Giovanni Pico della Mirandola

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Giovanni Pico della Mirandola
Pico1.jpg
Sündinud 24. veebruar 1463
Piirkond Lääne filosoofid
Ajastu Renessanssfilosoofia
Valdkonnad Poliitika, ajalugu, religioon
Mõjutajad
Platon, Aristoteles, Marsilio Ficino
Tema mõjutas
Erasmus, Thomas More

Giovanni Pico della Mirandola (itaalia hääldus: dʒoˈvanni ˈpiːko della miˈrandola; (24. veebruar 1463 Mirandola – 17. november 1494 Firenze) oli renessansiaegse Itaalia filosoof ja humanist.[1] Ta oli neoplatonismi ideede levitaja ja kristliku naturaalmaagia ja kabala traditsiooni looja, millest kujuneb Lääne esoteerika oluline mõjutaja. 1486. aastal kuulutas ta välja disputatsiooni, et väidelda 900 teesi üle, mis käsitlesid religiooni, filosoofia ja maagia küsimusi. Väitluse tarbeks kirjutas ta ka "Kõne inimväärikuse kohta", mida on kutsutud ka "renessanssi manifestiks"[2] ning mis on ka nn "hermeetilise reformatsiooni" üks alustekste.[3] Tema "900 teesi" oli esimene trükitud raamat, mille katoliku kirik kandis keelatud raamatute nimekirja.[4]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Loss Mirandola (Suurhertsogiriik Modena) 1976

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Giovanni sündis Mirandola lähedal Modenas. Tema isa oli Gianfrancesco I Pico, Mirandola ja Concordia piirkonna valitseja ja tema ema Giulia oli Feltrino Boiardo, Scandiano vürsti tütar.[5] Nende pere oli pikka aega elanud Mirandola lossis (Modena suurhertsogiriigis), mis oli 14. sajandil saavutanud iseseisvuse ja oli 1414 Saksa-Rooma keisri Sigismundi käest saanud lääniks Concordia. Mirandola oli väike autonoomne maakond (hiljem hertsogiriik) Emilias Ferrara lähedal. Pico della Mirandolad olid tihedalt seotud Sforza, Gonzaga ja Este dünastiatega ja Giovanni õed-vennad abiellusid Korsika, Ferrara, Bologna ja Forlì valitsejate järeltulijatega. Giovannil oli kaks palju vanemat venda, kes mõlemad aga elasid temast kauem. Giovanni ema pere oli väljapaistev kunstide ja Itaalia renessanssi toetaja. Tema nõbu oli luuletaja Matteo Maria Boiardo, kes kasvas üles oma onu, Firenze kunstide patrooni ja teadlase-luuletaja Tito Vespasiano Strozzi käe all.[6]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Varakult paistis silma Giovanni erakordne mälu ja ta õppis juba varases eas selgeks ladina ja võib-olla ka kreeka keele. 1477 (14-aastasena) läks ta õppima Bolognasse kanoonilist õigust.[7] Kolm aastat hiljem jätkas ta filosoofiaõpinguid Ferrara ülikoolis. Firenze reisi ajal kohtus ta Angelo Poliziano, luuletaja Girolamo Benivieni ja ilmselt noore dominikaani munga Girolamo Savonarolaga. Kõigist kolmest said hiljem väga lähedased sõbrad.[8] Giovanni jätkas 1482. aastal õpinguid Padua ülikoolis, mis oli tuntud kui Aristotelismi keskus. Juba osates ladina ja kreeka keel, õppis ta seal ka heebrea, araabia ja aramea keelt Elia del Medigo juures, kes oli averroist. Elia del Medigo tõlkis ka hiljem Pico jaoks heebreakeelseid tekste ladina keelde. Pico kirjutas sel perioodil ka ladina ja itaalia keeles sonette, kuid need ei ole säilinud.

Järgmise nelja aasta jooksul külastas Giovanni humanismi keskusi mujal Itaalias. 1485. aastal, sõitis ta on Pariisi ülikooli, mis oli tähtsaim skolastilise filosoofia ja teoloogia keskus Euroopas. Tõenäoliselt just seal alustas Giovanni oma "900 teesi" kirjutamist.

