Nord Stream (vene keeles Северный поток 'Põhjavoog'; varasem nimi Põhja-Euroopa gaasitorustik; ka Läänemere maagaasitorustike süsteem) on avamere maagaasitorustike süsteem VenemaaltSaksamaale. See sisaldab kahte torustike süsteemi, mis kulgevad Viiburist Lubminini Greifswaldi lähedal ja moodustavad algse Nord Streami, ning kahte ehitatavat torustike süsteemi, mis kulgevad Ust-Lugast Lubminini, nimetatakse Nord Stream 2. Lubminis ühenduvad torustikud OPAL-torustike süsteemiga Tšehhi piiril asuva Olbernhau ja NEL-liin Rehdenini Bremeni lähedal.[1]
Nord Streami omanik ja haldaja on Nord Stream AG, mille enamusaktsionär on Venemaa riigifirma Gazprom, ning Nord Stream 2 omanik ja haldaja on Gazpromi 100% -liselt kuuluv tütarettevõte Nord Stream 2 AG.[2][3][4][5]
Nord Streami projekte on kritiseerinud nii Ameerika Ühendriigid kui ka mitmed Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. Kriitikud on osutanud, et gaasijuhtmed suurendavad Venemaa mõjuvõimu Euroopas (muutes Saksamaa sõltuvaks poliitiliselt ebausaldusväärse Venemaa gaasist)[6] ja nõrgestavad lisaks Ukrainat.[7]
Ehitus algas 2010. aasta aprillis Rootsi majandusvetes Gotlandi lähistel. Nord Streami (tuntud ka kui Nord Stream 1) esimene torustik paigaldati 2011. aasta maiks ja see avati 8. novembril2011. Teine Nord Streami torustik paigaldati aastatel 2011–2012 ja see avati 8. oktoobril 2012. 1222 km pikkune Nord Stream on maailma pikim merealune maagaasitorustike süsteem.[8]
Nord Streami aastane koguvõimsus on 55 miljardit m3 gaasi ja Nord Stream 2 lisamine eeldatavasti kahekordistab läbilaskevõime 110 miljardile m3.[1]
Tavaliselt nimetatakse Nord Streamiks Viiburi ja Greifswaldi vahel asuvat veealust lõiku, mõnikord aga mõeldakse selle all ka juhtme maa peal asuvat osa Venemaal ning võimalikke edasisi ühendusi Lääne-Euroopas.[9]
Töö torustiku ettevalmistamiseks sai alguse 1997, kui Gazprom ja Soome naftaettevõte Neste (1998. aastal ühinesid Imatran Voimaga, moodustades Fortumi, mis 2004. aastal eraldus taas Fortumiks ja Nesteks) moodustasid ühisettevõtte North Transgas Oy, maagaasi rajatiste ehitamiseks ja käitamiseks. Saksamaa-poolne partner oli Ruhrgas (hiljem E.ON, mis jagunes veel hiljem E.ON-iks ja Uniperiks).Aastal 1998 uuriti võimalust, et juhe kulgeb läbi Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaaerimajandusvööndi, ning tehti juhtme teostatavuse uuring. Kaaluti mitut trassi, sealhulgas selliseid, mis sisaldavad maapealseid osi Soome ja Rootsi territooriumil.[1]
2001. aasta 24. aprillil sõlmisid Gazprom, Ruhrgas, Wintershall ja Fortum gaasijuhtme projekteerimise kokkuleppe, mille täitmine vajas sobiva poliitilise olukorra teket.[10]
18. novembril2002 kinnitas Gazpromi korralduskomitee projekti elluviimise ajakava. 2005. aasta mais loobus Fortum projektist ja müüs osaluse North Transgas-is Gazpromile. Selle tulemusena sai Gazprom North Transgas Oy ainukeseks aktsionäriks. Venemaa riiklik gaasimonopol Gazprom teatas kavast ehitada 1200 km pikkune torujuhe maismaa asemel merepõhja novembris 2002.[11]
8. septembril 2005 allkirjastasid Gazprom, BASF ja E.ON Põhja-Euroopa gaasitorustiku ehitamise põhilepingu. 30. novembril 2005 asutati Šveitsis Zugis Põhja-Euroopa gaasitorustiku ettevõte (hiljem ümber nimetatud Nord Stream AG-ks). Babajevo linnas Venemaa maismaal asuva toitetorustiku (Gryazovets – Viiburi gaasitorustik) maismaaosa ehitusega alustas Gazprom detsembris 2005.[12] Toitetorustik valmis 2010. aastaks.[13]
4. oktoobril 2006 nimetati torujuhe ja käitav ettevõte ametlikult ümber Nord Stream AG-ks. Pärast Nord Stream AG asutamist edastati kogu torustiku projektiga seotud teave, sealhulgas 1998. aasta merepõhja uuringu tulemused, North Transgas-i uuele ettevõttele ja 2. novembril 2006 likvideeriti North Transgas ametlikult.[1]
Keskkonnamõju hindamine algas 16. novembril2006 nii Venemaale, Soomele, Rootsile, Taanile kui ka Saksamaale kui päritolupooltele (riikidele, kelle majandusvöönditest ja / või territoriaalvetest torujuhe kavatsetakse läbi viia). Samuti informeeriti Poolat, Lätit, Leedut ja Eestit kui mõjutatud pooli.[14] Piiriülese keskkonnamõju hindamise lõpparuanne esitati 9. märtsil 2009.[2]
19. märtsil 2007 palkas Nord Stream AG torustiku üksikasjalikuks projekteerimiseks Itaalia ettevõtte Snamprogetti, Saipemi tütarettevõte. Ehitustööde kohta kirjutati Saipemiga märgukiri alla 17. septembril 2007 ja leping sõlmiti 24. juunil 2008. 25. septembril 2007 sõlmiti torude tarnelepingud torutootjatega EUROPIPE ja OMK ning 18. veebruaril 2008 betooniga katmise ja logistikateenuste leping sõlmiti EUPEC PipeCoatings SA-ga. Teise liini tarnelepingud sõlmiti OMK, Europipe ja Sumitomo Heavy Industries'iga 22. jaanuaril 2010. 30. detsembril 2008 sõlmiti tarneleping Rolls-Royce plc-ga ning 8. jaanuaril 2009 Royal Boskalis Westminster ja Taani süvendustööde ettevõtja Rohde Nielsen A / S sõlmiti leping seoses merepõhja süvendamise ühisettevõtega.[1][15]
Leping Gasunie konsortsiumi neljanda partneriks võtmise kohta allkirjastati 6. novembril 2007. 10. juunil 2008 kanti Gasunie aktsionäride registrisse. 1. märtsil 2010 allkirjastas Prantsuse energiaettevõte GDF Suez Gazpromiga vastastikuse mõistmise memorandumi 9% osaluse omandamiseks projektis. Tehing lõpetati 2010. aasta juulis.
