Mihály Munkácsy

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Mihály Munkácsy
Munkácsy-önarckép-1881.jpg
Mihály Munkácsy
Sünninimi Michael von Lieb
Sündinud 20. veebruar 1844
Munkács, Ungari kuningriik (tänapäeva Ukraina)
Surnud 1. mai 1900
Endenich, Saksa keisririik
Rahvus ungarlane
Tegevusala maalikunstnik
Kunstivoolud realism, Düsseldorfi koolkond
Žanrid žanrimaal, salongimaal, karakterite kujutamine
Abikaasa Cecile Papier
Mihály Munkácsy oma stuudios

Mihály Munkácsy (20. veebruar 18441. mai 1900) oli Pariisis elanud Ungari maalikunstnik, kes teenis rahvusvahelise tunnustuse oma žanripiltide ja suuremõõtmeliste piibliteemaliste maalidega.

Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Munkácsy sünninimi oli Michael Leo Lieb (Lieb Mihály Leó)[1] ning tema vanemad olid Baieri päritolu ametnik Mihály Lieb ja Cecília Reök.[2] Ta sündis tollase Austria keisririigi osaks olnud Ungari kuningriigis Munkácsis, mille järgi ta hiljem endale ka pseudonüümi võttis.[3]

Pärast seda, kui ta oli olnud rändava maalikunstniku Elek Szamossy õpipoiss, läks Munkácsy tollase Ungari suurimasse linna Pesti (tänapäeval osa Budapestist), kus ta otsis mitme endale juba nime teinud kunstniku eestkostet. Maastikumaalija Antal Ligeti abiga sai ta välismaal õppimiseks riigilt stipendiumi. 1865. aastal õppis ta Viini akadeemias Karl Rahli juures. Aastal 1866 kolis ta Münchenisse, asudes sealsesse akadeemiasse õppima, ja aastal 1868 läks ta Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse, et õppida populaarse žanrimaalija Ludwig Knausi käe all. 1867. aastal reisis ta Pariisi, et näha seal avatud maailmanäitust. Pärast seda reisi muutus tema stiil palju helgemaks ning ta kasutas laiemaid pintslitõmbeid ja tonaalseid värvivalikud – ilmselt oli teda mõjutanud näitusel nähtud kaasaegne prantsuse kunst.

"Lõuendi valmistamine" ("Tépéscsinálók"), 1871

Karjääri algusaastatel maalis Munkácsy peamiselt stseene talupoegade ja vaeste igapäevasest elust. Esmalt järgis ta oma kaasaegsete žanrimaalijate (nt Károly Lotz, János Jankó) värvikat ja teatraalset stiili, näiteks teostes "Katel" (1864) või "Lihavõttepidustused" (1865). Järgnenud aastatel hakkas ta pöörama rohkem tähelepanu maastikele, kuhu ta oma figuurid paigutas ("Torm pustas", 1867). Düsseldorfi žanrimaalijatelt õppis ta oma teostes kujutatud inimestel erinevaid emotsioone väljendama ning neid rühmana käsitlema ("Surmamõistetud mehe viimane päev", 1869). Ta oli seotud Düsseldorfi maalikoolkonnaga.

"Surmamõistetud mehe viimane päev"[muuda | muuda lähteteksti]

"Surmamõistetud mehe viimane päev", 1869–1872

Aastal 1869 maalis Munkácsy väga tunnustatud teose "Surmamõistetud mehe viimane päev", mida peetakse ka tema esimeseks meistriteoseks. Pilt sai aastal 1870 Pariisi Kaunite Kunstide Akadeemia ametlikul näitusel "Salon" kuldmedali.[3] See tegi temast kohe populaarse maalikunstniku. Irooniliselt võtab see teos aga visuaalsel kujul kokku rõhumise, moraalse ebakindluse ja eelseisva traagilise lõpu põhjustatud piina. Ent teos näitab siiski Ungari meistri võimekust maalimisel.

