Miina Härma

Miina Härma (Kroonlinnas 1903–1915)

Miina Härma (aastani 1935 Miina Hermann; 9. veebruar (vkj 28. jaanuar) 1864 Kõrveküla, Raadi vald – 16. november 1941 Tartu) oli eesti helilooja, koorijuht ja organist.

Ta oli Eesti esimene kutseline naishelilooja.

Elukäik

Miina sündis Kõrveküla koolimajas õpetaja perekonnas. Peres oli seitse last. Nii ema kui ka isa olid saanud muusikahariduse. Alghariduse sai ta isa juures Raadi vallakoolis ja Tartu eraalgkoolis ning K. Schulze tütarlastekoolis.

15-aastaselt alustas ta kompositsiooni- ja klaveriõpinguid Karl August Hermanni käe all (vaatamata samale perekonnanimele ei olnud nad sugulased). Hermanni õhutusel astus ta Peterburi konservatooriumi, kus õppis aastatel 1883–1890 orelit ja kompositsiooni. Ta oli prof Homiliuse oreliklassi ainus õpilane. Konservatooriumi ajal loodud lauludest on mitmed ilmunud "Laulu ja mängu lehe" esimestes aastakäikudes. 1890. aastal lõpetas Miina Hermann konservatooriumi klaveri-, oreli- ja komponeerimisklassi. Pärast konservatooriumi lõpetamist jäi Miina Peterburi, kus oli Peterburi Eesti Heategeva Seltsi laulukoori juhataja, sest Eestis oli raske sobivat tööd leida. Talvel 1891–1892 viibis Hermann Saksamaal, peaasjalikult Leipzigis.

Miina Härma IX üldlaulupeo dirigendipuldis (1928)

Alles 1894. aastal, mil toimus viies eesti laulupidu, tuli ta Tartusse, asus tööle muusikapedagoogi ja klaverisaatjana. Lisaks moodustas Miina Hermanni Lauluseltsi segakoori. Miina Härma oli silmapaistev koorijuht. Tema koor esines Peterburis, Pihkvas ja Riias. Orelikunstnikuna esines ta Saksamaal ja Inglismaal. Ta oli Haapsalu ja Võru maakondlike laulupidude juhataja.

Miina Härma haud Tartus Maarja kalmistul

Aastal 1903 siirdus Miina Härma finantsprobleemide tõttu Kroonlinna, kus osales Eesti Heategeva Seltsi tegevuses ning oli eesti naisorganisatsioonide ja eesti koguduse koori juhataja. Kroonlinnast lahkus ta 1915. aastal, sest Esimese maailmasõja ajal ei lubatud tsiviilisikutel linnas viibida. Miina Härma naasis Tartusse, kus 1917. aastal sai muusikaõpetaja koha Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegu kannab nime Miina Härma Gümnaasium). Ta töötas seal 1929. aastani.

Miina Härma oli Muusikalise Hariduse ja Kultuuri Edendamise Seltsi ehk Tartu Helikunsti Seltsi üks ellukutsujaid ja juhte 14 aasta jooksul. Ta oli tegev Tartu Naisseltsis, Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Kirjanduse Seltsis ja veel mitmes organisatsioonis. Eesti Naisüliõpilaste Selts valis 1924. aastal Miina Härma oma vilistlaskogu auliikmeks.

Gustav Ernesaks nimetas Miina Härmat meie laulupidude auväärseks vanaemaks.

Miina Härma on maetud Tartu Raadi kalmistule, kus asub ka tema hauamonument.

Looming

Oma 60-aastase loomeperioodi jooksul kirjutas ta üle 200 koorilaulu ja 10 kavatiini. Suure osa tema loomingust moodustavad vokaalteosed, instrumentaaltöid lõi ta vähe. Mitmed Miina Härma laulud on saanud eesti koorilaulu raudvaraks ning kuulunud eri kooriliikide populaarsuse tippu põlvkondade jooksul: meeskooride "Meeste laul", segakooride "Tuljak", naiskooride "Ei saa mitte vaiki olla", lastekooride "Ööbiku surm". Ta on kirjutanud laulumängu "Murueide tütar" (1902) ning kantaadi "Kalev ja Linda" (1895).

Koorilaulud

• "Ei saa mitte vaiki olla" (1896)
• "Enne ja nüüd"
• "Meeste laul" (1900)
• "Nooruse unenägu" (1922)
• "Kojuigatsus" (1922)
• "Kui sa tuled, too mull' lilli" (1892)
• "Pühendan kõik kallile"
• "Ta lendab mesipuu poole" (1922)
• "Ööbiku surm" (1892)

Rahvalaulutöötlused

• "Tuljak" (1898)
• "Lauliku lapsepõli" (1898)
• "Tule koju" (1898)
• "Ehi, veli, opi veli"

Tunnustus

• 1930 – Kotkaristi III klassi teenetemärk
• 1935 – Eesti Punase Risti mälestusmärgi II järgu II aste
• 1938 – Eesti Punase Risti teenetemärgi II klass
• 1939. aasta kuulutati Härma-nimeliseks muusika-aastaks.
• 9. veebruaril 1939 nimetati ta esimese naisena Tartu ülikooli audoktoriks.
• 1939. aastast Tallinna Konservatooriumi auprofessor
• Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane.

Mälestuse jäädvustamine

Miina Härma viimases elukohas Tartus Baeri 1 hoonel avati 1942. aastal mälestustahvel. Tallinna Konservatooriumi õpilastele loodi 1942. aastal Miina Härma stipendiumifond. Pärnus kandis tema nime väljak 1943–?.

Aastatel 1964–1994 kandis tema nime Miina Härma nimeline Tartu 2. Keskkool. 1994. aastast on kooli nimi Miina Härma Gümnaasium. Gümnaasiumi ette püstitati 1984. aastal tema monument.

Kõrveküla Põhikoolis tegutseb Miina Härma klassmuuseum.

Tema nime kandis 1949–1993 Miina Härma nimeline kolhoos. 1979 sai tema nime tänav Tallinnas Lasnamäel.

2014. aastal andis Tartu linnavalitsus välja mahuka juubeliraamatu "Miina Härma 150 : enne ja nüüd" ning Eesti Pank emiteeris Miina Härma 150. sünniaastapäeva puhul meenemündi. Kõrveküla Põhikoolis avati Miina Härma 150. sünniaastapäeva puhul skulptuur "Koor".

Vaata ka

• Miina Härma nimeline klass-muuseum

Kirjandus

• Artur Vahter. Miina Härma. Kirjastus Eesti Raamat, 1971

Välislingid

• Miina Härma Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Eesti Muusika Infokeskus Miina Härma / Jakob Liiv "Meeste laul"