Michael Ende

Allikas: Vikipeedia

Michael Andreas Helmuth Ende (12. november 1929 Garmisch-Partenkirchen28. august 1995 Filderstadt) oli üks edukamaid saksa laste- ja noortekirjanikke, kes sai tuntuks oma fantaasiarikaste filosoofiliste muinasjutt-romaanidega. Mitmed tema teosed on olnud rahvusvaheliselt edukad, neist on tehtud filme, näidendeid ja telesaateid. Ende teoseid on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja neid on avaldatud üle 30 miljoni eksemplari.

Elust ja loomingust[muuda | muuda lähteteksti]

Ende isa oli sürrealistlik maalikunstnik Edgar Ende, ema nimi oli Luise Bartholomä. Ende varases lapsepõlves kolis perekond Münchenisse. 30. aastail tabas peret kriis, kui natsionaalsotsialistid keelasid ideoloogilistel põhjustel Ende isa teoste levitamise. Paljud isa sõbrad ja kolleegid, kelle hulgas oli mitmeid juute, arreteeriti. Ende õppis juba lapsena, et võõrastele ei tohi rääkida kodus kuuldud asjust.[1] Alates 1940 käis Michael Ende Müncheni Maximiliangymnasiumis, olles enda sõnul halb õpilane, kes jälestas kooli.[2]

Sõja tõttu lõpetas Ende aga 1948 hoopis Stuttgardi Waldorfi kooli. Selle järel käis Ende Münchenis asuvas näitlejate koolis, ehkki tema põhieesmärk ei olnud saada näitlejaks, vaid näitekirjanikuks.[3] Kooli lõpetamise järel töötas ta mõned aastad kohalikes teatrites näitlejana, kirjutades paralleelselt kabareetekste, ning 1954–62 töötas ka Baieri ringhäälingus filmikriitikuna, mis oli tema esimene kindel sissetulekuallikas.

Tema enda kirjutatud enamasti dramaatilised näidendid talle edu ei toonud. 1950. lõpus kirjutas Ende oma raamatu „Jim Knopf und Lukas der Lokomotivführer“. Ta kirjeldab oma üsna ebaharilikku tööprotsessi nii: „Istusin kirjutusmasina taha ja kirjutasin: „Maa, kus vedurijuht Luukas elas, oli üsna pisike.“ See oli esimene lause, misjärel mul polnud õrna aimugi, kuidas võiks kõlada järgmine. Mul polnud loo kirjutamiseks vähimatki plaani ega ideed. Nii avastasin enda jaoks kirjutamise kui seikluse. Lugu aina kasvas ja kasvas, sellesse sekkus üha rohkem tegelaskujusid ning sündmuste ahelad hakkasid mu suureks üllatuseks omavahel põimuma.“[4] Seda kummalist tööstiili võrdles Ende kunstnike töömeetodiga, mille käigus kasvab ähmasest ideest välja midagi hoopis paremat.[5] Järgmise poolteise aasta jooksul lükkasid käsikirja tagasi kokku kaksteist kirjastust, kuna see olevat lasteraamatu jaoks liiga pikk. Raamat avaldati alles 1960. aastal ja see sai saksa noorsookirjanduse auhinna. Selle raamatu edu muutis Ende ka materiaalselt sõltumatuks.[6]

Näitlejanna Ingeborg Hoffmanniga abiellunud kirjanik elas 1965–1971 Müncheni lähedal. Ende jaoks tõi suure pettumuse tema tragikomöödia „Die Spielverderber“ edutu lavastus, mille kriitikud maatasa tegid. Nad heitsid Endele ette eskapismi ja seda, et ta ei valmista oma positiivsete muinasjuttudega lapsi tõeliseks eluks ette. [7] Kriitikud nimetasid teda põlastavalt lastekirjanikuks. Eskapismi debatt oli üks põhjusi, miks Ende kolis perega Itaaliasse. Ende sõnul ei tõmmata Itaalias nii selget joont realistliku ja fantaasiakirjanduse vahele, seal on tähtis vaid kirjutatu kvaliteet.[8]

Ende on öelnud: „Kirjanduslikku salongi tohib astuda igast uksest: vanglauksest, hullumaja uksest või ka bordelliuksest. Ainult lastetoast ei tohi sa tulla. Seda kriitikud ei andesta. Omal nahal sai seda tunda juba Rudyard Kipling. Ma imestan ikka ja uuesti, kust on pärit see kummaline põlgus kõige suhtes, mis on seotud lapsega.“[9]

Itaalias kirjutas ta 1973. aastal muinasjutt-romaani „Momo“, mida on müüdud nüüdseks üle seitsme miljoni eksemplari ning mis on tema rahvusvaheliselt kõige edukam teos. Ende on aidanud kirjutada sellest ka samanimelise filmistsenaariumi ja loonud ooperilibreto.

1979. aastal kirjutas Ende oma teise kuulsama lasteraamatu „Die unendliche Geschichte“ („Ilma lõputa lugu“), mida on tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde ja müüdud üle kümne miljoni eksemplari. „Die unendliche Geschichte“ põhjal valminud film aga pahandas Endet väga. Kirjanik nimetas seda „hiiglaslikuks melodraamaks, mis koosneb kitšist, kommertsist, plüüsist ja plastikust“[10] Tema sõnul puudub filmil sisemine loogika ning see ei anna edasi raamatu põhisõnumit.[11] Ende kaebas filmitegijad kohtusse ja nõudis, et need muudaksid filmi pealkirja või lõpetaksid selle tootmise.[12]

80. aastail saavutas Ende ka oma populaarsuse kõrgpunkti ning oli Saksamaa raamatumüügi edetabelites esindatud paljude raamatutega.

