Mesilasrassid
Mesilasrassid on meemesilase mitmesugused osalt kodustatud ja aretusest mõjutatud populatsioonid. Neid kasutatakse mesinduses ja tänapäeval on need levinud üle maailma.
Meemesilaste osalt ikka veel looduslikult tekkinud morfoloogiliselt eristatavaid populatsioone nimetatakse ajaloolistel põhjustel rassideks[1]. Ent nagu "geograafiliste rasside" puhul üldse, on üha enam hakatud kasutama alamliigi mõistet. Sellepärast käsitatakse samu üksusi mõnikord nii rassidena kui ka alamliikidena.
Aretus[muuda | muuda lähteteksti]
Toimetades mesilasperesid mesinduses kasutamiseks kaugele, on inimene algselt vikareeriva levikuga meemesilasealamliikide levikumustrit muutnud ning transportimisest tingitud hübridisatsiooni kaudu, viimastel aastakümnetel ka aretuse tagajärjel, nende iseloomu muutnud. Aretusega muudetakse traditsiooniliselt levinud, metsikute või mesinike poolt koduloomana peetud looduslikke alamliike ja ökotüüpe geneetiliselt, mis mõnel juhul ohustab nende säilimist.[2]
Meemesilase alamliigid on looduslikult tekkinud üksused, mis osalt on mesinduseks erineval määral soodsad. Seetõttu on inimesed mõnesid neist eelistanud ja võtnud kasutusele ka väljaspool nende looduslikku levilat. Alles hiljuti on tekkinud tõud. Mõnikord kehtestatakse tõustandardid ka looduslikele alamliikidele, nagu näiteks kraini mesilane; see ähmastab erinevust rassi ja tõu vahel.[3]
Meemesilaste aretuse eesmärk on tugevdada kunstliku valiku abil soovitud geneetilisi omadusi ning nõrgendada soovimatuid omadusi. Eelkõige tahetakse suurendada mee tootmist ning arendada vähese sülemlemistungiga rahumeelseid mesilasi. Et saada puhtaverelisi järglasi, luuakse puhtad liinid. Sisearetusega suurendatakse geneetilist kaugust metsikvormidest, metsikult elavatest populatsioonidest. Sisearetus vähendab mesilaste elujõudu[4]. Meemesilase puhtad liinid ei jää üldiselt looduses ellu.
Alles uusajal alanud aretus pani alguse liinidele ja tüvedele, mis mõnikord olid teadliku ristamise tulemus. Ristumine toimus ka eri rassidest mesilaste kõrvuti pidamise tõttu (looduslik hübridisatsioon).
Näiteks Buckfasti mesilane on saadud eri alamliikide ristamisel. Karl Kehrke (vend Adam) alustas 1916 tööd benediktlaste Buckfasti kloostri mesinikuabilisena. Hiljem rakendas ta sisearetust, ristamist ja valikut, et tugevdada teatud omadusi (näiteks korjetung ja rahumeelsus) ja vähendada teisi (näiteks sülemlemistung).
Teine näide on tapjamesilane, kes tekkis, kui Lõuna-Ameerikasse toodud rass Apis mellifera scutellata metsistus. Looduslikud hübriidid seal peetud euroopa meemesilase rassidega osutusid looduses eluvõimeliseks.
Et saada ja stabiliseerida soovitud puhtaid liini, kasutati varem põhiliselt puhta liini alasid (Belegstellen). Viimsetel aastakümnetel on lisandunud võimalus mesilasemasid kunstlikult seemendada, mis on aretust lihtsustanud ja võimalusi oluliselt suurendanud. Tõuparanduse survel on Apis mellifera mellifera nüüd ohustatud[5].
Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]
Liiki meemesilane saab jaotada rühmadeks, mida traditsiooniliselt nimetatakse mesilasrassideks ja mida enamasti käsitletakse enamasti alamliikidena[6]:
Tumemesilased[muuda | muuda lähteteksti]
- Apis mellifera mellifera Linnaeus, 1758), autohtoonne kohalik meemesilane Põhja-, Ida- ja Lääne-Euroopas
- Apis mellifera iberiensis Engel, 1999, syn. Apis mellifera iberica Goetze, 1964)
- Apis mellifera intermissa v. Buttel-Reepen, 1906
- Apis mellifera major Ruttner, 1975
- Apis mellifera sahariensis Baldensberger, 1922
- Apis mellifera ruttneri Sheppard, Arias, Grech & Meixner, 1997
Carnica rühm[muuda | muuda lähteteksti]
- Apis mellifera carnica Pollmann, 1879, üle maailma ekporditav ja kasutatav rass
- Apis mellifera ligustica M. M. Spinola, 1806, üle maailma ekporditav ja kasutatav rass
- Apis mellifera macedonica Ruttner, 1988
- Apis mellifera cecropia Kiesenwetter, 1860
- Apis mellifera anatoliaca Maa, 1953)
- Apis mellifera siciliana Grassi, 1881, valesti ka Apis mellifera sicula Montagano, 1911
Troopilise Aafrika mesilased[muuda | muuda lähteteksti]
- Apis mellifera scutellata Lepeletier, 1836
- Apis mellifera monticola Smith, 1849) (leebem kui A. m. scutellata, elab Ida-Aafrika vihmarikastes metsades 2400 kuni 3000 m kõrgusel)
- Apis mellifera capensis Escholz, 1821
- Apis mellifera lamarckii Cockerell, 1906
- Apis mellifera jemenitica Ruttner, 1975
- Apis mellifera litorea Smith, 1961
- Apis mellifera adansonii Latreille, 1804
- Apis mellifera unicolor Latreille, 1804
Ees-Aasia mesilased[muuda | muuda lähteteksti]
- Apis mellifera caucasica Gorbachew, 1916, üle maailma eksporditav ja kasutatav rass
- Apis mellifera armeniaca Skorikov, 1929
- Apis mellifera meda Skorikov, 1929
- Apis mellifera syriaca v. Buttel-Reepen, 1906
- Apis mellifera cypria Pollmann, 1879)
- Apis mellifera adami Ruttner, 1975
Üks alamliik Kesk-Aasias[muuda | muuda lähteteksti]
- Apis mellifera pomonella Sheppard & Meixner, 2003
Märkused[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Sõna "rass" kasutatakse ka teiste mesilase perekonna liikide puhul, vt: Rakesh Kumar Gupta. Taxonomy and Distribution of Different Honeybee Species. – Rakesh Kumar Gupta, Wim Reybroeck, Johan W. van Veen, Anuradha Gupta (toim). Beekeeping for Poverty Alleviation and Livelihood Security, kd 1: Technological Aspects of Beekeeping, Springer Verlag: Dordrecht etc. 2014, ptk 2. ISBN 978-9401791984.
- ↑ Marina D Meixner, Maria Alice Pinto, Maria Bouga, Per Kryger, Evgeniya Ivanova, Stefan Fuchs. Standard methods for characterising subspecies and ecotypes of Apis mellifera. – Journal of Apicultural Research, 2013, 52 (4), lk 1-28.
- ↑ R. Moosbeckhofer: Autochthone Bienenrassen in Österreich. – Landwirtschaftskammer Österreich und Ländliches Fortbildungsinstitut Österreich (toim). Biodiversität. Beitrag der Land- und Forstwirtschaft zur Erhaltung der Biodiversität, Viin, märts 2009.
- ↑ Friedrich-Karl Tiesler, Kaspar Bienefeld, Ralph Büchler. Selektion bei der Honigbiene, 1. trükk, taastrükk, Buschhausen Druck- und verlagshaus: Herten 2016, ISBN 978-3-946030-45-4, lk 59.
- ↑ Gesellschaft zur Erhaltung alter und gefährdeter Haustierrassen e. V. Dunkle Biene. Vaadatud 22.2.2022.
- ↑ Friedrich Ruttner. Biogeography and Taxonomy of Honeybees, Springer Verlag 1988, ISBN 978-3-642-72651-4, lk 76–78.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Heinrich Friese. Die Bienen Europas (Apidae europaeae), 1895–1901. Faksiimile: Akademische Druck- und Verlagsanstalt, Graz 1969.
- Michael S. Engel. The taxonomy of recent and fossil honey bees (Hymenoptera: Apidae: Apis). – Journal of Hymenoptera Research 8, 1999.