Harilik maarjaohakas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Harilik maarjaohakas
Hariliku maarjaohaka õisik
Hariliku maarjaohaka õisik
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Maarjaohakas Silybum
Liik Harilik maarjaohakas
Ladinakeelne nimetus
Silybum marianum
(L.) Gaertn., 1791
Sünonüümid

Carduus marianum, L.

Harilik maarjaohakas ehk maarjaohakas (Silybum marianum) on korvõieliste sugukonda kuuluv taimeliik.

Botaanilised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku maarjaohaka lehed

Harilik maarjaohakas on kaheaastane (Eestis üheaastane) 0,7–1,5 m kõrgune rohttaim. Tumerohelised lehed on nahkjad ja läikivad, piki roode aga valgelaigulised, juurmisi leheservi katavad kollased ogad, ülemised lehed on süstjad.

Eestis õitseb harilik maarjaohakas juulis-augustis. Putkõie värvus varieerub purpurpunasest kuni punakasvioletseni.

Vili on 6–7 mm pikkune ja kuni 3 mm laiune seemnis.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku maarjaohaka looduslikud kasvukohad asuvad Loode- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lõuna-Venemaal, Anatoolias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas.[1]

Harilikku maarjaohakat kasvatatakse ka koduaedades ilu- ja ravimtaimena.

Saadused[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse maarjaohaka vilju (Cardui mariae fructus), mida kogutakse augustist kuni septembrini (kuivatatakse) ja hariliku maarjaohaka ürti (Cardui mariae herba) mida kogutakse enne õitsemist või õitsemise ajal.[1]

Viljadest valmistatud fütopreparaadid põhinevad taimeosadest eraldatud silümariinil või droogi kuivekstraktil. Droogil on maksa (maksarakke) mürgistuste eest kaitsev ja maksarakkude taastumist kiirendav (silümariini (flavolignaaninde kompleks) toimel) ning maksarakkude membraane stabiliseeriv toime aga ka põletiku- ja vähivastane (eesnäärme kartsinoom) toime. Vilju on pikka aega kasutatud erinevate maksakahjustuste ja maksahaiguste profülaktikas ja ravis. Droog on näidustatud ka maksatsirroosi, rasvmaksa ning krooniliste sapipõie- ja maksahaiguste ravis.[2]

Viljade päevane annus võiks olla 12–15 g droogi (vastab 200–400 mg silümariinile).

Vana-Kreeka õpetlane Dioskorides olevat soovitanud maarjaohakat lastele kõõlusehädade ja maohammustuse korral.

Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Ürt võib lammastele ja veistele vahel isegi surmavalt mürgine olla.[1]

Maarjaohaka seemned ja ürt võivad vähendada suukaudsete rasestumisvastaste ravimite ja tamoksifeeni efektiivsust.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Maarjaohaka liigiepiteet marianus viitab arvatavasti neitsi Maarjale. Legendi kohaselt nirises tema rinnapiim maarjaohaka lehtedele ja voolabki nüüd mööda valgelaigulisi roodusid.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Ain Raal (2010). "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 844-845
  2. Ain Raal "Farmakognoosia" Tartu Ülikooli Kirjastus 2010 lk 206–207

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]