Nikolai Baturin

Allikas: Vikipeedia

Nikolai Baturin (sündinud 5. augustil 1936 Arumetsa külas Suislepa vallas Viljandimaal) on eesti ja mulgi kirjanik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tema mõlemad vanemad on pärit peipsivenelaste seast - suguvõsa isapoolne liin on pärit Alatskivilt Nina külast, emapoolne vanaisa Varnjast ja vanaema Mustveest. Mulgimaale tulid Nikolai Baturini esivanemad juba tsaariajal.

Arumetsas oli Baturinitel suur tare-tüüpi maja. Praeguse Kaluri talu Kalbuse külas, kus kirjanik elab, jõudis isa vanaisal üles ehitada aidata enne Siberisse saatmist. Pärast isa äraviimist hakati elama vanaisa juures Kaluri talus.

Oma lapsepõlve on ta kunstilisel moel edasi andnud romaanis "Kartlik Nikas. Lõvilakkade kammija".

Nikolai Baturini koolitee sai alguse Viljandi 2. mittetäielikus keskkoolis Saksa okupatsiooni ajal, mil ta oli kaheksa-aastane. Hiljem õppis ta 2. keskkoolis ehk praeguses Viljandi maagümnaasiumis. 1952–1955 õppis ya Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, 1963-1965 Tallinnas 8. töölisnoorte keskkoolis.

Seejärel teenis ta viis aastat NSV Liidu mereväes, töötas kuus aastat Siberis geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli viisteist aastat elukutseline kütt Siberi taigas.

Samal ajal kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid, filmistsenaariume, esseistikat jm. Ta on ka oma raamatuid ise illustreerinud ning oma näidendeid lavastanud. Tema teoseid on tõlgitud vene, ukraina ja leedu keelde. Baturini tekstidele on kirjutanud laule Raimond Lätte, Ester Mägi, Gennadi Taniel, Anu Taul jt heliloojad.

Baturin on Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973.

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Leiud kajast" (1977; tiraaž 28 000)
  • "Noor jää" (1985, armastusromaan, tiraaž 25 000; kordustrükk 2009)
  • "Karu süda" (1989, tiraaž 16 000; kordustrükk 2001)
  • "Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium" (1993; tiraaž 10 000)
  • "Mõrv majakal" (1993, kriminaalromaan; tiraaž 4000)
  • "Ringi vangid" (1996; tiraaž 2000)
  • "Apokalüpsis Anno Domini" (1997; tiraaž 1000)
  • "Kentaur" (2003, kordustrükk 2010; helisalvestis kassettidel 2005, esitas Hans Kaldoja)
  • "Sõnajalg kivis" (2006)
  • "Delfiinide tee" (2009)
  • "Lendav hollandlanna" (2012)
  • "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse" (2016)

Jutustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kuningaonni kuningas: laanejutustus" (1973; tiraaž 28 000)
  • "Varahilisel ajal" (1974; tiraaž 20 000)
  • "Oaas" (1976; tiraaž 23 000)
  • "Tirelilood" (1980; tiraaž 8 000)

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Maa-alused järved: luuletusi 1963–1967" (1968; tiraaž 12 000)
  • "Väljadelt ja väljakutelt" (1972; tiraaž 4000)
  • "Kajokurelend: luuletusi mulgi murden" (1975; tiraaž 5000)
  • "Galerii" (1977; tiraaž 4000)
  • "Lüürakala" (1978; tiraaž 4000)
  • "Poolusevaikus. Vaikusepoolus. Talvitusluuletusi 1979–1980" (1980; tiraaž 3000)
  • "Laiuvad laaned, kauguvad kõrved: ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele" (1981, proosapoeem; tiraaž 5000)
  • "Sinivald: luuletuse mulgi murden, 1963–1983" (1990; tiraaž 4000)

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Teemandirada. Mu ööde päevik" (1986; tiraaž 5000)
  • "Kummitus kummutis" (1993; tiraaž 5000)

Filmistsenaariumid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Suvetuisud" (1992)
  • "Karu süda" (seriaal, 7 osa, 1993)
  • "Mõrv majakal" (1994)
  • "Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija" (1999)

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Baturini "Sõnajalg kivis" nimetati Kultuurkapitali 2007. aasta kirjanduse aastapreemia kandidaadiks proosa kategoorias. [1]

Ta on pälvinud romaani- ja dramaturgiapreemiaid.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 354

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]