2008. aasta augustis palkas Nord Stream AG konsultandiks Soome endise peaministri, kes aitab kiirendada protsessi Soomes ning oli ühenduslüliks Nord Streami ja Soome ametivõimude vahel.[16]
21. detsembril 2007 esitas Nord Stream AG Rootsi valitsusele taotlusdokumendid torustiku ehitamiseks Rootsi majandusvööndis. 12. veebruaril 2008 lükkas Rootsi valitsus tagasi konsortsiumi taotluse, mille ta pidas puudulikuks. Uus taotlus esitati hiljem. 20. oktoobril 2009 sai Nord Stream ehitusloa torustiku ehitamiseks Taani vetesse. 5. novembril 2009 andsid Rootsi ja Soome ametiasutused loa torustiku paigaldamiseks oma majandusvööndisse. Lõuna-Soome piirkondlik riiklik haldusagentuur andis 22. veebruaril 2010 välja lõpliku keskkonnaloa, mis lubas ehitada torustiku Soome lõigu. Rootsi majandusvööndis Gotlandi lähedal on kavas rajada kompressorjaam, mille vastu on teravalt võtnud sõna Rootsi peaministerGöran Persson ja ka Rootsi üldsus.
Nord Streami avamise tseremoonia15. jaanuaril 2010 alustati Soome lahe lähedal Viiburis Portovaya kompressorjaama ehitamist. Torustiku esimene toru paigaldati 6. aprillil 2010 Rootsi majandusvööndis Castoro Sei laevaga. Lisaks Castoro Seile kaasati torude paigaldamisse ka Castoro 10 ja Solitaire. Torustiku ehitust alustati ametlikult 9. aprillil 2010 Portovaja lahes.
Esimese osa paigaldamine viidi lõpule 4. mail 2011 (paigaldati viimane toru), samas kui kõik esimese osa veealused tööd lõpetati 21. juunil 2011. Augustis 2011 oli Nord Stream ühendatud OPAL-gaasitorustiku süsteemiga. Esimene gaas pumbati esimesse torusse 6. septembril 2011.[20]
Gaasijuhtme käivitamine
Nord Streami gaasijuhe käivitati 8. novembril 2011. Avamisel olid kohal riigijuhid, näiteks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, Vene Föderatsiooni president Dimitri Medvedev, Prantsusmaa ja Hollandi peaministrid François Fillon ja Mark Rutte ning Euroopa Liidu Komisjoni energeetikavolinik Günther Oettinger.[21][22]
Nord Stream 2 paigaldamine viidi läbi aastatel 2018–2019 ning enne töö peatanud USA sanktsioonide kehtestamist pidi see tööle hakkama 2020. aasta keskel.[23][3]
2011. aastal alustas Nord Stream AG kahest lisa torustikust koosneva laienemisprojekti (hilisema nimega Nord Stream 2) hindamist, et suurendada üldist aastakäivet kuni 110 miljardi m3 võrra. 2012. aasta augustis esitas Nord Stream AG Soome ja Eesti valitsustele kolmanda ja neljanda liini veealuste eksklusiivsete majandusvööndite marsruudiuuringute taotluse. Kaaluti täiendavate torustiku suunamist Ühendkuningriiki, kuid sellest plaanist loobuti.[1]
2015. aasta jaanuaris teatati, et laiendusprojekt peatati, kuna olemasolev maagaasi torustike süsteem töötas Gazpromile seatud ELi piirangute tõttu vaid poole võimsusega.
2015. aasta juunis allkirjastati Gazpromi, Hollandi Kuningliku Shelli, E.ON, OMV ja Engie vahel Nord Stream 2 ehitamise lepingu. Kuna Poola blokeeris ühisettevõtte loomise, allkirjastasid Uniper, Wintershall, Engie, OMV ja Royal Dutch Shell 24. aprillil 2017 rahastamislepingu Nord Streami arendamise eest vastutava Gazpromi tütarettevõttega Nord Stream 2 AG.
31. jaanuaril 2018 andis Saksamaa Nord Stream 2-le loa ehitamiseks ja kasutamiseks Saksamaa vetes ja Lubmini lähedal asuvatel rannikualadel. 2018. aasta mais alustati ehitust Greifswaldi lõpp-punktis.[24][25][26]
2019. aasta jaanuaris saatis USA suursaadik Saksamaal Richard Grenell Nord Stream 2 ehitamisega seotud ettevõtetele kirjad, kutsudes neid üles projektiga töötamist lõpetama ja ähvardades sanktsioonide võimalusega. 2019. aasta detsembris kutsusid vabariiklaste senaatorid Ted Cruz ja Ron Johnson samuti Allseasi omanikku Edward Heeremat torustiku tööd peatama, hoiatades teda, et vastasel juhul kehtestaks USA sanktsioonid.
21. detsembril 2019 teatas Allseas, et ettevõte peatas oma Nord Stream 2 torustikuga seotud tegevuse, oodates USA riigikaitse sanktsioonidega seotud volituste seaduse kehtestamist 2020. eelarveaastaks. Need sanktsioonid kehtestati peagi. Nord Stream ütles, et lõpetab ehituse "võimalikult kiiresti".
2020. aasta jaanuaris ütles Venemaa president Putin, et ta loodab, et Nord Stream 2-ga seotud tööd lõpetatakse "selle aasta lõpuks või järgmise aasta esimeses kvartalis". Saksamaa kantsler Merkel ütles, et ta "ei nõustu sanktsioonidega ega USA lähenemisviisiga".
2020. aasta mais keeldus Saksamaa energeetikasektorit reguleeriv asutus erandist, mis nõuavad, et Nord Stream 2 eraldaks maagaasi infrastruktuuri omandi ülekandest.[2]
2020. aasta augustis määras Poola Gazpromile 50 miljonit eurot trahvi, kuna viimane ei teinud koostööd Poola monopolidevastase asutuse UOKiK uurimisega. See saabub pärast seda, kui amet käivitas konkurentsieeskirjade kohaselt uurimise Gazpromi ja veel viie torustiku projekti rahastava ettevõtte vastu, kahtlustades, et nad on jätkanud gaasitorustiku ehitus tööd ilma Poola valitsuse loata. Sel ajal jäi ehitamata 160 km, kõik Taani vetes.
