Sojauba

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kultuurtaimena tuntud põld-sojaoast; perekonna kohta vaata artiklit Sojauba (perekond); linna kohta Okayama prefektuuris vaata artiklit Soja (Okayama prefektuur)

Sojauba
Glycine max 003.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Oalaadsed Fabales
Sugukond: Liblikõielised Fabaceae
Perekond: Sojauba Glycine
Liik: Põld-sojauba
Ladinakeelne nimetus
Glycine max
L.
Sünonüümid
  • Dolichos soja L.
  • Glycine soja Siebold et Zucc. em. Benth. (Glycine soja + Glycine max)
  • Glycine gracilis Skvortsov (Glycine soja ja Glycine max vaheline introgressioon)
  • Glycine max convar. gracilis (Skvortsov) Lehmann
  • Glycine max subsp. gracilis (Skvortsov) Enken
  • Glycine hispida (Moench) Maxim.
  • Glycine hispida var. brunnea Skvortsov
  • Glycine hispida var. lutea Skvortsov
  • Glycine soja L. Merr.
  • Glycine max L. Merr. subsp. max
  • Phaseolus max L.
  • Phaseolus sordidus Salisb.
  • Soja angustifolia Miquel
  • Soja hispida Moench
  • Soja japonica Savi
  • Soja max (L.) Piper
  • Soja soja Karst.
Eri värvuse, suuruse ja kujuga sojaoad

Sojauba ehk põld-sojauba ehk karvane sojauba ehk kultuur-sojauba ehk soja (Glycine max, Glycine hispida või Glycine soja) on liblikõieliste sugukonda sojaoa perekonda kuuluv kultuurtaim.

Teaduslikult kirjeldas sojauba esimesena Carl von Linné ja leiutas ka 1737 tänapäevani kasutatava perekonnanime Glycine, kasutades seda küll Põhja-Ameerikas looduslikult kasvavate liblikõieliste kohta, mis tänapäeval ühendatakse perekonda Apios. See nimi tuleb kreeka sõnast glykys. Tõenäoliselt vihjas Linné sellega asjaolule, et selle taime pirnikujulised söödavad mugulad on magusad. Kuid kodustatud sojaoale andis ta nimeks Phaseolus max. Esimesena pakkus tänapäeval kasutatava kombinatsiooni Glycine max välja USA botaanik Elmer Drew Merrill 1917.

2010. aastal teatas rühm Ameerika teadlasi, et on järjestanud sojaoa genoomi. Sojauba on esimene liblikõieline, mille genoom järjestati.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Sojauba kasvab 0,2–2 m kõrguseks. Tema vars, lehed ja viljad on kaetud peente pruunide või hallide karvadega. Lehed on kolmetised ning nende osalehed on 6–15 cm pikad ja 2–7 cm laiad. Lehed valmivad enne seemnete valmimist.

Õied on silmapaistmatud ja tillukesed ning asuvad lehekaenaldes. Nad on valget, roosat või lillat värvi. Õied on isetolmlejad.

Sojaoa vili on karvane kaun. Kaunad kasvavad 3–5 kaupa kobaras. Iga kaun on 3–8 cm pikk ja sisaldab tavaliselt 2–4 seemet, vahel rohkemgi. Seemne läbimõõt on 5–11 mm. Seemned on väga proteiinirikkad. Neid võib kuivatada ja nad jäävad endiselt eluvõimeliseks, kui niiskust saavad. Seemnel on paks kest, aga kui sinna pragu sisse teha, siis seeme enam idanema ei hakka.

Sojauba kasvab kõige paremini seal, kus suve keskmine õhutemperatuur on +20–+30 °C. Ta talub mitmesugust pinnast, aga kõige paremini kasvab niiskel lammimullal, kus on palju orgaanilisi aineid.

Nagu enamik liblikõielisi, suudab ka sojauba pinnasesse lämmastikku siduda. See on võimalik sellepärast, et ta on sümbioosis bakteri Bradyrhizobium japonicum'iga. Kõige suurema saagi saamiseks tuleb külvamise ajal sojaubadele neid baktereid lisada.

