Pjotr Tšaikovski

Pjotr Tšaikovski portree, autor Nikolai Kuzentsov.

Tšaikovski pala Serenade Melancolique esitatud Grégor Monluni poolt 2010. aastal Concordia ülikoolis

Pjotr Tšaikovski (1888; autor Charles Reutlinger)

Tšaikovski signatuur

Pjotr Iljitš Tšaikovski (vene Пётр Ильич Чайкoвский; 7. mai (vana kalendri järgi 25. aprill) 1840 Votkinsk – 6. november (25. oktoober) 1893 Peterburi) oli vene romantistlik helilooja. Ta oli üks vene klassikalise sümfoonia rajajaist.

Kuigi tal olid head muusikalised eeldused, sai ta hariduse tööks avalikus teenistuses. Muusikahariduse saamiseks ja selles vallas töötamiseks oli tolle aja Venemaal vähe võimalusi. Ta astus Peterburi konservatooriumi kohe, kui see avati. Seal sai ta formaalse lääneliku muusikahariduse, mis oli kaugel tolle aja vene rahvuslikust muusikast, mida esindas näiteks Võimas rühm. Tšaikovski püüdis siiski ühendada alates lapsepõlvest kogetud rahvuslikku muusikat ja õpitud põhimõtteid, mis olid iseloomulikud lääne muusika meloodiatele ja harmooniatele. Ta oli esimene vene helilooja, kelle muusikal oli püsiv rahvusvaheline mõju. Sellele aitas kaasa tema tegutsemine külalisdirigendina Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Publiku seas oli Tšaikovski muusika alati populaarne, kriitikud aga heitsid kohati ette, et tema muusika ei ole piisavalt venelik ning pakub mujal Euroopas huvi vaid oma läänelike elementide tõttu.

Elulugu

Tšaikovski perekond 1848. aastal, Pjotr on vasakpoolseim

Noor Pjotr Tšaikovski (1874)

Tšaikovski sündis 7. mail 1840 Udmurtias Votkinskis haritlaste perekonnas. Tema isa Ilja Petrovitš Tšaikovski oli mäeinsener, kes töötas Votkinski tehases juhtival ametikohal. Helilooja ema Aleksandra Andrejevna (neiupõlvenimi d'Assier) oli Ilja Tšaikovski kolmest abikaasast teine, mehest 18 aastat noorem ning isa poolt prantslanna. Helilooja vanavanaisa oli olnud Ukraina kasakas perekonnanimega Tšaika, millest tulenes ka järeltulijate venepärane nimi.

Tšaikovski oli kuuelapselise pere teine laps. Aastal 1838 sündis pere vanim laps Nikolai, 1842 helilooja õde Aleksandra, seejärel Ippolit. Aastal 1850 sündisid kaksikud pojad Anatoli ja Modest. Anatoli oli aastail 1891–1892 Eestimaa asekuberner ja Modest oli tuntud näitekirjanik, tõlkija ja teatrikriitik. Ta kirjutas libretod Tšaikovski ooperitele "Padaemand" ja "Jolanthe". Hilisemas elus oli helilooja kõige lähedasem õe Aleksandra ja tolle perekonnaga.

Muusika oli selles peres aukohal. Tšaikovski ema mängis klaverit ja laulis, õhtuid veedeti kohalikke rahvamuusikuid kuulates.

1844. aastal võeti perre tööle 22-aastane prantsuse guvernant Fanny Dürbach. Algul arvati, et nelja ja poole aastane Pjotr on liiga noor, et koos vanema vennaga õppima asuda, kuid ta veenis Dürbachi vastupidises. Kuueaastaselt oskas Pjotr prantsuse ja saksa keelt. Viieaastaselt hakkas ta klaverit mängima.

1849. aastal kolis Tšaikovskite perekond Alapajevskisse ja seejärel 1850. aastal Peterburi.

