Häbelik mimoos
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2009) |
Häbelik mimoos | |
---|---|
| |
Taksonoomia | |
Riik |
Taimed Plantae |
Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
Selts |
Oalaadsed Fabales |
Sugukond |
Liblikõielised Fabaceae |
Perekond |
Mimoos Mimosa |
Liik |
Häbelik mimoos |
Binaarne nimetus | |
Mimosa pudica L. |
Häbelik mimoos (Mimosa pudica) on liblikõieliste sugukonda mimoosi perekonda kuuluv rohttaimeliik.
Taime nimetus nii eesti ("häbelik") ja kui ka ladina keeles ("pudica", Carl Linné pandud nimetus 1753. aastast[1]) tuleneb tema omadusest puudutuse ajel lehed sulgeda ja longu vajuda. Samast on tuletatud ka rahvalikud nimetused nagu ingliskeelne touch-me-not ("ära-puuduta-mind-lill"), mis omakorda seostub samatähendusliku ladinakeelse piiblifraasiga noli me tangere.[2]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Noorte taimede vars on jäik ja püstine, muutudes ajaga ronivaks või roomavaks. Vars on peenike ja harunev. 1,5 meetri pikkune vars võib olla vähemal või rohkemal määral astlalised.
Kahelipaarissulgjates liitlehtes on 10–26 lehekest. Ka leherootsud on astlalised. Lehekaenaldest puhkevad kahvaturoosadest või punakatest õitest koosnevad nutid. Nuti läbimõõt on 8–10 mm.
Mimoosi vili on kaun. Tavaliselt on 2–8 kauna kobaras koos, iga kaun 1–2 cm pikk. Mimoosi pruunid seemned on 2,5 mm pikkused ja kaetud tugeva kestaga. Mimoos on nii tuul- kui ka putuktolmleja.
Varieteedid
[muuda | muuda lähteteksti]- Mimosa pudica var. pudica L.
- Mimosa pudica var. unijuga (Duchass. & Walp.) Griseb.[3]
Taime liikumine
[muuda | muuda lähteteksti]Mimoosi liitlehtede lehekesed painduvad õhtul kokku ja avanevad taas päikese tõustes. Sellist ööpäevasest valgusrežiimist tulenevat liikumist nimetatakse nüktinastiliseks liikumiseks. Nastiline liikumine ehk taimede liikumine välisstiimulite ajel on omane tervele mimoosi perekonnale.
Häbeliku mimoosi lehed sulguvad ka puudutuse või temperatuuri alanemise (alla +16°) peale. Peale longu vajumist taastub lehe normaalne seisund maksimaalselt tunni möödudes. Füüsilise ärrituse peale vabanevad taime varres kemikaalid, mis suruvad lehekeste ja leherootsu vakuoolidest taimemahla välja, rakurõhk langeb ning rakk kukub kokku. Tulemuseks on lehekeste ja leherootsu "longuvajumine".
Pole päris selge, milleks selline kohastumus vajalik on, kuid teadlased oletavad, et see on taime kaitse herbivooride eest. Loomadele võib taime ootamatult kiire liigutus mõjuda hirmutavalt ning panna neid vähem "liikuvaid" taimi eelistama.
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Algselt on taim pärit Lõuna- ja Kesk-Ameerikast.
Mimoos invasiivse liigina
[muuda | muuda lähteteksti]Taim on sisse toodud ka teistele mandritele ning Tansaanias, Lõuna-Aasias, Kagu-Aasias, mitmetel Vaikse ookeani saartel ning mitmel pool Austraalias loetakse teda invasiivseks liigiks. Liik võib olla tülikas umbrohi troopiliste põllukultuuride kasvatamisel. Harilik mimoos kipub risustama maisi, tomati, puuvilla, banaani, sojaubade, papaia, suhkruroo ja kookospähkli istandusi.
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Mõningates riikides kasutatakse mimoose loomasöödana, kuid näiteks Hawaiil kasvav liik on loomadele mürgine.
Külmema kliimaga maades on häbelik mimoos populaarne toataim.
Mimoosi kasutatakse ka ravimtaimena astma, krampide, düsmenorröa, ekseemi, ödeemi, väsimuse, palaviku, põletiku, unetuse, leepra, valu, maohammustuse jmt seisundite korral ja mõnede allikate kohaselt ka tuberkuloosi korral.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Mimosa pudica" Australian Plant Name Index (APNI), IBIS database. Centre for Plant Biodiversity Research, Australian Government
- ↑ "Mimosa pudica" Germplasm Resources Information Network (GRIN). Agricultural Research Service (ARS), United States Department of Agriculture (USDA)
- ↑ Mimosa pudica L., ITIS, veebiversioon (vaadatud 29.06.2015)(inglise keeles)
- ↑ James A. Duke, [https://books.google.ee/books?id=B_XLBQAAQBAJ&printsec=frontcover&dq=Handbook+of+Medicinal+Herbs&hl=en&sa=X&ved=0ahUKEwiFk7ntp6DaAhUMGZoKHUb1BZwQ6AEIJzAA#v=onepage&q=pudica&f=false Handbook of Medicinal Herbs, CRC Press, 2002, 2. trükk, lk 663 (vaadatud 04.04.2018)