Mustmuld
Mustmullad on rohtlatele iseloomulikud huumuserikkad mustjapruunid mullad. Nende tekkimist soodustavad kaltsiumiühendite poolest rikkad savikad ja lubjarikkad setted (löss), võrdse aastase sademete hulga ja aurumisega ning lühikese niiske ja pika kuiva perioodiga soe kliima, tasakaalustatud veerežiim, tasane pinnamood ja rikkalik rohttaimestik.
Hääbunud taimede jäänused ladestuvad maapinnale, nende juurte jäänused jäävad mulda. Niiskel aastaajal toimub kiire taimejäänuste lagundamine mikroorganismide ja seente mõjul, nendest tekib huumus. Kuiva perioodi jooksul lagundamine aeglustub ja toimub orgaaniliste ainete kuhjumine ehk kamardumine (Vassili Dokutšajevi andmetel oli Venemaal 20. sajandi alguses mustmuldi huumushorisondi paksusega kuni 2 m). Lubjarikkus soodustab püsivate huumusainete moodustamist, see muudab mustmulla huumuserikkaks (huumusesisaldus on kuni 20%).
Huumushorisondi all paikneb saviosakestega rikastanud tumepruun sisseuhtehorisont. Kuna huumushorisont on poorine ja mahutab palju vett, siis vesi ei jõua sisseuhtehorisondisse ja ei uhtu kaltsiumi ühendeid välja. Nendest moodustatakse valgetest niitidest võrgustikku ja plekke.
Mustmuldade tüübid[muuda | muuda lähteteksti]
- Harilik mustmuld
- Tüüpiline mustmuld
- Leostunud mustmuld
- Karbonaatne mustmuld
- Lõuna mustmuld
Mustmuldade levik[muuda | muuda lähteteksti]
Mustmullad on levinud Euraasias (Ungaris, Bulgaarias, Austrias, Tšehhis, Slovakkias, Balkani poolsaarel, Moldovas, Ukrainas, Mongoolias, Hiinas, Venemaa lõunaosas).
Põhja-Ameerikas on mustmullad USA ja Kanada piiril. Lõuna-Ameerikas on need Argentina lõunaosas ja Tšiili lõunaosas eelmäestikes.
Mustmuldade kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Mustmuldadele on iseloomulikud suur poorsus, suur toitelementide sisaldus ja hea sõmeraline struktuur, mille tõttu on nad väga viljakad ning kasutatakse teravilju (nisu, mais), päevalille ja mitmesuguseid söödakultuure kasvatamiseks.