Aastatel 1850–1859 õppis ta Peterburi õigusteaduskoolis ning õppis klaverit Carl Friedrich Karelli käe all. 1854. aastal suri ta ema, Tšaikovski oli siis kõigest 14-aastane.

Pärast kooli lõpetamist asus Tšaikovski tööle justiitsministeeriumi titulaarnõunikuna. Töö kõrvalt õppis ta Vene muusikaühingu juures klaverit (juhendaja Rudolf Küdinger) ja külastas tihti ooperiteatrit.

1862. aastal astus Tšaikovski Peterburi Konservatooriumi ning lõpetas selle 1865. Algul püüdis ta kooli kõrvalt tegeleda ka ametniku ülesannetega, kuid 1863. aastal otsustas lõplikult muusika kasuks. Konservatooriumis õppis ta kompositsiooni Anton Rubinsteini ja Nikolai Zaremba juhendamisel.

Aastal 1866 alustas ta Nikolai Rubinsteini kutsel tööd harmooniaõppejõuna vastavatud Moskva Konservatooriumis, kus töötas 1878. aastani. Tema käe all õppis mitusada noort muusikut, kellest ehk tuntuim oli Sergei Tanejev, kellele Tšaikovski pühendas sümfooniateose "Francesca da Rimini".

1867 suvel viibis 27-aastane helilooja Haapsalus. Seal kirjutas ta klaveritsükli "Mälestusi Haapsalust" ("Souvenir de Hapsal").

1868. aastal tutvus ta Võimsa rühma liikmetega ning tegutses ka muusikakriitikuna.

1877. aastal abiellus ta Antonina Miljukovaga; abielu oli heliloojale katastroofiline (Tšaikovski oli homoseksuaal). Pikas lahutusprotsessis halvenes Tšaikovski vaimne tervis ning arstid soovitasid tal minna välismaale.

Tšaikovskit toetas rahaliselt helilooja suur austaja, metseen Nadežda von Meck, kelle annetuste abil oli Tšaikovskil võimalik reisida ja pühenduda suuresti oma loomingulisele tegevusele.

Euroopa reisidel dirigeeris ta koore nii Berliinis, Pariisis kui ka Londonis. Reisidel peatus ta pikemalt Itaalias ja Šveitsis, kus tutvus ka kaasaegsete heliloojatega, näiteks Griegi ja Saint-Saënsiga.

1884. aastal tunnustas keiser Aleksander III teda eluaegse pensioniga.

Tšaikovski majamuuseum Klinis

1885. aastal pöördus ta tagasi kodumaale ja asus elama Klini. Seal asub ka helilooja majamuuseum.

1893. aastal kihlus Tšaikovski salaja Maria Kobjakoga.

Pjotr Tšaikovski suri 1893. aastal Peterburis koolerasse. Tšaikovski surma tegeliku põhjuse kohta on mitu versiooni. Näiteks on muu hulgas arvatud, et ta tegi enesetapu või et ta mürgitati. Tema surma kõige reaalsemaks põhjuseks peetakse praegu arseenimürgistust, ehkki seda ei suudeta enne kindlalt tõestada, kui avatakse Tšaikovski haud ja analüüsitakse tema säilmeid.

Tšaikovski haud Tihvini kalmistul

Matusetalitus toimus Kaasani katedraalis ja oli rahvarohke. Pjotr Tšaikovski on maetud Peterburi Aleksander Nevski kloostri Tihvini kalmistule.

Ta oli Cambridge'i Ülikooli audoktor.

Eraelu

Tšaikovski elulugude kirjutajad on üldiselt jõudnud konsensusele, et ta oli homoseksuaal. Tšaikovski otsis oma ringkonna meeste seltskonda, "suheldes (associating) nendega avalikult ja luues nendega kutsealaseid sidemeid", Pjotr Tšaikovski esimene armastus oli oletatavasti Sergei Kirejev, kes oli samuti tudeng Keiserlikus Õigusteaduskoolis. Helilooja venna Modest Tšaikovski sõnul oli see Pjotr Tšaikovski "tugevaim, pikim ja puhtaim armastus". Ulatus, milleni helilooja võis oma seksuaalse sättumusega rahul olla, on samas siiamaani vaieldav.