Kodustamine ja levitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sojaoa metsik eellane kasvas Kesk-Hiinas. Seda kasutati juba 7000 aastat tagasi toiduna ja ravimite koosseisus. Hiina müüdi järgi kuulutas legendaarne Hiina keiser Shennong viis taime pühaks: sojaoa, riisi, nisu, odra ja hirsi. Kaua aega kasvatati sojauba üksnes Hiinas, aga pisitasa levis see teistesse riikidesse.

Koreast on leitud 3000 aastat vanu sojaoajäänuseid. Siiski polnud nendest nii palju järel, et kindlaks teha, kas nad on kodustatud või mitte. Vahe on selles, et metsiku sojaoa viljad lõhkevad ja puistavad seemned kaugele laiali, aga kodustatud taimedel on mutatsioon, mistõttu seda ei juhtu.

15. sajandiks oli sojauba levinud kõikjale Hindustani poolsaarele ja Lõuna-Aasiasse, Indoneesiasse lõunas ja Jaapanini põhjas. Jaapanis mainiti sojauba esimest korda 712 eKr Jaapani vanimas säilinud kroonikas "Kojiki" ("Iidsete aegade ülestähendused").

Tänapäeva USA maa-alale tõi sojaoa esimesena meremees Samuel Bowen Hiinast 1765. Ta hakkas seda Georgias Savannah's kasvatama ja müüs omatehtud sojakastet isegi Inglismaal.

Alles palju hiljem jõudis sojauba Kanadasse (1855), Aafrikasse (1857 Egiptusse), Kesk-Aasiasse (1876 Kasahstani), Mehhikosse (1877) ja Lõuna-Ameerikasse (1882 Brasiiliasse).

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui 1930. aastatel tabasid USA keskosa tohutud tolmutormid, aitas sojauba piirkonnas pinnast taastada, sest sidus pinnases lämmastikku. Siiski ei taastunud paljudes piirkondades tolmutormide eelne maa väärtus kunagi.

1930. aastatel kulutas Ford Motor Company sojaoa uurimiseks 1,25 miljonit USA dollarit. 1935. aastaks kasutati iga Fordi auto tootmisel sojaube. Sojaõli kasutati autode värvimiseks ja amortisaatorite vedelikuna. Henry Ford propageeris soja kasutamist niihästi toiduna kui tööstuse toorainena. Ta aitas välja töötada sojapiima ja -jäätist ning suutis organiseerida plasti tootmise sojast. Sellest plastist valmistas ta 1941 isegi auto prototüüpeksemplari, aga samal aastal puhkenud sõja tõttu langes järsult nõudlus sõiduautode järele ja sojast saadud plastist ei hakatud kunagi autosid tootma.

1931 palkas Ford keemikud, kelle eesmärk oli leiutada sojast kunstsiid. Neil õnnestuski soja kiududest riiet valmistada. Selleks oli vaja neid kiude formaldehüüdivannis kõvendada ja parkida. Saadud kunstsiidile andsid nad nimeks Azlon. 1940. aastal toodeti seda isegi 2,5 tonni päevas, aga samal ajal leiutati nailon, mis osutus märksa odavamaks, nii et Azlon ei jõudnudki turule.

Toiduainetööstus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Soja saadused.

Sojaõli ja tärklist sisaldavaid seemneid kasutatakse paljude toiduainete valmistamisel (näiteks sojaõli, sojapiim, sojajogurt, sojakaste ja tofu). Sojatooteid peetakse paljudest loomsetest analoogidest tervislikumaks[viide?], samas tekitavad need sageli sojaallergiat.

Sojaubades leidub nii oomega-3- kui ka oomega-6-rasvhappeid vahekorras, mis võib teatud tegurite koostoimel indikeerida inimese tervisele kahjulikke arenguid – soodustada põletike levikut.