2022 aasta 22.veebruaril tegi Saksamaa koos Ukrainaga ettepaneku Nord Stream 2 viivitamatut peatamist, seoses Ukraina ja Venemaa vahelise sõjalise konflikti ning julgeolekuohu tõttu.[28]
2018. aasta jaanuaris ütles Ameerika Ühendriikide riigisekretär Rex Tillerson, et USA ja Poola on Nord Stream 2 torustiku vastu. Nende arvates kahjustab see Euroopa üldist energiajulgeolekut ja stabiilsust. Nord Stream 2 torustikule astusid vastu ka Ukraina endine president, Poola peaminister, USA president Donald Trump, Euroopa Ülemkogu president Donald Tusk ja Suurbritannia välisminister. Euroopa Ülemkogu president Donald Tusk on öelnud, et Nord Stream 2 ei ole ELi huvides. Itaalia peaminister ja Ungari peaminister on seadnud kahtluse alla Nord Stream 2 ja South Streami projektide erineva kohtlemise. Mõned väidavad, et projekt rikub ELi pikaajalist deklareeritud strateegiat oma gaasivarustuse mitmekesistamiseks. Euroopa Komisjonile saadeti 2016. aasta märtsis kiri, millele kirjutasid alla üheksa ELi riigi juhid, hoiatades, et Nord Stream 2 projekt on vastuolus Euroopa energiapoliitika nõuetega, et ELi tarnijad ei peaks energia ülekandevarasid kontrollima ja et juurdepääs energiainfrastruktuurile tuleb tagada konsortsiumiväliste ettevõtete jaoks. Ka Ameerika seadusandjate kiri ELile kritiseeris projekti 2016. aasta juulis. Engie tegevjuht kritiseeris projektidele suunatud Ameerika sanktsioone ja ütles, et need on katsed suunata Ameerika gaasi Euroopas.[29]
2017. aasta juunis kritiseerisid Saksamaa ja Austria Ameerika Ühendriikide senatit seoses uute sanktsioonidega Venemaale, mis olid suunatud Venemaalt Saksamaale kavandatud Nord Stream 2 gaasijuhtmele, väites, et Ameerika Ühendriigid ohustavad Euroopa energiavarusid.[30][31]
Vastavalt muudetud ELi gaasidirektiivile laiendab EL oma gaasituru eeskirju välistele torustikele, mis sisenevad ELi gaasi siseturule. Seda kohaldatakse kõigi torustike suhtes, mis valmisid pärast muudetud direktiivi jõustumist pärast 23. maid 2019. Nord Stream 2 AG on Euroopa Liidu Kohtus alustanud muudetud direktiivi tühistamiseks kohtuprotsessi ja alustanud energiaharta lepingu alusel ELi vahekohut. Ehkki Venemaa ei ole energiaharta lepingut ratifitseerinud ja selle ajutise kohaldamise lõpetanud, on mõlemad - nii EL kui ka Nord Stream 2 AG alaline asukoht Šveits - selle lepingupooled.[2]
Õiguslikud aspektid
Mõned väidavad, et Nord Streami projekt rikub Euroopa Liidu kolmanda energiapaketi seaduse ja rahvusvahelise õiguse sõjaõigust käsitlevaid reegleid. Täiendavad õiguslikud probleemid on seotud rahvusvahelise kaubandusõigusega ja mereõigusega seoses Nord Stream 2 marsruudiga läbi Taani territoriaalvete Bornholmi ümbruses. Enamik kommenteerijaid näib siiski nõustuvat, et Nord Streami projekti ümber käivad vaidlused on enamasti poliitilised ja mitte seaduslikud.[32][33]
Nord Stream 2-s osalevatele ettevõtetele on sanktsioonid määranud Ameerika Ühendriigid, kes on püüdnud 2020. eelarveaastaks vastu võtta riigikaitse volituste seaduse vastuvõtmisega ELi riikidele rohkem oma veeldatud maagaasi (LNG). 20. detsembril 2019. Saksamaa rahandusminister Olaf Scholz nimetas sanktsioone "tõsiseks sekkumiseks Saksamaa ja Euroopa siseasjadesse", samal ajal kui ELi pressiesindaja kritiseeris "sanktsioonide kehtestamist seaduslikku äritegevust tegevate ELi ettevõtete vastu". Saksa välisminister Heiko Maas säutsus "Euroopa energiapoliitika üle otsustatakse Euroopas, mitte Ameerika Ühendriikides ". Venemaa välisminister Sergey Lavrov kritiseeris ka sanktsioone, öeldes, et USA Kongress on sõna otseses mõttes üle tung soovist teha kõik Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhete hävitamiseks. Saksa Idaettevõtete Assotsiatsioon (OAOEV) ütles oma avalduses: "Ameerika tahab oma veeldatud gaasi müüa Euroopas, mille jaoks Saksamaa ehitab terminale. Kas peaksime jõudma järeldusele, et USA sanktsioonide eesmärk on tõrjuda konkurente Euroopa turult, meie entusiasm kahepoolsete projektide vastu USA-ga jaheneb märkimisväärselt."[34]
Nord Streami toidab Gryazovetsi – Viiburi gaasitorustik. See on osa Venemaa integreeritud gaasitranspordivõrgustikust, mis ühendab Grjazovetsis olemasolevat võrku Viiburi rannikukompressorite jaamaga. Selle torustiku pikkus on 917 km, toru läbimõõt on 1420 mm ja töörõhk on 100 atm, mille tagab kuus kompressorjaama. Gryazovetsi-Viiburi torustik paralleelselt virmaliste torustiku haruga tarnib gaasi ka Venemaa loodepiirkonda (Peterburi ja Leningradi oblast). Gaasitorustiku opereerib Peterburi Gazprom Transgaz.
Nord Stream 2 toitmiseks ehitati 866 km uut torustikku ja kolm kompressorjaama ning laiendati viit olemasolevat kompressorjaama. Toitetorustik algab Grjazovetsist ja kulgeb virmaliste torustiku olemasoleval trassil. Volhhovis pöördub torustik lõunasse ja jätkub Ust-Luga lähedal asuva Slavjanskaja kompressorjaamani.
Nord Streami avamere torustiku opereerib Nord Stream AG. See kulgeb Viiburi kompressorijaamast Portovaya lahes mööda Läänemere põhja kuni Greifswaldini Saksamaal. Veealuse torustiku pikkus on 1222 km. Torustikul on kaks paralleelset liini, mõlema maht on 27,5 miljardit m3 maagaasi aastas. Torude läbimõõt on 1220 mm, seina paksus 38 mm ja töörõhk 220 bar. Nord Streami gaasitoru on ehitatud 12 meetri pikkustest sektsioonidest, mis on omavahel kokku keevitatud. Gaasitoru läbimõõt on 1,4 meetrit. Betoonkest terastoru välisküljel on kuni 10 sentimeetrit paks[35].