Looming

Tšaikovski on kirjutanud 6 sümfooniat, sümfoonilisi fantaasiaid, 10 ooperit, 3 balletti, viiuli- ja 3 klaverikontserti, kantaate ja romansse.

Balletid

• "Luikede järv"
• "Uinuv kaunitar"
• "Pähklipureja"

Ooperid

• "Vojevood" (1868)
• "Undiin" (1869)
• "Opritšnik" (1872)
• "Jevgeni Onegin" (1878)
• "Orléansi neitsi" (1881)
• "Mazepa" (1883)
• "Sepp Vakula" (hiljem "Kuldkingakesed") (1885)
• "Padaemand" (1890)
• "Jolanta" (1891)

Sümfooniad

• 1. sümfoonia g-moll "Talveunelmad"
• 4. sümfoonia f-moll
• 5. sümfoonia e-moll
• 6. sümfoonia h-moll "Pateetiline"

Klaveripalade tsükkel "Aastaajad"

Klaveripalade tsükkel "Aastaajad" op. 37b on kirjutatud aastal 1876. Osad:

Jaanuar. Kamina ääres (ka Kolde ääres, Kamina ees)

Veebruar. Karneval (ka Vastlad)

Märts. Lõokese laul (ka Lõoke)

Aprill. Lumikelluke

Mai. Valged ööd

Juuni. Barkarool

Juuli. Niitja laul

August. Viljalõikus

September. Jaht

Oktoober. Sügislaul

November. Troika

Detsember. Jõulud

Klaverikontserdid

• Klaverikontsert nr 1 b-moll

Viiulikontsert

• Viiulikontsert D-duur op. 35

Mälestuse jäädvustamine

Randla tänav Pelgurannas Tallinnas kandis aastatel 1953–1995 Pjotr Tšaikovski nime.

Moskva Konservatoorium kannab tänapäeval nime Moskva Riiklik Tšaikovski nimeline Konservatoorium, konservatooriumi hoone ees asub ka helilooja mälestusmärk.

Tema järgi on saanud nime Tšaikovski linn Permi krais.

Haapsalus asub Pjotr Tšaikovski mälestuspink.

Kirjandus

• Maaja Hanko, "Tšaikovski". Sari Suurmeeste elulood, nr. 55, EKS, Tartu 1940
• Holden, Anthony, Tchaikovsky: A Biography (New York: Random House, 1995). ISBN 0-679-42006-1.
• "P. I. Tšaikovski ooperist" (valitud katkendeid kirjadest ja artiklitest). Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955
• Jossif Kunin, "Tšaikovski" (monograafia). Tõlkija: Vello Tarnaste, eessõna: Arnold Alšvang. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963
• Juri Nagibin, "Kuidas metsa osteti" (biograafiline jutustus Tšaikovskist ja Nadežda von Meckist). Eesti Raamat, Tallinn 1976; Juri Nagibin on kirjutanud ka stsenaariumi filmile "Tšaikovski" (Mosfilm 1969), kus heliloojat kehastas Innokenti Smoktunovski
• "Tšaikovski: inimene, helilooja, legend". Koostanud Alo Särg. Odamees, Tallinn 2001
• Henri Troyat, "Paruness ja muusik: proua von Meck ja Tšaikovski". Prantsuse keelest tõlkinud Ülo Treikelder. Eesti Raamat, Tallinn 2006
• Tšaikovski süda jäi Eestisse. Esmaspäev, 16. oktoober 1933, nr. 42, lk. 5.

Välislingid

• Alfred Frankovsky, Tšaikovski ja Skrjabin., Looming nr. 4/1931
• Kontsert klaverile ja orkestrile nr. 1, op 23. (alates 8ː35) Accademia Perosi. Klaveril Tähe Lee Liiv