Munkácsy kolis koos sõbrast maastikumaalija László Paáliga Pariisi, kus ta elas oma elu lõpuni. Ta jätkas žanripiltide maalimisega, luues teost "Lõuendi valmistamine" (1871) ja "Naine hagusid korjamas" (1873). Tema karjääri haripunkt oli vahemikus 1873–1875, mil ta maalis sellised teosed nagu "Kesköised ringihulkujad", "Hüvastijätt", "Naine kirnumas" ja "Pandimaja". Aastal 1874 abiellus ta parun de Marchesi lesega ja seejärel tema stiil muutus. Jättes kõrvale endale tüüpilise realismi, hakkas ta maalima värviküllaseid salongimaale ja natüürmorte.

1870. aastate lõpus töötas ta koos Paáliga ka Prantsusmaal Barbizonis, kus ta maalis värske ilme ja rikkalike värvidega maastikke, nagu näiteks "Tolmune tee", "Viljapõld" ja "Metsas jalutamas". Tema 1880. aastatel maalitud maastikumaalides on ilmsed László Paáli stiili mõjutused ("Puiestee", "Colpachi park"). Sel ajal valmisid ka tema realistlikus stiilis portreed, millel ta kujutas näiteks Franz Liszti ja kardinal Lajos Haynaldi.

Aastal 1878 maalis ta oma loomingu uut verstaposti tähistava ajaloolise žanrimaali "Pime Milton oma tütardele "Kaotatud paradiisi" ette lugemas". Selle maali tegevuspaik asub minevikus ja rikkalikult möbleeritud ruumis. Pildi ostis (ja müüs edukalt edasi) Austrias sündinud kunstikaupmees Charles Sedelmeyer, kes pakkus Munkácsyle ka kümneaastast lepingut. Leping tegi kunstnikust rikka mehe ja Pariisi kunstimaailma nimeka liikme.

Triloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Sedelmeyer soovis, et Munkácsy maaliks suuremõõtmelisi pilte, mida võiks omaette näitustel välja panna. Nad otsustasid, et kõige sobivam oleks võtta teemad piiblist. Aastal 1881 maalis Munkácsy teose "Kristus Pilatuse ees", millele järgnes aastal 1884 maal "Kolgata". Triloogia lõpetas aastal 1896 valminud maal "Ecce Homo".

"Kristus Pilatuse ees", 1881

Need ülisuured maalid viidi ringreisile ning Charles Sedelmeyer näitas teoseid nii paljudes Euroopa linnades kui ka Ameerika Ühendriikides. Kõik kolm maali ostis Ameerika miljonär John Wanamaker, kes pani need igal aastal lihavõtete ajal üles oma Philadelphias asunud kaubamajja. Kui maalid aastal 1988 oksjonile pandi, ostsid maali "Kristus Pilatuse ees" Joey ja Toby Tanenbaum, kes aga annetasid maali aastal 2002 Hamiltonis asuvale kunstigaleriile. Vahemikus 2002–2007 ja 2009–2014 oli maal laenul Debrecenis asuvas Déri muuseumis.[4] Aastal 2009 paigutati kõik kolm maali Déri muuseumi eraldi tiiba. Selleks hetkeks olid teised maalid kas Ungari riigi ("Ecce Homo!", 1896) või Ungari-Ameerika kunstikoguja Imre Pákhi ("Kolgata", 1884) omanduses.[5] Pärast seda, kui maal Kanadasse tagasi jõudis, otsis Ungari valitsus võimalusi selle ostmiseks, ja 2014. aasta veebruaris ostetigi maal 5,7 miljoni dollari eest.[6][7]

Munkácsy ei hüljanud küll ka hiljem žanrimaale, kuid nende tegevuspaigad muutusid. 1880. aastatel maalis ta palju niinimetatud salongimaale: neil kujutatud stseenid leidsid aset rikaste inimeste kodudes asuvates priiskavalt möbleeritud ruumides. Tema ühed kõige sagedamini kujutatud teemad olid emadus ("Lapsukese külalised", 1879), koduse elu õnnelikud hetked ("Isa sünnipäev", 1882) ning lapsed ja loomad ("Kaks perekonda salongis", 1880). Tema teostele omased elegantselt riides õrnad noored naised ilmusid ka tema maastikumaalidele ("Kolm daami pargis", 1886). Need maalid olid ülimalt populaarsed (eriti Ameerika päritolu ostjate seas) ja nende eest maksti kõrget hinda. Lisaks neile linlikele teemadele jätkas Munkácsy ka maastseenide ja dramaatiliste ning pingeliselt emotsionaalsete maastike maalimist.