Nord Stream 2 algab Slavjanskaja kompressorjaamast Ust-Luga sadama lähedal, mis asub Leningradi oblasti Kingissepa rajoonisBolšoje Kuzyomkino (Narvusi) külast 2,8 km kagus, ajaloolises Ingeris, Eesti piir naabruses. 3,2 km maapealne torustik kulgeb kompressorijaamast Narva lahe kaldal asuva Kurgalsky poolsaare rannikualani. Alternatiivina kaaluti ka Soikinski poolsaare Kolkanpää maandumispunkti. Välja arvatud Venemaa lõik, kulgeb Nord Stream 2 marsruut peamiselt Nord Streami marsruudil. Nord Stream 2-l on kaks paralleelset liini.[2]
Nord Stream on Saksamaal ühendatud kahe ülekandetorustikuga. Lõuna-torujuhe (OPAL-torujuhe) kulgeb Greifswaldist Olbernhauni Saksamaa-Tšehhi piiri lähedal. See ühendab Nord Streami JAGALi (ühendatud Jamali-Euroopa torustikuga) ja STEGALi (ühendatud Tšehhi ja Slovakkia vabariikide kaudu Venemaa gaasitransporditrassiga) ülekandetorustikega. 2013. aasta jaanuaris kasutusele võetud Gazelle torujuhe ühendab OPALi torustiku Lõuna-Saksamaa gaasivõrguga.
Lääne torustike võrk (NEL-gaasitorustik) kulgeb Greifswaldist Achimini, kus see on ühendatud Rehdeni-Hamburgi maagaasi torustikuga. Koos MIDAL-gaasitorustikugaa loob see ühenduse Greifswald-Bunde. Edasine gaasi tarnimine Ühendkuningriiki toimub läbi ühenduse Bunde ja Den Helderi vahel ning sealt läbi avamereühenduse Balgzand – Bacton (BBL torujuhe).
Gazprom ostis ka mahajäetud kaevanduse (Hinrichshageni struktuur) Warenis, mille kavatseb muuta Euroopa suurimaks maa-aluseks gaasihoidlaks, mille võimsus on 5 miljardit m3.
Nord Stream 2 ühendatakse NEL-torustiku ja Euroopa gaasijuhtme ühendusega (EUGAL).
Nord Streami torustiku peamine maagaasiallikas on Južno-Russkoje väli, mis asub Tjumeni oblastis Krasnoselkupski rajoonis Jamalo-Neenetsi autonoomses oblastis. Nord Streami toidetakse ka Jamali poolsaare Ob-Tazi lahe alalt. Gazprom on ka näidanud, et suurem osa Stokmanni väljakul toodetud gaasist müüks Nord Streami torustiku kaudu Euroopasse. Selleks tuleb ehitada torustik Stokmani alalt Kola poolsaare kaudu Leningradi oblastis asuvasse Viiburi.
Maagaasivarud, millega torujuhe täita kavatsetakse paiknevad Jamali poolsaarel, Tjumeni piirkonnas, Ob-Tazi lahes ja Štokmani gaasiväljal. Põhiliseks gaasimaardlaks on kavandatud Južno Russkoje. 1100 ruutkilomeetri suurune Južno Russkoje maardla asub Venemaal Jamal Nenetsi Krasnosekupski piirkonnas Lääne-Siberis ning seal on enam kui 1000 miljardi kuupmeetrine tõendatud gaasivaru.[36] Gazprom on ka näidanud, et suurem osa Štokmani gaasiväljal toodetud gaasist müüks Nord Streami torustiku kaudu Euroopasse. Selleks tuleb ehitada torustik Štokmani gaasivälja alalt Kola poolsaare kaudu Leningradi oblastis asuvasse Viiburi.
Gazpromi andmetel olid Venemaa ja Saksamaa maismaa torustiku kulud umbes 6 miljardit eurot. Projekti avamereosa maksis 8,8 miljardit eurot. 30% rahastamisest koguti aktsionäride omakapitali kaudu proportsionaalselt nende osalusega projektis, samas kui 70% tuli pankade välisest rahastamisest.
Esimene 3,9 miljardi euro suurune osamakse hõlmab 3,1 miljardit, 16-aastast vahendit, mille katavad ekspordikrediidiasutused, ja 800 miljoni euro suurust kümneaastast katmata kommertslaenu, mida teenitakse transpordilepingutest saadava tuluga.
Nord Stream 2 jaoks katab Uniperi, Wintershall Dea, OMV, Engie ja Royal Dutch Shelli laen 50% projekti maksumusest 9,5 miljardit eurot. Ülejäänud osa rahastab Gazprom.
Keskkonnamõju hindamise viisid läbi Rambøll ja Environmental Resource Management. Marsruudi ja merepõhja uuringuid viisid läbi Marin Mätteknik, IfAÖ, PeterGaz ja DOF Subsea.
Tööde esialgse plaani tegi Intec Engineering. Veealuse torustiku projekteerimise tegi Snamprogetti (nüüd osa Saipemist) ja torustiku ehitas Saipem. Saipem andis Allseasile alltöövõtu enam kui 1/4 mõlemast torustikust. Merepõhja valmistas torustiku paigaldamiseks ette Royal Boskalis Westminsteri ja Tideway ühisettevõte. Torud hankisid EUROPIPE, OMK ja Sumitomo. Betooni raskuskatte ja logistikateenuseid pakkus EUPEC PipeCoatings S.A. Betooni raskuskatte jaoks ehitati uued kombinaadid Mukranisse (Saksamaa) ja Kotkasse (Soome). Rolls-Royce plc tarnis Viiburi gaasikompressorijaama kaheksa gaasiturbiini, mis juhivad tsentrifugaalkompressoreid. Dresser-Rand Group tarnis DATUM kompressori ja Siirtec Nigi SPA varustas Portovaya jaama gaasipuhastusseadmega.
