Mas Castellar de Pontós

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Mas Castellar de Pontós on arheoloogiline kaevamiskoht, mis asub Ibeeria poolsaare kirdeosas Kataloonia piirkonnas. Empordà lagendikul olev asula on 17 kilomeetri kaugusel Vana-Kreeka mereäärsetest kolooniatest Emporion ja Rhode.[1][2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mas Castellar de Pontóse vanimad ehitised on loonud Vana-Kreeka koloonia rajajad 450.–400. a eKr[1].

4. saj eKr alguses ehitasid kohalikud Ibeeria elanikud asupaigale väikse kindlustuse. Pärast seda algas hellenistliku talu ja Kreeka mõju piirkonnas domineerimine, mille kõrghetk oli 250.–180. a eKr. Suure tõenäosusega hävitasid roomlased asula õitsengu viimasel aastal.[3]

Vana-Kreeka kolooniate rajajate, Ibeeria põliselanike ning hellenistlike talumeeste, olemasolu Mas Castellar de Pontóses on kinnitanud arheoloogilised leiud[3], mille väljakaevamisi juhtis arheoloog dr Enriqueta Pons 1990.–2020. a[3][4].

Tänapäeva kaevamised[muuda | muuda lähteteksti]

Dr Enriqueta Pons on leidnud endises tihedalt asustatud külas mitmeid maa-aluseid viljahoidlaid[3].

Üldine 2,5 ha suurune ala ei ole veel täielikult läbi uuritud, kuid dr Pons väidab, et peaaegu 2500 viljahoidlat on ikka veel maa all. Ta on järeldanud, et asupaik oli vilja kogumise, jagamise ning müümise keskus. [3][5]

Dr. Denise Demetriou, California ülikooli San Diego hellenistlikute õpingute keskuse direktor[6], väidab, et kaubandus keskused nagu Mas Castellar de Pontós ning Emporion võisid pakkuda samasugust kogemust, mis toimus Eleusise pühamus neile, kes ei suutnud rännata Kreekasse.[7]

Väljakaevamised[muuda | muuda lähteteksti]

Hoidla 28[muuda | muuda lähteteksti]

1979. a kaevati välja 28. viljahoidlast viis keraamilist thymiateria’t ehk viirukipõletit. Üks nendest on täiuslikult taastatud ja selle peal on jumalanna pea. See pärineb 3. saj eKr. Dr Pons peab jumalannat Demeteriks kuid see võib ka esindada Persephonet.[8]

Hoidla 101[muuda | muuda lähteteksti]

101. viljahoidlast leidis dr Pons ühe terrakotast jumalanna pea. Kuju kõrval oli unguentarium ehk õlikonteiner, mida mujal seostatakse surnuaedadega. Leiti ka lõke, kus olid valge nulu, tamme ja männi jäänused. Puudega olid kokku segatud oliiv, hirss ja oder. Avastati ka 9 Kreeka-Itaalia amphora’t ehk säilitusnõud. Kõik leiud pärinevad 3. saj eKr. Terrakotast jumalanna ja õlikonteiner näivad olevat olnud ohverdused allilmale, mille järgi dr Pons järeldab, et kuju iseloomustab kas jumalanna Demeterit või Persephonet. Arheoloog väidab ka, et maa-alusest viljahoidlast sai püha paik.[9]

Hoidla 137[muuda | muuda lähteteksti]

2004.–2005. a leiti 137. hoidlast joomisnõusid, söestatud odra vilja ning looma- ja toidujäänuseid, mis vihjavad ühisele pidustusele. Nendega koos oli krater ehk vaas, mille peal oli kujutatud komos ehk öine rituaalne rongkäik Kreeka veinijumala auks.[10][11]

Vaasil on neli meest, kes kõnnivad müstilises rongkäigus. Paljud hoiavad käes tõrvikuid ning maagilisi keppe. Üks habemega mees mängib lüürat ja tema peas on luuderohud. See pärineb 5. saj lõpust eKr.[10]

1. maja 3. ruum[muuda | muuda lähteteksti]

1. maja 3. ruum kaevati välja 1997. a. Selle pindala on 75 m2 ning see asub eramajas.[12]

Seal tehti koera ohverdusi, tseremoniaalseid puhastusi ning rituaalseid joominguid[13][14].

