Pierre Carlet de Chamblain de Marivaux

Pierre Carlet de Chamblain de Marivaux [pj'eer karl'ee dö šambl'ää(n) dö mariv'oo] (4. veebruar 1688 Pariis – 12. veebruar 1763 Pariis) oli prantsuse näite- ja proosakirjanik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta alustas 1710. aastal õpinguid õigusteaduse alal, aga huvi aine vastu vaibus peagi. Teda huvitas enam ilukirjandus ja eriti teater, mille ta avastas enda jaoks ilmselt pärast 1716. aastat, mil Pariisi jõudsid tagasi kuulsa Luigi Riccoboni poolt juhitud Itaalia näitlejate trupp (Comédiens italiens). Kuningas Louis XIV oli nad aastal 1697 Prantsusmaalt välja saatnud, ent "Päikesekuningas" suri aastal 1715. Sellega oli ka kõikvõimsa monarhia aeg lõppenud. Prantsusmaal puhusid nüüd uued tuuled ja algas niinimetatud valgustusajastu. (Montesquieu sündis aastal 1689, Voltaire aastal 1694, Rousseau aastal 1712, Diderot aastal 1713.) Need tingimused olid soodsad ka Marivaux' loomingu arenguks.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Marivaux (ei ole teada millal ja mispärast Pierre Carlet de Chamblain endale selle kirjanikunime võttis) on tuntud niihästi romaani- kui ka näidendikirjutajana. Romaanidest on tuntud peamiselt kaks, "La vie de Marianne" ("Marianne'i elu") ja "Le paysan parvenu" ("Edukas talumees"), mis peegeldavad hästi selleaegset prantsuse ühiskonda. Samuti töötas ta vähemal määral ajakirjanikuna.

Maailm tunneb aga Marivaux'd esmajoones kui teatrikirjanikku. Oma eluajal kirjutas ta rohkem kui kolmkümmend näidendit. Neist üle kahekümne on tõelised meistriteosed, ja vähemalt kümme kuuluvad maailma teatri tippteoste hulka.

Kõigepealt torkab Marivaux' tekstides silma nende keel: ülimalt peen ja elegantne, täpne, teravmeelne, isegi pretsioosne. Sellest kujunes välja lausa omaette mõiste marivaudage: peen ja maneerlikus stiilis kõne (Marivaux' kaasaegsed, näiteks Voltaire, heitsid talle isegi liigset peenutsemist ette). Kuid keel ongi Marivaux' teatri süda ja "mootor". See kannab ja väljendab Marivaux' tegelaste tundeid, ent mitte kunagi otsesõnu. Keel on siin mask või pettepilt ning Marivaux’ tegelased "jõuavad tõeni vale sõnade abil".

Marivaux' teatris on esindatud mitu teemat. Peamiseks on muidugi armastuse teema, mis läbib peaaegu kogu tema loomingut. Kuid Marivaux' teatris on armastus väga harva (ja kui, siis üksnes põgusalt) romantiline õrnutsemine. Armastus on siin iha, kirg, võrgutamine, võitlus ja teise omamine. Tagaplaanil ei peitu mitte mingi õnnis kooselu, vaid hoopis võimu-, edukuse- ja rikkusesiha. See ei tähenda, et tegelased poleks siirad, nad armastavad tõeliselt – mask, pettepilt, vale, manipulatsioon ja küünilisus on lihtsalt vahendid, et oma eesmärki saavutada. Ja kuigi näidendite lõpp on näiliselt õnnelik, jääb siiski suhu teatud mõru maik... 20. sajand määratles Marivaux' teatrit "julmuse teatrina". Siin ei peegeldu sugugi Marivaux' enda elu (nagu Molière'i puhul). Ta ei ole osaline, ta ei otsusta oma tegelaste käitumise üle, ta ei avalda omi tundeid või arvamusi. Ta on üksnes selgeltnägev ja asjalik pealtvaataja, teadlane, kes uurib teatud olendite (inimeste, putukate, loomade) käitumist, ja näidend on seega otsekui uurimus. Aga Marivaux' näidendid ei ole iialgi mingi kuiv retsensioon. Need on elavad, isegi traagilistel hetkedel humoorikad, põnevad, täis ootamatuid sündmusi. Tegevus on ühtaegu nii lihtne kui keeruline ja kahemõtteline.

Ka käsitleb Marivaux' teater valgustusajastule olulisi teemasid. Siinkohal võiks rääkida isegi sotsiaalsest teatrist: meeste ja naiste võrdsus ("La colonie"), ülemate ja alamate võrdsus ("L'île des esclaves"), hariduse vajalikkus, et mõistmiseni jõuda ("L'île de la raison"). Samuti näeb Marivaux ühiskonna kiiret muutumist, kiriku ja aadelkonna vaesumist ja nende mõjuvõimu vähenemist, mitteaadlikute (kaupmehed, suurtalunikud, teenrid, kes hariduse omandamise järel tunnevad end aadlikega võrdsena, kui mitte targemana) esilekerkimist, rikastumist ja võimule tulekut. Algab tee, mis viib Prantsuse revolutsioonini 1789. aastal.

Näidendeid[muuda | muuda lähteteksti]

"Le jeu de l'amour et du hasard" ("Armastuse ja juhuse mäng")
"La double inconstance" ("Kahesugune püsimatus")
"Les fausses confidences" ("Võltsid pihtimused")
"Le triomphe de l'amour" ("Armastuse triumf")
"Le prince travesti" ("Prints lihtsa aadlimehe rüüs")
"La surprise de l'amour" ("Armastuse üllatus")
"L'épreuve" ("Katsumus")
"La seconde surprise de l'amour" ("Armastuse teine üllatus")
"L'île de la raison" ("Mõistuse saar")
"L'île des esclaves" ("Orjade saar")
"La colonie" ("Koloonia")
"La fausse suivante" ("Väär seltsidaam")
"Le legs" ("Annak")
"Les acteurs de bonne foi" ("Tõsimeelsed näitlejad")
"Les sincères" ("Siirad")
"Le triomphe de Plutus" ("Pluto triumf")
"Les serments indiscrets" ("Ettevaatamatud tõotused")