"900 teesi"[muuda | muuda lähteteksti]

Lorenzo de' Medici postuumne portree. Giorgio Vasari maal, 1533-1534

Giovanni kohtus 1484. aasta novembris Firenzes Lorenzo de' Medici ja Marsilio Ficinoga. Tegemist oli astrologogiliselt soodsa päevaga, mil Ficino oli otsustanud avaldada oma Platoni teoste tõlked. Lorenzo jäi Pico toetajaks ja kaitsjaks kuni tema surmani aastal 1492. Ilma Lorenzo toetuseta on kaheldav, kas Pico oleks suutnud nii edukalt inkvisitsiooni vältida.

Varsti pärast Firenzes viibimist sõitis Pico Rooma poole, kus ta kavatses avaldada oma 900 teesi ja valmistada ette nende üle korraldatavat disputatsiooni. Peatudes Arezzos, oli tal armulugu ühe Lorenzo de' Medici nõbu naisega. Giovanni üritas koos naisega põgeneda, kuid nad püüti kinni, Giovanni sai haavata ja heideti vanglasse. Ta vabastati alles pärast Lorenzo enda sekkumist. Pico toibus oma vigastustest pärast seda seda mitu kuud Perugias ja lähedalasuvas Frattas. Seal kirjutab ta Ficinole, et "Jumalik ettehooldus ... suunas teatud raamatud minu kätte. Need on Kaldea raamatuid ... Esdras, Zarathustra ja Melchior, maagide oraaklid, milles sisaldub lühike ja kuiv Kaldea filosoofia kommentaar, kuid täis müsteeriume."[9] Perugias juhtus samuti, et tema kätte sattus müstiline heebrea Kabala, samamoodi nagu ka Hermeetilised kirjanikud, nagu Hermes Trismegistus. Sel ajal peeti Kabalat ja Corpus Hermeticat sama vanaks kui Vana Testamenti. Nende raamatute ja sellest tärganud huvi tõttu sai Pico ka kristliku Kabala traditsiooni asutajaks, millest kujunes varauusaegse Lääne esoteerika keskne element.[10] Pico filosoofilist suhtumist iseloomustabki läbiv sünkretism, mis käsitleb erinevaid filosoofilisi voole paralleelselt, mitte evolutsiooniliselt.[11]

Pico põhineb oma ideedes peamiselt Platonil, nagu seda tegi ka tema õpetaja, Marsilio Ficino, kuid samas on ka säilinud sügav austus Aristotelese vastu. Tema eesmärk oli ühitada Platon ja Aristotelese koolid, sest ta uskus, nad kasutavad erinevaid sõnu, et väljendada samu ideid. Võibolla just selle tõttu sai ta hüüdnime "Princeps Concordiae", ehk "Harmoonia Prints" (sõnamäng viitab ka "Concordia" maavaldusele).[12]

Detsembris 1486 avaldas ta oma tuntuima teose "Kõne inimväärikuse kohta", mis oli mõeldud "900 teesi" eessõnaks. Ta pakkus ka välja, et maksab kõigi nende reisikulud, kes tahaksid tulla Rooma temaga disputeerima. Ta soovis arutelu alustada 6. jaanuaril, mis oli, nagu ajaloolane Steven Farmer on täheldatud, Kolmekuningapäev, mil kolm maagi ehk tarka tulid Jeesuse hälli juurde. Pico plaanis, et sellel sümboolsel päeval toimub mitte vaid paganlike tarkade, vaid ka juutide pöördumine, et kõik mõistaksid, et Jeesus on nende traditsioonide tõeline saladus. Farmeri sõnul võis Pico üsna sõna otseses mõttes oodata, et "tema Vatikani väitlus lõpeb sellega, et neli apokalüpsise ratsanikku langevad Roomas taevast alla".[13]

Innocentius VIII, 15. sajand

Veebruaris 1487 peatas Paavst Innocentius VIII kavandatud arutelu, ning kutsus kokku komisjoni, et uurida "900 teesi" teoloogiat. Kuigi Pico lükkas enamuse süüdistustest edukalt tagasi, siis kolmteist seisukohta kuulutati siiski ekslikuks. Pico nõustus kirjalikult need tagasi võtma, kuid ta ei muutnud oma arvamust nende kehtivuse kohta. Lõpuks mõisteti kõik 900 teesi hukka. Ta jätkas nende kaitsmiseks apoloogia kirjutamist, Apologia J. Pici Mirandolani, Concordiae comitis, mis avaldati 1489. aastal ja mille ta pühendas oma patroonile Lorenzole. Kui paavst sai teada käsikirja levikust, moodustas ta inkvisitsioonitribunali, sundides Pico lisaks oma hukkamõistetud teesidele ka "Apologiast" lahti ütlema, millega ta ka nõustus. Paavst mõistis 900 teesi hukka kui:

„Osalt ketserlikud, osalt ketserlusele viitavad; mitmed neist on skandaalsed ja solvavad vagu kõrvu; enamik neist ei tee muud, kui kordavad paganlike filosoofide eksimusi... teised on võimelised õhutama juutide jultumust; mitmed neist soosivad "loodusfilosoofia" ettekäändel kunsti [st. maagiat[14]], mis on katoliku usu ja inimkonna vaenlased[15]“

See oli esimene kord, kui kirik keelustas trükitud raamatu ja peaaegu kõik eksemplarid põletati.[16] 1488. aastal põgenes Pico Prantsusmaale, kus Savoia hertsog Philip II arreteeris ta paavstlike nuntsiuse nõudmisel ja vangistas ta Vincennes'is. Mitmete Itaalia vürstide eestpalvel - kõik Lorenzo de' Medici õhutusel - lasi kuningas Karl VIII ta siiski vabastada ning veenis paavsti lubada Pico ümberasumist Firenzesse ja elamist Lorenzo kaitse all. Kuid paavstlikust tsensuurist ja piirangutest vabastati ta alles 1493. aastal, pärast Alexander VI (Rodrigo Borgia) paavstiks saamist.

See kogemus raputas Picot sügavalt. Ta leppis Savonarolaga, kes jäi talle väga lähedaseks sõbraks. Pico veenmisel kutsus Lorenzo Savonarola Firenzesse. Kuid Pico ei loobunud kunagi oma sünkretistlikest tõekspidamistest. Ta asus elama Fiesole lähedal asuvasse villasse, kus ta kirjutas ja avaldas teosed "Heptaplus id est de Dei creatoris opere" (1489) ja "De Ente et Uno" (Olemisest ja ühtsusest, 1491). Siin kirjutas ta ka oma teise kõige kuulsama teose "Disputationes adversus astrologiam divinicatrium" (Traktaat ennustava astroloogia vastu), mis avaldati alles pärast tema surma. Selles mõistis Pico teravalt hukka oma aja astroloogide deterministlikud seisukohad.

Pärast Lorenzo de' Medici surma 1492. aastal kolis Pico Ferrarasse, kuigi külastas jätkuvalt Firenzet. Firenzes suurenes poliitilise ebastabiilsuse tõttu Savonarola mõju, kelle reaktsiooniline vastuseis renessansiajastu mõtlemisele ja stiilile oli juba põhjustanud konflikti Medici perekonnaga (nad aeti lõpuks Firenzest välja) ning viis raamatute ja maalide massilise hävitamiseni. Sellest hoolimata sai Pico Savonarola järgijaks. Olles otsustanud saada mungaks, loobus ta oma varasemast huvist Egiptuse ja Kaldea tekstide vastu, hävitas oma luuletused ja kinkis ära oma varanduse.[17]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Ingli ilmumine Sakariasele (detail), Domenico Ghirlandaio, c. 1486-90. Vasakult paremale: Marsilio Ficino, Cristoforo Landino, Angelo Poliziano ja Demetrios Chalkondyles

1494. aastal, 31-aastaselt, suri Pico koos oma sõbra Angelo Polizianoga salapärastel asjaoludel.[18] Oletati, et tema enda sekretär oli teda mürgitanud, sest Pico oli Savonarolale liiga lähedaseks saanud. 1494. aastal maeti ta koos Girolamo Benivieniga San Marcos ja Savonarola pidas matusekõne. Ficino kirjutas:

Meie kallis Pico lahkus meilt samal päeval, mil Karl VIII sisenes Firenzesse, ja literaatide pisarad võistlesid rahva rõõmuga. Ilma Prantsusmaa kuninga poolt toodud valguseta poleks Firenze ehk kunagi näinud süngemat päeva kui see, mis kustutas Mirandola valguse.

