Pinus maximartinezii

Pinus maximartinezii
	;
Kaitsestaatus
	; Väljasuremisohus (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Paljasseemnetaimed Pinophyta;
Klass	Okaspuud Pinopsida;
Selts	Okaspuulaadsed Pinales;
Sugukond	Männilised Pinaceae;
Perekond	Mänd Pinus;
Binaarne nimetus
	Pinus maximartinezii; Rzedowski (1964)
	;

Pinus maximartinezii on männiliste sugukonda männi perekonda viieokkaliste mändide rühma kuuluv okaspuu.

Botaanilised tunnused

Puu kasvab tavaliselt 5–15 m kõrgeks, tüve läbimõõt on 10–30 cm. Niisketes jõeorgudes võib kõrgus ulatuda kuni 20–22 m ja tüve läbimõõt kuni 110 cm. Võra on avatud ja ümarja kujuga.^[2]

Puukoor on noorelt tuhkhall ja sile, vananedes muutub hallikaspruuniks ja rõmeliseks^[3]. Pungad on vaigused, 4–8 mm pikkused. Võrsed on punakaspruunid, vahased, karvadeta. Okkad on viiekaupa kimbus (harva ka kolmekaupa), 7–10 (13) cm pikkused, pealt ere- kuni sinakasrohelised, sirged, pehmed ja elastsed.^[4]

Isasõisikud on 8–10 mm pikkused, kollakaspruunid. Käbid on suured ja rasked, munaja kujuga, 15–27 cm pikkused, 60–110 seemnesoomusega, noorelt rohelised, valminult hele- kuni punakaspruunid^[4]. Käbid kaaluvad vahetult enne valmimist kuni 2 kg^[3]. Seemned on suured ja söödavad, 17,5–27,4 mm pikad, tiivakeseta, ühe värske seemne mass on 4,8–7,3 g (kuivatatult 1,1–2,0 g^[5]). Seemned sisaldavad proteiine 31,3%, õli 42,5% ja kiudaineid 8,8%.^[2]

Levila ja ökoloogia

Pinus maximartinezii on Mehhiko endeem ning tema väga väike levila asub Zacatecase osariigi lõunaosas, kus ta kasvab kivistel mäenõlvadel 1650–2500 m kõrgusel merepinnast. Mäenõlvade kalle kasvukohtades on kuni 30–55°.^[2]

Suuremad puud kasvavad kõrgemal mägedes. Kuivema ja kuumema kliima tõttu esineb madalamal teda hajusalt. Asurkonnas kasvab umbes 2000–2500 puud ning levila suurus on ligikaudu 400 ha.^[3]

Levila kliima on poolkõrbeline, aasta keskmine õhutemperatuur jääb vahemikku 20...22 °C. Sademeid esineb aastas keskmiselt 700–850 mm, millest 75% langeb juunist septembrini. Külmavaba periood aastas on ligi 250 ööpäeva, veebruari keskpaigast kuni novembrini.^[2]

Puu on ülimalt soojalembene, külmakahjustused võivad tekkida juba temperatuuril alla –1 °C.^[6]

Kasvupinnase mullad on moodustunud lubjakivist ning nende pH on vahemikus 6,8–7,5.^[2]

Paljunemine

Pinus maximartinezii on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Viljakandvus algab 25 aasta vanuselt. Õitseb veebruarist märtsini, sõltuvalt kasvukoha kõrgusest. Seemned valmivad augustis, 27–28 kuud pärast tolmlemist, mis on ebatavaliselt pikk periood. Avanenud käbidest variseb seemneid vaid vähesel hulgal ning neid levitavad tavaliselt linnud. Pinus maximartinezii tõusmetel on kuni 24 idulehte, mis on suurim teadaolev arv taimede hulgas.^[3]

Avastuslugu

Pinus maximartinezii kasvab väikesel maa-alal eraldatud paigas, mistõttu teda ei avastatud kuni 1964. aastani, mil Ukrainas sündinud poolakas Jerzy Rzedowski märkas, et turgudel müüakse ebatavaliselt suuri käbisid, ja hakkas uurima, kust need pärinevad. Ühelgi teisel männil ei ole nii suuri käbisid. Seemned on söödavad nagu puu lähimatel sugulastelgi ja tänapäeval korjatakse enamik valminud käbidest toiduks. See piirab mändide loodusliku taastootmise võimet.

Asurkonda ähvardavad ohud ja kaitsemeetmed

Pinus maximartinezii asurkonna vähenemisel on olnud kolm peamist põhjust:

pidev uute maade kasutuselevõtmine inimese poolt, mis tekitab erosiooni ja vähendab taimede kasvukohti;
intensiivne karjakasvatamine ja metsapõletamine, mille tõttu hukkuvad noored seemikud;
laialdane käbide korjamine inimeste poolt söödavate seemnete saamiseks.^[2]

Viimastel aastatel on pööratud rohkem tähelepanu selle haruldase männiliigi kaitsele. Kohalikele inimestele makstakse seemnete eest, mida kasutatakse puude kasvatamiseks. Seemnete laialdane toiduks tarvitamine on lõpetatud. Puid ei kasutata enam küttepuuna ning seemikute ümbert puhastatakse võsa, et vältida põlengu poolt puude kahjustamist.^[3]

Viimasel ajal on teda hakatud kasutama ilupuuna.

Süstemaatika

Pinus maximartinezii kuulub koos kahe Mehhikos kasvava männiliigiga Pinus pinceana ja Pinus rzedowskii alamsektsiooni Rzedowskianae:^[7]

Alamperekond Ducampopinus
- Sektsioon Parrya
  - Alamsektsioon Rzedowskianae
    - Pinus maximartinezii

Viited

↑ Farjon, A. (2013). Pinus maximartinezii. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2013.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 Lauro López-Mata (2001). "Proteins, amino acids and fatty acids composition of nuts from the mexican endemic rarity, Pinus maximartinezii, and its conservation implications" (PDF). redalyc.uaemex.mx (inglise). Vaadatud 10.12.2012.^{[alaline kõdulink]}
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 "Pinus maximartinezii". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 26.05.2010.
↑ ^4,0 ^4,1 James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Reference", Timber Press, 2009. ISBN 9780881929744; ISBN 0881929743.
↑ J. L. Romero, T. K. Stanger and W. S. Dvorak. "Collection and conservation of Pinus maximartinezii, a rare and endangered pine species". Southern African Forestry Journal. Volume 190, pages 95–98. 2001. ISSN 00382167.
↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
↑ "Classification of the Genus Pinus". www.pinetum.org (inglise). Vaadatud 25.05.2010.

Välislingid

[1] Farjon, A. (2013). Pinus maximartinezii. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2013.

[scielo-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 Lauro López-Mata (2001). "Proteins, amino acids and fatty acids composition of nuts from the mexican endemic rarity, Pinus maximartinezii, and its conservation implications" (PDF). redalyc.uaemex.mx (inglise). Vaadatud 10.12.2012.^{[alaline kõdulink]}

[conifers-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 "Pinus maximartinezii". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 26.05.2010.

[world-4] 4,0 ^4,1 James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Reference", Timber Press, 2009. ISBN 9780881929744; ISBN 0881929743.

[LAV-5] J. L. Romero, T. K. Stanger and W. S. Dvorak. "Collection and conservation of Pinus maximartinezii, a rare and endangered pine species". Southern African Forestry Journal. Volume 190, pages 95–98. 2001. ISSN 00382167.

[hardiness-6] Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.

[class-7] "Classification of the Genus Pinus". www.pinetum.org (inglise). Vaadatud 25.05.2010.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]