Ehitusperioodiks lõi Nord Stream AG Gotlandile logistikakeskuse. Muud ajutised laod asuvad Mukranis Kotkas, Hankos (Soome) ja Karlskronas (Rootsi).[37]
Nord Stream 2 monteeris Allseas torude paigaldamise laevad Pioneering Spirit ja Solitaire, välja arvatud Saksamaa avamereosa osa, mille monteeris Saipemi torude paigaldamise laev Castoro 10. Torusid valmistasid EUROPIPE, OMK ja Tšeljabinski torude valtsimistehas (Chelpipe) ning need kattis Wasco Coatings Europe. Blue Water Shipping tegeles Wasco gaasijuhtmete segmentide transportimise ja ladustamisega Saksamaal, Soomes ja Rootsis. Boskalise ja Van Oordi ühisettevõte tegi ehituse ettevalmistavas etapis kivimite paigaldamise. Kvaerner tegi Venemaa maismaarajatiste tsiviilehituse ja masinaehituse.
Nord Streami haldab eriotstarbeline ettevõte Nord Stream AG, mis asutati Šveitsis Zugis 30. novembril 2005. Ettevõtte aktsionärideks on Venemaa gaasiettevõte Gazprom (51% aktsiatest), Saksamaa ettevõtted Wintershall Dea ja PEG Infrastruktur AG (E.ON) (mõlemad 15,5%), Hollandi gaasiettevõte Gasunie (9%) ja Prantsuse gaasiettevõte Engie (9%). Tegevdirektor on Matthias Warnig ja aktsionäride komitee esimees on Saksamaa ekskantsler Gerhard Schröder.
Nord Stream 2 on välja töötanud ja seda haldab Nord Stream 2 AG, mis on täielikult Gazpromi tütarettevõte. See on registreeritud samas kohas ja tal on sama juhtkond kui Nord Stream AG-l.
13. oktoobril 2005 sõlmis Gazprom lepingu Saksa gaasiettevõttega Wingas, mis on Gazpromi ja Wintershalli (BASF-i tütarettevõte) ühisettevõte, tarnimiseks 25 aasta jooksul 9 miljardit kuupmeetrit (320 miljardit kuupmeetrit) maagaasi aastas. 16. juunil 2006 sõlmisid Gazprom ja Taani Ørsted A / S (tollase nimega DONG Energy) 20-aastase lepingu 1 miljardi m3 Vene gaasi tarnimiseks Taani aastas, samal ajal kui Ørsted tarnib 600 miljonit m3 maagaasi aastas Gazpromi tütarettevõttele Gazprom Marketing and Trading Ühendkuningriigis. 1. oktoobril 2009 sõlmisid ettevõtted lepingu Taani tarnete kahekordistamiseks.
29. augustil 2006 allkirjastasid Gazprom ja E.ON Ruhrgas lepingu kehtivate maagaasivarustuse lepingute pikendamiseks ning sõlmisid Nord Streami torustiku kaudu täiendava 4 miljardi m3 suuruse lepingu aastas. 19. detsembril 2006 leppisid Gazprom ja Gaz de France (praegu GDF Suez) kokku Nord Streami kaudu täiendava 2,5 miljardi m3 gaasivarustuses.[38]
Poola, Baltimaad ja mõned teised Läänemere-äärsed riigid vastustasid Nord Streami rajamist nii keskkonna- kui ka energiajulgeoleku kaalutlustel. 20. oktoobril2009 kiitis gaasijuhtme rajamise heaks Taani ning 5. novembril 2009 Rootsi[39] ja Soome valitsus.
Kolm Balti riiki, Eesti, Läti ja Leedu, on Nord Streami torujuhtme vastu ja peavad projekti ohuks omaenda julgeolekule.
Kesk-Euroopa ja Baltimaad avaldasid muret Põhja-Euroopa torujuhtme rajamise kava pärast diplomaatiliste kanalite kaudu juba enne lepingu sõlmimist. Pärast lepingu sõlmimist tegi seda Eesti poliitikutest avalikult esimesena Lennart Meri. Gaasijuhtme rajamise takistamise püüdes on panus tehtud Saksamaa üldsuse vastuseisule keskkonnakaalutlustel.[40]
Eesti välisministri sõnul ei ole torustik majanduslik, vaid geopoliitiline projekt. Venemaa jaoks on see „hoov Euroopa poliitikasse sekkumiseks“ ja projekti peatamine on Euroopa Liidu huvides. Eesti president Kersti Kaljulaid süüdistas Saksamaad majandusliku kasu tõstmises julgeolekust kõrgemale ja õõnestades ELi eesmärke mitmekesistada energiaallikaid.[41][42][43]
Nord Stream 2 torustik on poliitiliselt vaieldav. Pikka aega oli Saksamaa valitsus seisukohal, et Nord Stream 2 ehitamine ei olnud poliitiline, vaid majanduslik projekt. 2018. aasta aprillis ütles Merkel siiski, et Nord Stream 2 ei olnud lihtsalt majandusprojekt, vaid et loomulikult tuleb arvestada ka poliitiliste teguritega.
Gaasijuhtme projekte kritiseerisid mõned riigid ja keskkonnaorganisatsioonid (näiteks Ülemaailmne Looduse Fond).
Nord Streami projektidele on vastu olnud nii USA kui ka mitmed Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kuna on mures, et see suurendab Venemaa mõju piirkonnas. USA vastupanu Nord Stream 2-le mõjutab ka riigi suurenenud maagaasitootmine, mis annab USA kongressile majandusliku stiimuli seista vastu Venemaa gaasitarnetele EL-i USA kildagaasi tarnete kasuks.
Pole teada, miks Saksamaa otsustas selles projektis osaleda. Torujuhet rajava konsortsiumi (North European Gas Pipeline Company) nõukogu esimees on Gerhard Schröder, kes Saksamaa liidukantslerina allkirjastas torujuhtme rajamise lepingu Venemaaga veidi aega enne oma ametikohalt lahkumist. Tema hilisem nõustumine võtta vastu Venemaa juhitud konsortsiumi juhi ametikoht on kutsunud Saksamaal ja teistes riikides esile hämmastust, sest selles nähakse võimalikku huvide konflikti. Schröder on nõukogusse nimetatud Gazpromi esindajana. Konsortsiumi tegevjuht on Matthias Warnig.
