Bolzano provints

Allikas: Vikipeedia
Bolzano – Alto Adige autonoomne provints

itaalia provincia autonoma di Bolzano – Alto Adige
saksa Autonome Provinz Bozen – Südtirol
ladiini Provinzia Autonóma de Bulsan – Südtirol


Pindala: 7400 km²
Elanikke: 531 810 (31.05.2019)[1]
Rahvastikutihedus: 71,9 in/km²
Keskus: Bolzano
Kaart
Lõuna-Tirooli kaart

Bolzano – Alto Adige provints (Bozen-Südtirol) ehk Lõuna-Tirool on provints Põhja-Itaalias Trentino-Alto Adige maakonnas. Piirneb põhjas Austriaga. Provintsi keskus on Bolzano linn.

Seni Austria-Ungarile kuulunud lubati Itaaliale 1915. aastal Londoni paktiga ehk rahulepinguga, et Itaalia asuks I maailmasõjas Antandi poolele. 1918. aasta novembris Itaalia kuningriik selle ala okupeeris. Provints moodustati 1926. aastal ja liideti Venezia Tridentina maakonnaga.

21. oktoobril 1939 sõlmisid Hitler ja Mussolini Lõuna-Tirooli küsimuse lepingu (Option in Südtirol/Opzioni in Alto Adige), millega anti piirkonna saksakeelsetele elanikele kuni aasta lõpuni valikuvõimalus, kas nad kolivad Saksamaale või jäävad Itaaliasse ja italiseeritakse, kaotades vähemuste õigused. Ligi 85–90% otsustas kolida Saksamaale, neid kutsuti Optanten, jääda otsustanuid kutsuti Dableiber. 1943. aastaks olid ligi 75 000 optanti Lõuna-Tiroolist lahkunud, kellest 50 000 tulid pärast sõda tagasi.

1943. aastal pärast Cassibile vaherahu, mis sisuliselt tähendas Itaalia kapituleerumist Saksamaa-vastasele koalitsioonile, okupeeris ala Saksamaa ja kuni sõja lõpuni 1945. aastal jäi ala de facto Saksamaa koosseisu. 5. septembril 1946 sõlmisid Itaalia peaminister Alcide de Gasperi ja Austria välisminister Karl Gruber lepingu, millega jäi provints Itaalia koosseisu, uues Trentino-Alto Adige maakonnas ja sai autonoomia. Dableiberid võisid kasutada endisi saksa nimesid. Optandid pidid end ja oma lapsed registreerima ja sünnitunnistuse abil tõestama nende õigust Itaalia kodakondsusele.

Kuna aga Trentino-Alto Adige maakond oli endiselt itaallaste enamusega ning Bolzano provintsi saabus palju teisi itaalia keelt kõnelevaid immigrante, jäi rahulolematus Itaalia võimuga endiselt kestma ning kohalik poliitik Sepp Kerschbaumer lõi Lõuna-Tirooli Vabastuskomitee (BAS, Befreiungsausschuss Südtirol), mis pani 1950.-1960. aastatel toime terrorirünnakuid. Seepeale sõlmisid 1971. aastal Itaalia ja Austria uue lepingu, millega sai provints veelgi suurema autonoomia ja Austria kohustus Lõuna-Tirooli siseasjadesse mitte sekkuma. Autonoomia vähendas pingeid ning terrorirünnakud lõppesid.

1972. aastast on Bolzano provintsil autonoomia. 1998. aastast kuulub euroregiooni Tirool-Lõuna-Tirool-Trentino.

Provintsi rahvaarv oli 2015. aasta 31. detsembril 520 891. Ligi 2/3 elanikest räägib emakeelena saksa keelt.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Lõuna-Tirooli kaart ringkondadega

Bolzano autonoomne provints jaguneb 8 ringkonnaks:

  1. Bozen (Bolzano)
  2. Burggrafenamt (Burgraviato)
  3. Pustertal (Val Pusteria)
  4. Überetsch-Unterland (Oltradige-Bassa Atesina)
  5. Eisacktal (Valle Isarco)
  6. Salten-Schlern (Salto-Sciliar)
  7. Vinschgau (Val Venosta)
  8. Wipptal (Alta Valle Isarco)

ja need 116 vallaks (comune, Gemeinde).

Suurima elanike arvuga vallad[muuda | muuda lähteteksti]

Lõuna-Tirooli keelerühmad.
Lõuna-Tirooli keelerühmad.

Kõige enam elanikke elab (seisuga 31.07.2011):[2]

Nr Vald Rahvaarv
(in)
Pindala
(km²)
Tihedus
(in/km²)
Kõrgus
merepinnast

Itaallasi
%

Sakslasi
%

Ladiine
%
1 Bolzano 104 483 52,34 1996 262 73,80 25,52 0,68
2 Meran 38 693 26,33 1469 325 49,06 50,47 0,47
3 Brixen 20 747 84,86 244 560 25,84 72,82 1,34
4 Laives 17 278 24,25 712 258 71,50 27,99 0,51
5 Bruneck 15 609 45,06 346 838 15,24 82,47 2,29
6 Eppan an der Weinstraße 14 307 59,7 240 416 13,29 86,23 0,48
7 Lana 11 265 36,08 312 310 7,90 91,84 0,26
8 Kaltern an der Weinstraße 7 684 47,95 160 425 7,03 92,61 0,36
9 Ritten 7646 111,48 69 1000 4,55 95,20 0,25
10 Sarntal 6903 302,49 23 900 1,82 98,07 0,10

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Popolazione residente al 31 maggio 2019". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. juuli 2019. Vaadatud 27. oktoobril 2019.
  2. "Statistiche demografiche ISTAT". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. märts 2016. Vaadatud 17. märtsil 2013.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]