit Speusippos ning seejärel Xenokrates. Arvatakse, et selle õpetus meenutas pütagoreismi.
Keskmine akadeemia[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Keskmine Akadeemia
Keskmise Akadeemia tuntuim filosoof oli Arkesilaos. Õpetus oli skeptitsism.
Uus akadeemia[muuda | muuda lähteteksti]
Uue akadeemia tuntumad filosoofid olid Karneades ja Philon Larissast.
Platoni akadeemia asutas Platon umbes 385. aastal eKr. Tegu polnud akadeemiaga selle tänapäevases mõistes, vaid mitteformaalse ühendusega, kus õpiti algselt Platoni juhtimisel filosoofiat, matemaatikat ja astronoomiat.[1] Pole täpselt teada, kuidas akadeemia organiseeritud oli, ent arvatavasti jagati õpetusi loengute, dialoogide ja seminaridega.[2] Akadeemia sai nime asukoha järgi, milleks oli Ateenast põhja pool asuv äärelinn Akadeemia. Väidetavalt tegutses akadeemia 529. aastani, kui Ida-Rooma riigi keiser Justinianus Iselle sulges.[3] 15. sajandil tegutses Firenzes Platoni akadeemia eeskujul Academia Platonica, mis mõjutas Itaalia renessansi kujunemist.[2] Platoni akadeemiast on välja kujunenud sõna "akadeemia" selle tänapäevases tähenduses.[2]
Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Ateenast põhja pool asus äärelinn Akadeemia,[3] mis oli jumalatele, sealhulgas Athenale püha. Seal oli oliivipuusalu, mis müüdi järgi kasvatati Erectheumi pühast oliivist, oliivisalude oliiviõli kasutati Panatenaiade pidustustel. Koha vanem nimi oli Hekadeemia, mis muutus 6. sajandi alguses Akadeemiaks. Nimi on seotud Akademosega, Ateena jumal-kangelasega,[2] kes jättis müüdi järgi aia ja oliivipuud Ateena linnale, et seda gümnastika jaoks kasutada. Akadeemias oli pronksiajast alates religioosne sekt.[4] Lisaks toimusid Akadeemias võidujooksud altarite vahel, matusemängud ja külastused dionüüsiate pidustustel. Akadeemiat ümbritses kujudega kaunistatud aed, mille ehitas Hipparchus, lisaks olid seal templid ning kuulsate meeste hauakivid.[5] Aias kasvas nii oliivipuid kui ka plaataneid, mille oli istutanud riigimees Kimon, kes suunas Cephisuse jõe ümber, et kuiva maad viljakamaks muuta.[4] Akadeemiat peeti kohaks, kus Akademos avaldas dioskuuridele, kuhu Theseus Helena peitis. Austusest dioskuuride vastu ei laastanud spartalased akadeemiat, kui nad Atika vallutasid. Teed Ateenast Akadeemiasse ääristasid ateenlaste hauakivid. 86. aastal eKr langetas Vana-Rooma väepealik Sulla oliivipuusalu, et piiramisseadeldisi ehitada.[2]
Platon ostis 40-aastaselt (või talle osteti) Akadeemias aia koos majaga ning avas seal oma filosoofiakooli, mille järgi saigi tema akadeemia nime. Maja nimetati ka muusade majaks ehk museioniks.[3]
Akadeemia asukoht taasavastati 20. sajandil.[2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Platoni akadeemia asutati umbes 385. aastal eKr.[2] Akadeemia polnud ametlik institutsioon, nagu seda mõistetakse tänapäeval, vaid pigem Platoni juhendatav mitteformaalne ühendus inimestest, keda huvitas filosoofia, matemaatika ja teoreetiline astronoomia.[1] Väga oluliseks peeti matemaatikat ning geomeetriat – maja ukse kohal oli kiri "Geomeetria mittetundja ärgu sisenegu".[3] Akadeemiast sai intellektuaalide kogunemiskoht, see komme oli jõus ka 900 aastat pärast Platoni surma.[1] 85. aastast eKr kuni teise sajandini pKr teadaolevalt akadeemiat polnud.[4] Väidetavalt tegutses akadeemia 529. aastani, kui Ida-Rooma riigi keiser Justinianus I selle sulges,[3] kartes paganluse levikut ja selle ohtu kristlusele,[6] ent arvatavasti tegutses akadeemia piiratud tingimustes 560. aastani, kui suri akadeemia juht Simplicius.[4]
Akadeemia etapid[muuda | muuda lähteteksti]
Akadeemikud eristavad akadeemia eri etappe. Cicero jagas akadeemia kaheks: vanaks akadeemiaks ja uueks akadeemiaks. Cicero järgi ei alanud akadeemia Platoniga, vaid talle eelnesid teised akadeemia juhid, alates 265. aastast eKr tegutsenud Democritusest.[4] Vanas akadeemia juhtideks olid Cicero kirjapandu järgi (kronoloogilises järjekorras) Demokritus, Anaxagoras, Empedokles, Parmenides, Xenophanes, Sokrates, Platon, Speusippus, Xenokrates, Polemo, Crates ja Crantor. Uue akadeemia juhtideks olid Cicero andmetel Arkesilaus, Lakydes, Euandros, Hegesinus, Carneades, Clitomachus ja Philo.[2]