Loomasöödana[muuda | muuda lähteteksti]

Kui sojat kasutatakse hiljem inimeste söögiks tarbitavate suurte kariloomade söödana, siis võib inimese organism tõenäoliselt ka sellise looma liha söömisel kahjulikke rasvhappeid omastada.

Loomasöödana kasutatakse sojaoast selliseid saadusi nagu röstitud sojaoad, sojakook, -jahu, -kestad, -pulp, sojamelass jmt.

Tavalisel karjamaal kasvavaid taimi süües võib tulevane lihaloom hoopis oomega-3-rasvhappeid saada ja need võivad, olenevalt lihalooma kehasuurusest ja tervislikust seisukorrast, tal põletikke leevendada.

Maailma suurimad sojatootjad (2005)[muuda | muuda lähteteksti]

Riik Mln t %
USA 85,04 39,7
Brasiilia 51,18 23,9
Argentina 38,30 17,9
Hiina 16,80 7,8
India 6,88 3,2
Paraguay 3,99 1,9
Kanada 3,16 1,5
Boliivia 1,69 0,8
Indoneesia 0,80 0,4
Venemaa 0,69 0,3
Ukraina 0,61 0,3
Maailm kokku 214,3 100,0
Sojaoa kaunad

2010. aastal oli soja keskmine saagikus 2,5 tonni hektarilt. Kolmel suurimal tootjariigil oli see keskmiselt 3 tonni hektarilt. Kõige suurema saagikusega riik on Türgi, kus see oli 3,7 t/ha. Maailmarekordi püstitas 2010. aastal üks Missouri talunik, kes kogus hektarilt 10,8 tonni. Kuid see nõuab põllu eest aastatepikkust hoolitsust, korralikku niisutust ja umbrohumürkide kasutamist.

1960. aastatel andis USA maailma sojaekspordist üle 90%. Seevastu 2005. aastal andsid maailma sojaekspordist Brasiilia 39%, USA 37% ja Argentina 16%. Kui 1960. aastatel olid põhilised importijad Euroopa riigid, kes ei nõudnud sojalt tollimaksu, siis 2005. aastal läks 41% sojaimpordist Hiinasse, 22% Euroopa Liitu, 6% Jaapanisse ja 6% Mehhikosse.

Keskkonnakaitseorganisatsioonid, näiteks Greenpeace ja Maailma Looduse Fond, muretsevad selle pärast, et soja kasvupinna suurenemine Brasiilias on hävitanud suurel hulgal Amasoonia vihmametsa ja soodustab selle piirkonna edasist metsatustamist.

Geeneetiliselt muundatud soja[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Geeneetiliselt muundatud sojaoad.

Arvatakse, et teatud riikides on suur osa sojaubade seemnetest (nii seemnetena kui saadustena) tänapäeval geneetiliselt muundatud. Geenmuundatud sojaoa tõi esimesena turule USA ettevõte Monsanto 1995, see kandis nime Roundup Ready ja oli väga vastupidav Monsanto toodetava umbrohumürgi Roundup suhtes. Täpsemalt oli see sort tundetu umbrohumürgis leiduva glüfosaadi suhtes.

1997. aastal oli juba 8% USA soja kasvupinnast geenmuundatud sordi all, aga 2010. aastal juba 93%. 2006. aasta uurimus näitas, et geenmuundatud soja kasvatamine on vähendanud taimemürkide kasutamist sojapõldudel.

Monsanto plaanide kohaselt peaks 2013. aastal 39–41 miljonit aakrit saama Genuity® Roundup Ready 2 Yield® seemne alla.[1]

Tänapäeval nõuab Euroopa Liit USA sojatootjatelt väga põhjalikku sertifitseerimist, enne kui neil oma kaubaga Euroopa Liidu turule tulla lubab. Euroopa Liidus on nii edasimüüjate kui tarbijate seas märgatav vastumeelsus geenmuundatud toodete suhtes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genuity Roundup Ready 2 Yield Soybeans, veebiversioon (vaadatud 6.10.2014)(inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]