1983. aastal avaldas Ende eeskätt täiskasvanuile mõeldud jutukogu „Der Spiegel im Spiegel“, üritades läbi lüüa ka tõsiseltvõetava täiskasvanute autorina. Kuid saksa kirjanduskriitikud (välismaised vähem) jäid Ende suhtes endiselt tõrjuvaks.[13] 1989 ilmunud lasteraamat „Der satanarchäolügenialkohöllische Wunschpunsch“ („Satanakardinalkohõlepusapörgulik võlujook ehk Vunšpunš“) tõi talle aga kirjandusauhinna La vache qui lit. 1994 ilmunud raamatus „Zettelkasten“ („Märkmete karp“) avaldas Ende märkmeid oma arhiivist ning kirjutas esimest korda otseselt enese elust.[14]

1985 pöördus Ende pärast abikaasa ootamatut surma Münchenisse tagasi. Ta abiellus 1989. aastal jaapani tõlkija Mariko Satoga. Ende armastas väga jaapani kultuuri ning käis Jaapanis korduvalt.[15] Ende suri 1995. aastal Filderstadtis maovähki. Ta on maetud Müncheni Waldfriedhofi kalmistule.

Maailmavaade[muuda | muuda lähteteksti]

Ende teoseid on oluliselt mõjutanud Rudolf Steiner ja antroposoofia põhimõtted.[16]Ende jaoks oli kirjanduse ja kunsti ülesanne anda inimese elule mõte.[17]

„Olen veendunud, et väljaspool füüsiliste meeltega tajuvata maailma on olemas veel teinegi reaalne maailm, kust inimene on pärit ja kuhu ta jälle tagasi läheb. Loodus ei ole minu meelest lihtsalt keemia ja füüsika summa. (…) Minu jaoks näeb maailm välja selline, et kogu kosmos on otsekui hiiglaslik amfiteater täis jumalaid ja deemoneid, kes vaatavad hinge kinni hoides, mida inimesed siin teevad. Pean meid universumi keskpunktiks. Kui ma enam sellesse uskuda ei suudaks, siis ei teaks ma, miks üldse elada.“[18]


Valik auhindu[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1961 Saksa noorsookirjanduse auhind raamatu "Jim Knopf und der Lokomotivführer" eest
  • 1974 Saksa noorsookirjanduse auhind "Momo" eest
  • 1980 Saksa Laste- ja Noorsookirjanduse Akadeemia suur auhind
  • 1981 Rahvusvaheline Janusz Korczaki kirjandusauhind raamatu "Die unendliche Geschichte" eest
  • 1989 Saksamaa Liitvabariigi teeneterist lindiga
  • 1990 La vache qui lit (Zürichi lasteraamatuauhind) raamatu "Der satanarchäolügenialkohöllische Wunschpunsch" eest


Valik teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Laste- ja noorteraamatuid

  • "Jim Knopf und Lukas der Lokomotivführer", 1960
  • "Jim Knopf und die Wilde 13", 1962
  • "Momo", 1973
  • "Das Traumfresserchen", 1978
  • "Die unendliche Geschichte", 1979
  • "Die Schattennähmaschine", 1982
  • "Ophelias Schattentheater", 1988
  • "Der satanarhäolügenialkohöllische Wunschpunsch", 1989
  • "Die Geschichte von der Schüssel und vom Löffel", 1990
  • "Der lange Weg nach Santa Cruz", 1992
  • "Der Teddy und die Tiere", 1993
  • "Vom Wunsch aller Wünsche und andere Geschichten", postuumselt 1998
  • "Die Zauberschule im Wünschelreich", postuumselt 1999
  • "Die Rüpelschule", postuumselt 2002

Luule

  • "Trödelmarkt der Träume. Mitternachtslieder und leise Balladen", 1986, 2006

Näidendeid ja ooperilibretosid

  • "Momo und die Zeitdiebe", libreto,1978, muusika Mark Lothar
  • "Das Gauklermärchen", 1982, näidend
  • "Das Traumfresserchen", libreto, 1991, muusika Wilfried Hiller

Filme

  • "Jim Knopf und Lukas der Lokomotivführer", Lääne-Saksamaa 1961
  • "Jim Knopf und die wilde 13", Lääne-Saksamaa 1962
  • "Die unendliche Geschichte", Lääne-Saksamaa 1984
  • "Momo", Lääne-Saksamaa 1986
  • "Wunschpunsch", Prantsusmaa, Kanada, Saksamaa 2000


Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Momo ehk kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi: muinasjutt-romaan" (Momo oder Die seltsame Geschicte von den Zeit-Dieben und von dem Kind, das den Menschen die gestohlene Zeit zurückbrachte). Tõlkinud Helgi Loik, illustreerinud Reti Saks. Tiritamm, Tallinn 1994, 224 lk; ISBN 998555003X; Saksa noorsookirjanduse preemia 1974
  • "Ilma lõputa lugu" (Die unendliche Geschichte, romaan). Tõlkinud Tiiu Relve. Tiritamm, Tallinn 1996, 470 lk; ISBN 9985550307
  • "Satanakardinalkohõlepusapörgulikvõlujook ehk Vunšpunš" (Der satanarchäolügenialkohöllische Wunschpunsch; jutustus). Tõlkinud Tiiu Relve. Illustreerinud Regina Kehn. Tiritamm, Tallinn 2002, 200 lk; ISBN 9985551362
  • "Simm Nööp ja vedurijuht Luukas" (Jim Knopf und Lukas der Lokomotivführer; romaan). Tõlkinud Margus Enno, illustreerinud F. J. Tripp. Tiritamm, Tallinn 2004, 248 lk; ISBN 9985551575; Saksa lastekirjanduse auhind 1961


Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]