Vastased on pidanud gaasitorustiku Venemaa sammuks traditsiooniliste transiidiriikide (praegu Ukraina, Slovakkia, Tšehhi, Valgevene ja Poola) ümbersõitmiseks. Mõned transiidiriigid on mures, et Kremli pikaajaline plaan on üritada neile poliitilist mõju avaldada, ähvardades nende gaasivarustust, ilma et see mõjutaks Lääne-Euroopasse tarnimist. Kartusi tugevdab asjaolu, et Venemaa on keeldunud energiaharta lepingut ratifitseerimast. Nord Streami kriitikute sõnul võib Euroopa muutuda ohtlikult Venemaa maagaasist sõltuvaks, eriti kuna Venemaal võib olla probleeme nii sise- kui ka välisnõudluse suurenemisega.[44] Pärast mitmeid Venemaa ja Ukraina gaasivaidlusi gaasihindade ning välispoliitika üle Ida-Euroopa suhtes on märgitud, et Venemaa gaasivarustust saab kasutada poliitilise vahendina. Rootsi Kaitseuuringute Agentuuri 2007. aasta märtsis lõppenud uuringus loeti alates 1991. aastast üle 55 juhtumi, millest enamikul on nii poliitiline kui ka majanduslik alus. 2006. aasta aprillis võrdles tollane Poola kaitseminister projekti kurikuulsa 1939. aasta Natsi-Nõukogude paktiga.[45]
Venemaa vastus on olnud see, et torujuhe suurendab Euroopa energiajulgeolekut ja kriitika on põhjustatud kibestumisest märkimisväärsete transiiditulude kaotuse üle, samuti poliitilise mõju kaotusest, mis tulenes transiidiriikide võimest muuta Venemaa gaasitransporti Lääne-Euroopasse nende kohaliku poliitilise tegevuskava pantvangiks. See vähendab Venemaa sõltuvust transiidiriikidest, kuna seob esimest korda Venemaa otse Lääne-Euroopaga. Gazpromi sõnul vähendab otsene ühendus Saksamaaga riske gaasi transiiditsoonides, sealhulgas poliitilist riski , mis tuleneb Venemaa gaasiekspordi takistamisest Lääne-Euroopasse.[46][47]
2011. aastal alustatud monopolidevastane uurimine Gazpromi vastu näitas mitmeid "kuritarvitavaid tavasid", mida ettevõte rakendas EL-is erinevate saajate suhtes, ja Nord Streami kritiseeriti selle nurga alt, kuna see tugevdab Gazpromi positsiooni ELis veelgi. Euroopa Komisjoni ametnikud avaldasid arvamust, et "Nord Stream 2 ei suurenda [ELi] energiajulgeolekut".
Rootsi sõjaeksperdid ja mitmed poliitikud on öelnud, et torustike süsteem võib Rootsile tekitada julgeolekupoliitilisi probleeme. Torujuhe motiveerib Venemaa mereväe kohalolekut Eesti majandusvööndis ja venelased saavad seda soovi korral kasutada sõjaväeluureks. Soome sõjateadlane on öelnud, et kuigi poliitiline arutelu Nord Streami üle keskendub Soomes erinevatele ökoloogilistele aspektidele, on gaasijuhtmel selgelt sõjalisi tagajärgi, mida Soomes avalikult ei arutata. Rohkem poliitilisi muresid tõstatati, kui Vladimir Putin teatas, et torustiku projekti ökoloogiline ohutus tagatakse Venemaa mereväe Balti laevastiku kasutamisega. Saksa nädalaleht on teatanud, et torustiku ääres asuvaid kiudoptilisi kaablit ja jaamu võiks teoreetiliselt kasutada ka spionaažiks. Nord Stream AG väitis, et fiiberoptiline juhtimiskaabel pole vajalik, ning rajamiseks tehnilisi plaane pole tehtud. Gazpromi tegevdirektorite aseesimees on need mured tagasi lükanud, öeldes, et "esitatakse mõningaid naeruväärseid vastuväiteid - poliitilisi, sõjalisi või seotud luuramisega. See on tõesti üllatav, sest kaasaegses maailmas ... on naeruväärne, kui öelda, et gaasitorustik on relv sõjas.
Venemaa ja Saksamaa ametnikud on väitnud, et gaasitorustik aitab säästa majandust transiiditasude kaotamise tõttu (kuna minnakse mööda transiitriikidest) ja avamere torustiku suurema töörõhu tõttu, mis viib madalamate käitamiskuludeni (välistades vajaduse kallite keskkompressorjaamade järele). Ukraina gaasitranspordisüsteemi operaatori Ukrtransgazi sõnul kaotab ainuüksi Ukraina maagaasi transiiditulu kuni 720 miljonit dollarit aastas. Samal ajal kaotab Naftogazi juhatuse esimehe sõnul Ukraina 3 miljardit dollarit, mida ta saab aastas gaasijuhtme Nord Stream 2 ehitamisel maagaasi transiidilt ELi riikidesse. Gazprom teatas, et suunab Ukraina kaudu veetava 20 miljardi m3 maagaasi Nord Streami. Vastaste sõnul on allveelaevade torustiku hoolduskulud suuremad kui maismaatrassil. 1998. aastal väitis Gazpromi endine esimees Rem Vjahirev, et projekt on majanduslikult teostamatu.
Kui Nord Streami torujuhe ületab veetee Poola sadamatesse Szczecini ja Świnoujście, tekkis muret, et see vähendab sadamateni viiva veetee sügavust. Kuid Poola peaminister Donald Tusk ja mitmed eksperdid on kinnitanud, et Nord Streami torujuhe ei blokeeri Świnoujście ja Szczecini sadamate arengukavasid.[49]
Suurim keskkonnamõju seoses gaasijuhtmega tuleneb transporditava gaasi tarbimisest, kui see võimaldab rohkem ELi importida. See oleks vastuolus kliimakaitse püüdlustega dekarboniseerida. Nimivõimsusega 55 miljardit m3 / a võib iga torupaar põhjustada süsinikuheitmeid 110 miljonit tonni CO2 aastas. Lisada tuleb metaani kadu kaevandamisel ja transportimisel.
Portowaja kompressorjaama jaoks Venemaa Nord Stream 1 voo alguses, nimiväärtusega 366 megavatti, CO2 heitkogust umbes 1,5 miljonit tonni aastas hinnanguliselt, arvestamata Venemaa siseste gaasijuhtmete kompressorjaamu.[50]
Kuna rõhukadu on voolukiiruse ruut, võib muutumatu gaasitranspordimahu jagamine kahe Nord Streami süsteemi vahel kokku hoida umbes 3/4 pumpamise koormusest ja eeldatavasti üle miljoni tonni CO2 heidet oleks võimalik igal aastal vältida. Kasutades Umweltbundesamti diskonteeritud CO2 kahjustuskulu 180 eurot / tonn, võimaldaks see ligikaudse hinnangu järgi kolmandat toru amortiseerida umbes 20 aasta jooksul globaalsest vaatenurgast. Võimalik, et ka neljanda toru võib amortiseerida hüpoteetilisel juhul, kui gaasi voolu optimeeritakse üle erinevate Venemaa ja ELi vaheliste torustike.