Sextus Empiricus eristas lausa viit etappi: esimese akadeemia lõi Platon, teise Arkesilaus, kolmanda Carneades, Philo ja Charmindes neljanda ja Antiokhus viienda.[5]
Diogenes eristas seevastu kolme akadeemiat: vana, keskmist ja uut. Vanas akadeemias tegutsesid Platoni järgijad, kes tema meetodeid ei muutnud.[5] Arvatakse, et selle õpetus oli tihedalt seotud pütagoreismiga.[7] Vanas akadeemias õppis ka Aristoteles, kes lahkus akadeemiast, kui selle juhiks valiti Platoni nõbu Speusippus. Hiljem asutas Aristoteles Lykeioni,[8] millele Platoni akadeemiat sageli vastandatakse.[2]
Keskmises akadeemias uuendati filosoofilise arutelu meetodeid, säilitades siiski ka Platoni kombed, ning uues akadeemias taastati Platoni akadeemia maine, loobudes Arkesilause tõekspidamistest.[5]
Akadeemia õpetus[muuda | muuda lähteteksti]
Platoni akadeemias õpiti selle tegutsemisaja jooksul astronoomiat, bioloogiat, matemaatikat, poliitteooriaid ja filosoofiat.[6] Pole täpselt teada, kuidas akadeemia organiseeritud oli, ent arvatavasti jagati õpetusi loengute, dialoogide ja seminaridega.[2] Platon lootis, et akadeemia aitab tulevastel valitsejatel paremini Kreeka valitsemist korraldada.[6] Vanas akadeemias õpiti Platoni õpetuste järgi, keskmises akadeemias uuendati ideid, ehkki ei hüljatud Platoni mõtteid täielikult, ning uues akadeemias seati Platon taas au sisse.[5]
Firenze akadeemia[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Pärast neoplatoonilise akadeemia sulgemist polnud kristlikule Euroopale enamus Platoni ja neoplatonistide tekste kättesaadavad ning alles 15. sajandi keskpaigas tutvustas Gemistos Plethon Firenze õpetlastele suuremat osa Platoni loomingust.[2] Cosimo de Medici lõi sellest inspireerituna 1462. aastal[5] oma villasse Careggis Platoni akadeemia ehk Academia Platonica. Selle juhiks valis ta Marsilio Ficino, kes tõlkis nii Platoni teoseid kui ka teisi Vana-Kreeka autorite tekste ladina keelde. Arvatakse, et Ficino lõi ka termini "platooniline armastus".[2]
Ficino õpetas Medicini lapselast Lorenzo de Medicit, kes asutas Pisa ülikooli, muutis platoonilise akadeemia akadeemiliseks.[2] Grupp filosoofe, kirjanikke ja kunstnikke taasavasid Ateena Platoni akadeemia. Seal tegutsesid aktiivselt Giovanni Pico della Mirandola, Cristoforo Landino, Poliziano, Leon Battista Alberti, Nicholas Cusano, Giuliano de Medici ja Lorenzo de Medici.[9] Grupi liikmed pidasid oma tegevust Platoni akadeemia taaskehastuseks, ehkki grupi tegevus polnud organiseeritud.[10] Pärast Konstantinoopoli vallutamist 1453. aastal hakkasid akadeemias õpetama bütsantsi õpetlased, mis võimaldas Platoni ladinakeelsete tekstide kasutamist.[9] Firenze akadeemiast kujunes suur mõju Itaalia renessansi arengule. Pärast Lorenzo surma lõpetas Firenze akadeemia tegevuse.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Thomas R. Martin. An Overview of Classical Greek History from Mycenae to Alexander. Plato's Academy
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 New World Encyclopedia. Platonic Academy
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Meos, I. (2000) Antiikfilosoofia. Tallinn: Koolibri, lk 50
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 The Academy of Plato
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Internet Encyclopedia of Philosophy. Plato: The Academy
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Biography.com. Platon
- ↑ Huffman, Carl. (2014) Pythagoras.
- ↑ Encyclopædia Britannica. Ancient Greek And Roman Philosophy. (vaadatud 6.12.17)
- ↑ 9,0 9,1 "Beatesca. The Neoplatonic Academy of Lorenzo The Magnificent". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. detsember 2017. Vaadatud 6. detsembril 2017.
- ↑ Encyclopædia Britannica. Platonic Academy