Guy de Maupassant

Guy de Maupassant
Sünniaeg	5. august 1850
Surmaaeg	6. juuli 1893 (42-aastaselt)
Amet	näitekirjanik, kirjanik
Autogramm

Henry-René-Albert-Guy de Maupassant [gii dö mopass'aa(n)] (prantsuse [ɡi də mopaˈsɑ̃]; 5. august 1850 – 7. juuli 1893) oli prantsuse novellikirjanik.

Maupassanti mõlemad vanemad Gustave de Maupassant ja Laure Le Poittevin olid pärit jõukast kodanlaseperest. Guyl oli 6 aastat noorem vend Hervé. Kui Guy oli 11-aastane, taotles tema ema lahutust, ehkki see tõi kaasa ühiskonna halvakspanu. Ema kasvatas mõlemad pojad ise üles.

Guy kasvas koos emaga seni, kuni oli 13-aastane. Ema oli väga suure lugemusega ja armastas klassikalist kirjandust, eriti Shakespeare'i. Seejärel saatis ema poisi Roueni lähedal olevasse Yvetot'sse vaimulikku seminari õppima. Ta visati 16-aastaselt seminarist välja liha söömise tõttu paastu ajal. Seminarist sai Maupassant kaasa vaenulikkuse religiooni vastu ning kui otsustada tema sel ajal kirjutatud [luuletus]]te põhjal, mõistis ta hukka kirikliku õhkkonna, selle rituaalid ja distsipliini. Seejärel pani ema oma mõlemad pojad Rouenis erakooli, aga ilma ööbimiseta (ööbisid kodus).

1867 astus Maupassant kõrgkooli ettevalmistuskooli ja tutvus ema pealekäimisel Gustave Flaubertiga, kes oli sündinud 1821 ja sel ajal juba väga tuntud kirjanik. Flaubert jäi kuni surmani (1880) Maupassanti mentoriks. 1868. aasta sügisel astus Maupassant Rouenis Pierre Corneille lütseumi, kus osutus heaks õpilaseks.

Maupassant osales Saksa-Prantsuse sõjas (1870–1871), pärast sõja lõppu lahkus Normandiast ja asus Pariisi, kus töötas ametnikuna Mereministeeriumis. Tema peamine meelelahutus ja puhkus oli sõudmine Seine'il, mida tegi pühapäeviti ja riigipühade ajal. 1878 viidi ta üle avaliku halduse ministeeriumi. Sel ajal hakkas ta kaastööd tegema paljudele Pariisis ilmuvatele juhtivatele ajalehtedele. Samuti hakkas ta vabal ajal novelle kirjutama.

1880 avaldas Maupassant oma esimese novelli "Rasvarull". Seda saatis silmapilkselt tohutu menu. Flaubert nimetas seda meistriteoseks, mis jääb kestma. Sellele järgnesid teised lühijutud: "Kaks sõpra", "Ema Savage" ja "Preili Fifi". Tema loomeperiood ei olnud väga pikk, kestes 11 aastat, aga Maupassant oli viljakas kirjanik ja praktilise meelega ning sai rikkaks.

Ühiskonna suhtes tundis Maupassant loomulikku vastumeelsust. Ta eelistas eraldiolemist, üksindust ja mõtisklemist. Ta reisis nii Prantsusmaal kui välismaal, sealhulgas Alžeerias, Itaalias ja Inglismaal ning igal reisil kirjutas ta uue raamatu. Ta ostis erajahi "Bel-ami", mille nimetas oma romaani järgi. Kuid selline elu ei takistanud tal olemast sõber paljude kuulsustega, kelle hulka kuulus näiteks Alexandre Dumas noorem.

Maupassant oli üks paljudest 19. sajandi pariislastest, kes ei armastanud Eiffeli torni. Ta oli üks 47 Pariisi kirjandus- ja kunstitegelasest, kes kirjutasid alla väga vihasele kirjale, mis oli suunatud Eiffeli torni ehitamise vastu ja saadeti avalike tööde ministeeriumile. Maupassant einestas sageli Eiffeli torni alla rajatud restoranis, mitte et selle toit oleks väga hea olnud, vaid see oli ainus paik Pariisis, kuhu Eiffeli torni tipp ei paistnud.

Aastal 1891 jäi Maupassant vaimuhaigeks. Tal ilmnesid soov olla üksi, kartus surra ja tagakiusamise paranoia. See oli seotud süüfilisega, millesse ta juba noorpõlves haigestus. 2. jaanuaril 1892 püüdis ta end tappa, lõigates oma kõri läbi. Sealtpeale kuni oma surmani, poolteist aastat elas ta Pariisis Passy linnaosas olevas Esprit Blanche'i erahullumajas.

Kirjandus

• Franz Schiller, "Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu", II köide, tõlkinud August Annist ja Heiti Talvik, RK Teaduslik Kirjandus, Tartu 1941, lk 290–307
• "XIX–XX sajandi väliskirjanikke" I–II, TRÜ rotaprintväljaanne 1964, lk 52–73 (peatüki autor Ott Ojamaa)
• Oskar Kuningas, "Guy de Maupassant'i loomingut eesti lugeja laual. Kirjaniku 125. sünniaastapäevaks" – Keel ja Kirjandus 1975, nr 8, lk 494–495
• Henno Rajandi, "Tõlkija teekond". Ilmamaa, Tartu 2002, lk 28–33 (raamatute "Rasvarull. Kaks sõpra" (1985) ja "Bel-Ami" (1986) järelsõnade uustrükk)

Välislingid

• Guy de Maupassant Ulmekirjanduse BAASis