Nord Stream 2 torude üle 2 miljoni tonni terase tootmine andis rohkem kui 3 miljonit tonni süsinikdioksiidi heidet; välja arvatud betoonkate ja sellega seotud torustiku osad maismaal.[51]
Enne ehitamist oli mure, et ehitus võib merepõhja häirida, sest see toob välja Teise maailmasõja aegsed meremiinid ja mürgised materjalid (sealhulgas miinid, keemilised jäätmed, keemilised laskemoonad ja muud Läänemerre viimastel aastakümnetel uputatud esemed) ning seeläbi ained võivad merepõhjast pinnale jõuda, kahjustades Läänemere eriti tundlikku ökosüsteemi.[52] Rootsi keskkonnaminister Andreas Carlgren nõudis, et keskkonnaanalüüs hõlmaks alternatiivseid võimalusi torustiku viimiseks üle Läänemere, kuna see läbib prognooside kohaselt piirkondi, mida peetakse keskkonnaprobleemideks ja riskantseteks. Rootsi kolm opositsiooniparteid kutsusid üles uurima torustiku kuivamaale ümbersuunamise võimalust. Soome keskkonnarühmad pidasid kampaaniat lõunapoolsema trassi kaalumiseks, väites, et merepõhi on tasasem ja seetõttu oleks ehitamine sirgjoonelisem ning seetõttu potentsiaalselt vähem häiriv jäätmetele. Läti president ütles, et Nord Stream on keskkonnale ohtlik, kuna erinevalt Põhjamerest Läänemeres sellist veeringlust ei toimu.
Samuti on murettekitav mõju Läänemere lindude ja mere elustikule, kuna Rahvusvaheline Mereorganisatsioon tunnistab Läänemerd eriti tundlikuks merealaks. Maailma Looduse Fond palus Läänemere merekeskkonnakaitse komisjoni (HELCOM) osalisriikidel kaitsta Läänemere mereelupaiku, mida Nord Streami projekti rakendamine võiks muuta. Soome filiaal teatas, et võib Nord Stream AG vastu esitada kohtuvaidluse, kui ettevõte ei hinda nõuetekohaselt potentsiaalset alternatiivset marsruuti Hoglandi lõunaküljel.[53] Nord Stream AG andmetel ei olnud see torustikule sobiv marsruut Hoglandi lähedale kavandatud kaitseala, merekaablite ja peamise laevatee tõttu. Venemaa keskkonnaorganisatsioonid hoiatasid, et Soome lahe idaosa ökosüsteem on Läänemere kõige haavatavam osa. Rootsi keskkonnarühmad on mures selle pärast, et torustik on liiga lähedal Gotlandi merekaitsealale. Tuntakse muret ka selle pärast, et torujuhe läbib mitut merekaitseala.
2007. aasta aprillis alustas Leedu noor konservatiivide liiga (YCL) veebipöördumist pealkirjaga "Kaitske Läänemerd, kuni see pole veel liiga hilja!", Mis on tõlgitud kõikidesse Balti regiooni riigikeeltesse. 29. jaanuaril 2008 korraldas Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon avaliku arutelu YCL-i juhi esitatud petitsiooni üle. 8. juulil 2008 kiitis Euroopa Parlament 542 poolthäälega 60 vastu mittesiduva aruande, milles kutsuti Euroopa Komisjoni üles hindama Nord Streami projekti täiendavat mõju Läänemerele. Riigikogu tegi 27. oktoobril 2009 deklaratsiooni, milles väljendas "muret gaasijuhtme võimalike keskkonnamõjude pärast" ja rõhutas, et rahvusvahelised konventsioonid on pidanud "Läänemerd eriti haavatavaks keskkonnaseisundiks".
Vene ametnikud kirjeldasid neid probleeme projekti vastasteks ja poliitiliselt motiveerituks. Nad väitsid, et ehituse ajal puhastatakse merepõhja, mitte ei ohustata seda. Venemaa välisminister on väitnud, et Venemaa austab täielikult soovi tagada projekti 100% -line keskkonnasäästlikkus ning Venemaa toetab sellist lähenemisviisi täielikult ning keskkonnamõju hindamise käigus käsitletakse kõiki keskkonnaprobleeme.
Muret tekitas asjaolu, et algselt plaanis Nord Stream AG torustiku loputada 2,3 miljardi liitri kemikaali lahusega, mis pumbatakse hiljem Läänemerre. Nord Stream AG vastas, et glutaaraldehüüdi ei kasutata, ja isegi kui kemikaali kasutataks, oleks mõju lühike ja lokaliseeritud tänu kiirusele, millega kemikaal laguneb, kui see veega kokku puutub.
Üks tõstatatud probleemidest oli see, et Läänemeri ja eriti Soome laht olid I ja II maailmasõja ajal tugevalt mineeritud ja paljud miinid on endiselt meres. Esimese ja Teise maailmasõja ajal paigutati umbes 85 000 miini. Sellesse merre on visatud ka palju laskemoona. Torustiku kriitikud väljendasid kartust, et torustik võib häirida laskemoona puistanguid. 2008. aasta novembris teatati, et torustik kulgeb läbi vanade meremiinide kaitseliinide ja et Soome lahte peetakse üheks kõige enam mineeritud merealaks maailmas. Torustiku trassilt leitud uppunud miinid asuvad peamiselt rahvusvahelistes vetes rohkem kui 70 m sügavusel. Nord Stream AG lõhkas miine vee all.
Saksamaa endine kantsler Gerhard Schröder ja Venemaa president Vladimir Putin olid läbirääkimiste faasis torustiku projekti tugevad pooldajad. Rahvusvaheline meedia viitas Nord Stream AG tegevdirektori Matthias Warnigi, endise Ida-Saksamaa salapolitseiniku, ja Vladimir Putini varasematele suhetele, kui ta oli KGB agent Ida-Saksamaal. Need väited lükkas tagasi Matthias Warnig, kelle sõnul kohtus ta Vladimir Putiniga esimest korda elus 1991. aastal, kui Putin oli Peterburi linnapea kantselei välissuhete komitee juht.