2007. aastal ekshumeeriti Poliziano ja Pico surnukehad Firenze San Marco kirikust, et teha kindlaks nende surma põhjused. Kohtuekspertiis näitas, et nii Poliziano kui ka Pico surid arseenimürgituse tagajärjel, tõenäoliselt Lorenzo järeltulija Piero de' Medici käsul.[19]

Kirjutised[muuda | muuda lähteteksti]

"Opera quae exstant omnia" (1601)

Teoses "Oratio de hominis dignitate" (1486, Kõne inimese väärikusest) põhjendab Pico inimese teadmiste otsimise tähtsust neoplatoonilises raamistikus.

Oratsioon oli ühtlasi sissejuhatuseks Pico 900 teesile, mis tema arvates pakkusid täieliku ja piisava aluse kõigi teadmiste avastamiseks ning seega ka mudeli inimkonna tõusuks olemise ahelas. 900 teesi on hea näide humanistlikust sünkretismist, sest Pico ühendas platonismi, neoplatonismi, aristotelismi, hermeetika ja kabbala. Need sisaldasid ka 72 teesi, milles Pico enda sõnul esitab täieliku füüsikasüsteemi.

Pico teoses "De animae immortalitate" ja teistes teostes arendas ta õpetust, et inimese surematu hinge omamine vabastab ta olemise ahelast. Pico uskus universaalsesse lunastusse, sest üks tema 900 teesist oli: "Surmapatt on piiratud kestusega ei vääri igavest, vaid ainult ajalist karistust"; see kuulus nende teeside hulka, mille paavst Innocentius VIII oma 1487. aasta bullaga ketserlikuks kuulutas. Oratsioonis väidab ta Cesare Bori sõnadega, et "inimese kutsumus on müstiline kutsumus, mis tuleb teostada kolmeastmelist teed järgides, mis hõlmab moraalset muutust, intellektuaalset uurimist ja lõplikku täiustumist, saades üheks absoluutse reaalsusega. See paradigma on universaalne, sest seda saab jälgida igas traditsioonis.".

Osa tema teosest "Disputationes adversus astrologiam divinatricem" avaldati Bolognas pärast tema surma. Selles raamatus esitab Pico argumendid astroloogia vastu, mis on kõnekad isegi tänapäeval. "Disputationes" on mõjutatud ühe tema intellektuaalse kangelase, Hippo Augustinuse poolt astroloogia vastu esitatud argumentidest ning samuti ibn Tufaili keskaegsest filosoofilisest jutustusest "Ḥayy ibn Yaqẓān", mis propageeris autodidaktikat kui filosoofilist programmi.

Pico vastuseis astroloogiale näib tulenevat peamiselt astroloogia vastuolust kristlike arusaamadega vabast tahtest. Kuid Pico argumendid liikusid kaugemale Ficino vastuväidetest, kes ise oli astroloog. Käsikirja toimetas pärast Pico surma avaldamiseks tema vennapoeg Giovanni Francesco Pico della Mirandola, Savonarola innukas järgija, ning ta võis seda muuta, et see oleks jõulisemalt kriitiline. See võiks seletada asjaolu, et Ficino oli enne käsikirja heaks kiitnud ning toetas seda innukalt enne avaldamist.

Oma karjääri alguses kirjutas Pico teose "Commento sopra una canzone d'amore di Girolamo Benivieni", milles ta avaldas oma plaani kirjutada raamat pealkirjaga "Poetica Theologia":

Vanade teoloogide arvamus oli, et jumalikke teemasid ja salajasi müsteeriume ei tohi ettevaatamatult avalikustada... Egiptlastel oli kõigis oma templites sfinkside kujud, mitte mingil muul põhjusel kui selleks, et näidata, et jumalikud asjad, isegi kui need on kirja pandud, peavad olema kaetud mõistatusliku loori ja poeetilise dissimulatsiooniga... Kuidas seda tegid... ladina ja kreeka luuletajad, seda selgitame meie "Poeetilise teoloogia" raamatus.

— Commento, Libro Terzo, Cap. xi, Stanza Nona

Pico "Heptaplus", mis on müstilis-allegooriline ekspositsioon loomisest vastavalt seitsmele piibellikule loomisastmele, väljendab välja tema ideed, et erinevad religioonid ja traditsioonid kirjeldavad ühte ja sama Jumalat. Raamat on kirjutatud talle iseloomulikus apologeetilises ja poleemilises stiilis:

Kui nad kusagil meiega nõustuvad, siis käsime heebrealasi, et nad jääksid oma isade iidsete traditsioonide juurde; kui nad kusagil ei nõustu, siis katoliku leegionidena tõstame me rünnaku nende vastu. Ühesõnaga, kõik, mida me avastame evangeeliumide tõele võõrast, me lükkame ümber oma jõu piires, samas kui kõik, mida me leiame püha ja tõesena, me kanname sünagoogist, nagu vääralt valdajalt, ära endale, õiguspärastele iisraellasele.