Viimane faas: 1887–1896[muuda | muuda lähteteksti]

Karjääri lõpuosas maalis ta kaks monumentaalset teost: parlamendihoone jaoks maalitud "Ungari vallutamine" ja Viini Kunstiajaloo Muuseumi lae jaoks maalitud fresko "Renessansi apoteoos" (1888).

"Renessansi apoteoos". Laemaal Viini Kunstiajaloo Muuseumi suure trepi kohal, 1888

Kuigi Munkácsyst, kes oli väga teadlik maisest mugavusest ja ühiskondlikust prestiižist, sai kuulsus, oli ta alati ebakindel ja kahtles oma andes. 1890. aastateks oli tema depressioon arenenud tõsiseks vaimuhaiguseks, mida tõenäoliselt süvendas veelgi nooruses põetud süüfilis. Tema viimased maalid on rahutud ja mõnikord isegi veidrad ("Lillede ohver", 1896).

Elu lõpuosas, mil haigus nõudis järjest rohkem tema energiast ja lõpuks tumedus ta mõistusele laskus, lõpetas ta kaks mitmeid inimfiguure hõlmavat maali. Neist üks oli "Streik" (1896), kus ta illustreeris maali teemat oma ajale ebaharilikult uues karakterite kujutamise stiilis; vana teemasse kirglikult suhtuvat lähenemist on näha vaid pealiskaudselt.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

1896. aasta suvel halvenes Munkácsy tervis järsult. Pärast ravikuuri Baden-Badenis suunati ta Colpachi ja Pariisi. Hiljem viidi ta Bonni lähedal Endenichis asunud vaimuhaiglasse, kus ta 1900. aastal kokku kukkus ja suri. Sama aasta 9. mail sängitati ta Budapesti kuulsaimale kalmistule, Kerepesi kalmistule.

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi visuaalset kunsti või Ungari kunsti ajaloolisi arenguid ei saa käsitleda ilma Munkácsy elutööd arvestamata. Tema teoseid peetakse rahvusliku maalikunsti haripunktiks, ta oli normide looja. Ta oli üks vähestest, kelle 19. sajandi Austria-Ungari maalikunsti vanamoelised värvivõtted jõudsid kõige võimsamate ja ülevoolavamate väljendusteni.[8]

Aastal 2005 korraldas Ungari Riiklik Galerii Budapestis esimese ülevaatenäituse üle maailma laiali pillutatud Munkácsy maalidest. Asutustelt, muuseumidelt ja erakogudest laenati koguni 120 teost. Sel puhul välja antud näitusekataloog "Munkácsy maailmas" ("Munkácsy a nagyvilágban"), mis sisaldab ka mitmete tema maalide reprosid. Kolm kuud kestnud näitus oli maiuspala ungarlastele, kellel polnud seni olnud kuigi palju võimalusi näha Munkácsy originaalteoseid.

Munkácsy maale leiab Milwaukee Kunstimuuseumist, Daytoni Kunstiinstituudist (Ohios) ja New Yorgis asuvast Albany Kunsti- ja Ajaloomuuseumist; maal "Surmamõistetud mehe viimane päev" on osa Seattle'is asuva Frye Kunstimuuseumi algsest kollektsioonist. Munkácsy maale leiab ka Rumeeniast Aradi Kunstimuuseumist ja Szegedis asuvast Ferenc Móra Kunstimuuseumist.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Végvári, Lajos. "Munkácsy Mihály élete és művei" ("Mihály Munkácsy elu ja töö"). Budapest, 1958.
  • "Munkácsy a nagyvilágban / Munkácsy in the World". Näituse kataloog. Toim. Gosztonyi, Ferenc. Hungarian National Gallery – Szemimpex Kiadó. Budapest, 2005.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]