Torustiku ehitamise leping kirjutati alla kümme päeva enne Saksamaa parlamendivalimisi. 24. oktoobril 2005, paar nädalat enne Schröderi kantslerikohalt lahkumist garanteeris Saksamaa valitsus Nord Streami projekti maksumusest miljardi euro katmise, kui Gazprom peaks laenu maksmata jätma. See garantii aegus 2006. aasta lõpus, ilma et seda oleks kunagi vaja läinud. Varsti pärast Saksamaa kantsleri kohalt lahkumist nõustus Gerhard Schröder juhtima Nord Stream AG aktsionäride komiteed. Saksamaa ja rahvusvaheline meedia on seda laialdaselt kirjeldanud kui huvide konflikti, mis tähendab, et torustiku projekt võib olla läbi surutud isiklikuks kasuks, mitte Saksamaa gaasivarustuse parandamiseks. Teavet Saksamaa valitsuse garantii kohta palus Euroopa Komisjon. Hoolimata aastatepikkusest ammendavast uurimisest, ei ole ühegi poole suhtes ametlikke süüdistusi esitatud.[49]
2009. aasta veebruaris alustas Rootsi prokuratuur pistise ja korruptsiooni kahtlustustel põhinevat uurimist pärast seda, kui Gotlandi saare kolledž sai Nord Streami annetuse, mis suunati Gotlandi ülikooli kolledži professorile, kes oli varem hoiatanud, et Nord Streami torujuhe tuleb liiga lähedale tundlikule linnutsoonile. Konsortsium on palganud mitu endist kõrget ametnikku. Lisaks töötas Soome endine peaminister Paavo Lipponen Nord Streami nõunikuna alates 2008. aastast.[54]
11. jaanuaril 2007 tegi Soome kaubandus- ja tööstusministeerium avalduse Venemaa-Saksamaa maagaasijuhtme keskkonnamõju hindamise programmi kohta, milles mainis, et teoreetiliselt võivad alternatiivsed trassid Balti riikide, Kaliningradi ja / või Poola kaudu olla otstarbekad, sest see oleks lühem kui Läänemere läbiv trass ja see oleks torustiku läbilaskevõimet paindlikumalt suurendav aspekt ning projekti finantstulemused oleksid paremad. Rootsist tuli ka üleskutseid kaaluda torustiku ümbersuunamist kuivale maale. Poola oli teinud ettepaneku rajada avamere torustikele maismaal alternatiivina torustiku Jamal – Euroopa teine alternatiiv, merevaigu torustik läbi Balti riikide ja Poola. Projekt näeb ette maagaasijuhtme rajamist Venemaal Tveri, Novgorodi ja Pihkva oblastisse ning seejärel läbi Läti ja Leedu Poolasse, kus see ühendatakse uuesti Euroopa torustikuga. Läti on teinud ettepaneku kasutada oma maa-aluseid gaasihoidlaid, kui kasutatakse maismaa trassi. Pooldajad on väitnud, et merevaigu gaasitorustik maksab poole vähem kui veealune torujuhe ning oleks lühem ja sellel oleks vähem keskkonnamõju. Selle ettepaneku kriitikud ütlevad, et antud juhul oleks see tarnijatele pikemas perspektiivis kallim, sest projekti peamine eesmärk on vähendada transiidikulusid. Nord Stream AG on vastanud, et Läänemeri on gaasitorustike süsteemi ainus marsruut ja ta ei kaalu maismaa alternatiivi.
Endine Euroopa Parlamendi liige Eestist Andres Tarand on tõstatanud küsimuse, et Nord Streami torustik võib häirida 1941. aastal toimunud merelahingutest pärinevaid II maailmasõja haudu. Nord Streami pressiesindaja on öelnud, et haudu ei häirita. Kuid 16. juulil 2008 teatati, et üks seismilistest laevadest avastas Soome lahe Soome majandusvööndis kavandatud Nord Streami torustiku uuringu käigus Nõukogude märgistusega allveelaeva vraki.
Lisaks Nõukogude allveelaeva vrakile on Greifswaldi lahes ja Soome lahes Nord Streami torustiku lähistel uppunud laevad. Greifswaldi lahes asuv laev on üks neist 20-st, mida Rootsi merevägi uputas 1715. aastal, et luua füüsiline tõke üle Greifswaldi lahe rannalaguuni madala sissepääsu. Vene arheoloogid väitsid, et Soome lahes asuv laev "ehitati tõenäoliselt 1710. aastal ja uppus Soome vallutamisele suunatud haarangu käigus" 1713. aastal Peeter Suure valitsusajal.
26. septembril 2022 aastal toimusid Rootsi majandusvetes Nord Stream 1 ja 2 gaasitorude juures plahvatused, mis põhjustasid torustikule neli gaasileket[55]. Jaanuaris 2024 lõpetas Rootsi Nord Streami plahvatuste uurimise, väites, et nad ei leidnud suurt midagi.[56].
↑ 1,01,11,21,31,41,5Michael Sander: Auswirkungen der strukturellen Rahmenbedingungen auf die Verhandlungen zur Nord Stream Pipeline und zum Gasfeld Ûžno Russkoe. In: Deutsch-russische Beziehungen im Gassektor: Wirtschaftliche Rahmenbedingungen, Interorganisationsnetzwerke und die Verhandlungen zur Nord Stream Pipeline. Nomos, Baden-Baden 2012, ISBN 978-3-8329-6581-5, S. 166 ff.
↑ 2,02,12,22,32,4Jonas Grätz: Russland als globaler Wirtschaftsakteur: Handlungsressourcen und Strategien. Oldenbourg Wissenschaftsverlag, München 2013, ISBN 978-3-486-72126-3, S. 187 f.
Roland Götz (2009). Pipeline-Popanz. Irrtümer der europäischen Energiedebatte. Blick in die Röhre. Europas Energiepolitik auf dem Prüfstand. Berlin: Berliner Wissenschaftsverlag. ISBN978-3-8305-1615-6.
Andreas Goldthau: Assessing Nord Stream 2:regulation, geopolitics & energy security in the EU, Central Eastern Europe & the UK, European Centre for Energy and Ressource Security (EUCERS), London, 2016 Online (pdf)
Jochen Lamp (2009). Die Ostseepipeline. Ein transnationales Infrastrukturprojekt als Prüfstein internationaler Umweltstandards. Blick in die Röhre. Europas Energiepolitik auf dem Prüfstand (saksa). Berlin: Berliner Wissenschafts-Verlag. ISBN978-3-8305-1615-6.
Marko Troon: Otsustavad tehnoloogiad ja järkjärguline areng: nafta- ja gaasitööstuse innovatsiooni piir, teadus- ja arendustegevuse kulude tase võrreldes energiaettevõtete tulemustega DOI:10.15155/re-124, juuni 2009
Stefan Rausch: Russlands Gas nach Europa. Nord Stream im Kontext einer Europäischen Energiesicherheitspolitik, München 2014, ISBN 978-3-668-41404-4
