Katariina kai
Katariina kai on sadamaehitis Tallinna lahe ääres Paljassaare poolsaarel. (Paljassaare tee 46.)
Muuli algselt valmisehitatud pikkus oli 500 m, millest on tänini säilinud ligikaudu 300 meetrit, kuid planeeritud oli see ulatama oluliselt kaugemale merre. Muulil on säilinud lõik kitsarööpmelist raudteed ja kraana alus. Katariina kai on 1998. aastast arvel kultuurimälestisena – Paljassaare sadamasild ehk Katariina muul.[1]
Levinud nimekuju "Katariina" muuli algses ehitusprojektis ei esinenud.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Peeter Suure Sadama osana kavandati 1911. aastal umbes 2,5 km pikkune muul, et kaitsta uusi sadamarajatisi põhjatuulte lainetuse purustava toime eest ja liikuva liiva takistamiseks, mis looduslikest oludest tingituna oleks kandunud sadamasuud ummistama. Muul oli plaanitud lihtsalt lainemurdjaks, sellel polnud kaikohti ning selle peal polnud raudteed. Katariina kai ehitamine oli sümboolse tähendusega kogu sadama ja kindlustusprojekti alustamisel, mida kinnitab ka asjaolu, et tsaar Nikolai II isiklikult Tallinna visiidi käigus oma kohalolekuga Katariina kai ehituse algust tunnustas. Kroonlinna sadama järel oli Tallinna Peeter Suure Sadam kogu impeeriumi tähtsaim mereväeline kompleks.
Keisri külaskäik ja Keisripaviljon[muuda | muuda lähteteksti]
Muul ja selle ehituslinnak olid tõenäoliselt esimesed, mida hakati mereväebaasis ehitama. Arvatavasti seepärast peeti seal mereväebaasi nurgakivi (põhjakivi) paneku tseremoonia. Üritus toimus 12. juulil (vkj 29. juunil) 1912, kogu programm kestis Tallinnas mitu päeva. Kohal oli ka keiser Nikolai II, kes oma käega pani paika põhjakivi ja nimetas uue baasi Peeter Suure sadamaks. Ilmselt on rahvas sellest tulenevalt andnud Peetri abikaasa järgi muulile ka tänase nime.
Keisrile ja tema kaaskonnale rajati tseremoonia ajaks uued, ent siiski ajutist laadi ehitised. Peahoone püstitati tulevase peamuuli alguskohale. Edasise ehituse aegu kasutas muuli ehitanud ettevõte Ackermans & van Haaren seda kontorina, kuid veel 1920. aastatel teati seda hoonet Keisripaviljonina. 1922. aastal jäeti kehvas seisukorras ühekorruseline paviljon kui riikliku tähtsusega objekt müümata. Tõenäoliselt lammutati paviljon lõplikult 1925.–1926. aasta muuli ümberehituse käigus.
1912. aasta muutused muuli projektis[muuda | muuda lähteteksti]
1911. aastal sai Balti laevastiku juhiks Nikolai von Essen, baltisaksa soost Vene sõjaväelane (ta sai admiraliks 1913). Tema korraldusel muudeti sadama projekti ja ka muuli kuju ning asetust, kuid selle kavandatav pikkus jäi samaks. Muuli hakkas välja ehitama Belgia vesiehitusettevõte Ackermans & van Haaren, kes rajas projekti elluviimiseks eraldi ehitusaegse linnaku töökodade ja betoontahukate ehitamiseks vajaliku betoonitehasega. Linnak oli peamiselt puitehitis, millel olid vajalikud abiehitised (veetorn, pumbajaam, vedurikuur jm). Muuliehituse peamine element oli kivikbetoonist neljakandilised tahukad, mis valati kohapealses tehases.
Muulist 100 meetrit Kopli poole rajati puidust lai sadamasild (tuntud kui Suur Puusild, mille veest välja ulatuvad vaiad on tänapäevalgi näha). Sild oli muuliga rööbiti. Tehasest puitsillani viis 750 mm rööpmelaiusega kitsarööpmeline raudtee, mida oli kokku umbes 300 meetrit. Tahukad viidi raudteed kasutades Suurele Puusillale, laaditi sealt ujuvkraanadega pargastele, viidi uue muuli esisele ning lossiti taas ujuvkraanaga vajalikku kohta. Vundamendina tahukate all meres oli graniitpuistega tasandatud killustikupadi.[2] Ühe tahuka mass oli eri andmetel 25–30 tonni. Veel 1920. aastatel loendati Väike-Paljassaare sadamas vedelemas 280 tahukat.[3] Tahukatest toorehitisele kinnitati separauast kobadega graniidist välisvooder. Graniit toodi Soomest Upinniemel paiknevatest karjääridest (praegu Kirkkonumme vallas).
Muul oli lihtsalt lainemurdja, sellel polnud kaikohti ning selle peal polnud raudteed. Esimese maailmasõja lõppemisega lõppes ka suurejoonelise ülimalt pika muuli rajamine. 1918. aastaks jõuti rajada umbes 500 m pikkune muul. 1921. aastal ehitas Tallinna Sadamavalitsus Suurelt Puusillalt läbi madalmere Suurele Paljassaarele uue raudtee (kokku umbes 3 km), et viia Vanasadamast ära linna ohustavad miinilaod.
1925. aasta ümberehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Muul ehitati ümber 1925.–1926. aastal.[4] Muuli lõunaküljele rajati kaikohad, peale tehti 750 mm kitsarööpmeline raudtee, mis ühendati 1921. aastal Paljassaarte vahele rajatud sama laia raudteega. Muul võeti kasutusele kaina ja laevade kinnitamiseks paigaldati pollarid, mis toodetud Franz Krulli tehases.
Muuli järgmine suur ümberehitus valmis 1983. aastal – selle pind tõsteti kõrgemaks ja raudtee ehitati uuesti, kuid säilitati pollarid oma 1926. aasta kohtades.
Laevahukk kai ääres[muuda | muuda lähteteksti]
1996. aasta 28. aprilli hilisõhtul uppus kai kõrval laev Viktoria. Raudbetoonist konstruktsiooniga alus lebab kai ääres põhja peal. Viktoriast lekkis merre kütust ning muid keskkonda reostavaid aineid. Riiulifirmat AS Atlaster, mis oli alust ühiselamuna kasutanud, ei õnnestunud leida ja nii jäi vrakk üles tõstmata.
Katariina kai kõrval on alates 2020. aastast rajatud avalik veesõidukite veeskamiskoht ehk slipp.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kultuuriministri 18. augusti 1997. a määrus nr 55, nr 82, RTL 1997, 165, 935
- ↑ Eesti Meremuuseum EMM F 9281
- ↑ Robert Nerman. "Kopli. Miljöö, olustik, kultuurilugu 1918-1940". 2. trükk. Tallinn 2002. Lk 296
- ↑ Eesti Riigiarhiiv. ERA 498-12-121
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Katariina kai |
- Katariina kai navigatsioonimärgid Navigatsioonimärkide andmekogus (nr 287 ja 288)
- Katariina kai kultuurimälestiste riiklikus registris
- Kahjustatud Katariina kai võib variseda. – Eesti Päevaleht, 11. detsember 2007