— Heptaplus, kolmanda ekspositsiooni proemum.

Teos "Olemisest ja ühest" (De ente et uno), sisaldab selgitusi mitmete kirjakohtade kohta Pentateuhis, samuti Platoni ja Aristotelese kohta. See on katse Platoni ja Aristotelese kirjutiste ühildamiseks "olemise" ja "ühe" küsimuses ning vastandlike argumentide silumiseks.

Pico kirjutas itaalia keeles Platoni sümpoosioni imitatsiooni. Tema kirjad (Aureae ad familiares epistolae) on olulised kaasaegse mõtlemise ajaloo mõistmise jaoks. Tema mõju kaasaegsetele tõestavad tema teoste arvukad väljaanded kuueteistkümnendal sajandil ja rohked tsitaadid hilisemate autorite tekstides.

Giovanni Pico della Mirandola tekst "De omnibus rebus et de quibusdam aliis" ("Kõigist asjadest, mis on olemas, ja veel natuke") on tuntud selle poolest, et seda mainitakse mõnes kohas Thomas More'i "Utoopias" ning ta muigab seal Lucretiuse "De rerum natura" pealkirja üle.

Vt ka[muuda | muuda lähteteksti]

  • Platon Akadeemia (Firenze)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Pico della Mirandola, Giovanni, Conte" in Grolier Encyclopedia of Knowledge, volume 15, copyright 1991. Grolier Inc., 0-7172-5300-7
  2. ↑ Oration on the Dignity of Man (1486) wsu.edu Arhiiviversioon
  3. ↑ Heiser, James D., Prisci Theologi and the Hermetic Reformation in the Fifteenth Century, Malone, TX: Repristination Press, 2011. 978-1-4610-9382-4
  4. ↑ Hanegraaff p.54
  5. ↑ Marek, Miroslav (16. september 2002). "Genealogy.eu". Pico family. Vaadatud 9. märtsil 2008.
  6. ↑ "Trionfi.com". Boiardo's Life: Time Table. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2009. Vaadatud 9. märtsil 2008.Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |archivedate= (juhend)
  7. ↑ Baird, Forrest (2000). "Giovanni Pico della Mirandola (1463–1494)". Philosophic Classics. Prentice Hall. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. detsember 2008. Vaadatud 28. jaanuaril 2009.Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |archivedate= (juhend)
  8. ↑ "Medici writers exhumed in Italy". BBC News. 28. juuli 2007. Vaadatud 11. detsembril 2015.Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date= (juhend)
  9. ↑ "Bibliographie Giovanni Pico della Mirandola". lyber-eclat.net. Vaadatud 21. märtsil 2016.
  10. ↑ Hanegraaff p.54
  11. ↑ Hanegraaff p.59
  12. ↑ Paul Oskar Kristeller, Eight Philosophers of the Italian Renaissance. Stanford University Press (Stanford, California, 1964.) P. 62.
  13. ↑ Hanegraaff p.57
  14. ↑ Hanegraaff p.54
  15. ↑ Lyber-eclat.net op.cit.
  16. ↑ Hanegraaff p.54
  17. ↑ Borchardt, Frank L. (1. jaanuar 1990). "The Magus as Renaissance Man". The Sixteenth Century Journal. 21 (1): 70. DOI:10.2307/2541132.Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date= (juhend)
  18. ↑ Ben-Zaken, Avner, "Defying Authority, Rejecting Predestination and Conquering Nature", in Reading Hayy Ibn-Yaqzan: A Cross-Cultural History of Autodidacticism (Johns Hopkins University Press, 2011), 65–101.
  19. ↑ Moore, Malcolm (7. veebruar 2008). "Medici philosopher's mysterious death is solved". The Daily Telegraph. London. Vaadatud 7. veebruaril 2008.Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date= (juhend)

Allikad ja kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Giovanni_Pico_della_Mirandola&oldid=6114641"