Dr Pons iseloomustab ruumi kui kodust kabelit, milles töötasid naised, kes olid viljakultuse austajad. Arheoloog nimetab seda jagatud alaks, kus inimesed said kontakti jumalusega või kus surnud rääkisid elavatega.[15]

Ruumi keskelt avastati suur ristkülikukujuline süda[15][16].

Kolme emase koera põletatud luid leiti ringikujulisest saviga kaetud august, mille diameeter oli üle 1,8 m. Kaevati välja savinõusid, millega oli tehtud teraviljadest õlut, ja ka kaks veskit.[15]

10 väikest karikat leiti kabelist ja kõrval olevatest ruumitest[15][16].

Leiti 62 cm pikkune altar, mis koosnes penteliku marmorsamba tükkidest ja klassikalisest ioonikapitalist[15][16][17]. See pärineb 3.–2. saj eKr[17].

Altari peal oli ringikujuline auk tuleaseme söega, milles oli näha noa ja kirve kriimustusi. Petrograafiline analüüs kinnitas, et marmor oli pärit Ateena linna juures Penteliku mäe karjäärist.[15][18]

Altari kõrvalt avastati mehe parempoolne alalõualuu, millel oli alles neli ning puudu kolm hammast. Mehe vanus oli surma ajal 20 ja 25 aasta vahel. Luu pärineb 200.–175. a eKr.[19]

Barcelona ülikooli arheobotanist Jordi Juan-Tresserras[20] tegi analüüsi kahest hambakivist, et leida mikroskoopilisi taimejäänuseid. Ta leidis kristallilist ränidioksiidi, basalti, ränifütoliiti, kristallilist kaltsiumoksaali, teraviljatärklist ja mikrokarbonaati. Kõik ained viitavad teraviljadieedile. Mõlemas hambakivis esines ka claviceps purpurea ehk harilik tungaltera.[19]

Harilikku tungaltera leiti ka ühes kantharos't ehk karikast, milles oli olnud õlu[21]. Juan-Tresserras kirjeldab, et lillat seent seostatakse Demetriga nii värvi kui ka elutsükli poolest, mis on sarnane Demeteri ja Persephone müüdiga[22]. Ta pidas karikajooki kykeon’iks, mida joodi Eleusisi müsteeriumides, kuna kruus oli pärit Demeteri pühapaigast[19].

Arheobotanist kinnitab, et harilik tungaltera oli seeditud. See võis juhtuda juhuslikult läbi viljasaagi saastumise. Dr Pons usub, et vili, millest tehti õlu, tuli kabelis olnud kahest veskist. Juan-Tresserras uuris kahte veskit ning ei leidnud nendes harilikku tungaltera. Viljasaagi saastumine on ebatõenäone. Teine võimalus on, et claviceps purpurea’d joodi vabatahtlikult.[23]

Carl A. P. Ruck, Bostoni ülikooli klassikalise filoloogia professor[24], peab kõige tähtsamaks osaks asupaika, kust leiti joomisnõu, milles oli harilik tungaltera. See oli püha paik, mis oli mõeldud rituaali läbiviimiseks. Ta väidab, et karika kuju on sarnane Dionysose jumala kultuses kasutatud joomisnõuga ning võttes arvesse asupaika, kust kõik karikad leiti, ei saa need olla mänguasjad. Leiti väikesed joomisnõud, mis viidab sellele, et jook, mis oli karika sees, pidi olema kange. Suurus näitab, et rohkem kui ühte teelusikatäit polnud vaja. See ei olnud pidusöögiala, kus joodi palju veini. Kuna harilikku tungaltera leiti sellest asupaigast, siis see toetab hüpoteesi, et kodukabelis viidi läbi nägemuslik tseremoonia viljajumalanna või Persephone auks.[25]

Alalõualuu oli ainukene inimese skeleti osa, mida pühapaigast leiti. Juan-Tresserras toob välja võimaluse, et lõualuu võis olla kultuseseme austajatele eriliselt tähtis. Dr Pons usub, et seda kasutati rituaalides, et suhelda surnud esivanematega.[23]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 129–130. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  2. ↑ Pons, Enriqueta; Colominas, Lídia; Saña, Maria (jaanuar 2016). "Dog sacrifice at the Protohistoric site of Mas Castellar (Pontós, Spain)". Lk 191–192. Vaadatud 19. aprill 2023.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 132. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  4. ↑ "Enriqueta Pons". Vaadatud 19. aprill 2023.
  5. ↑ Pons, Enriqueta; Colominas, Lídia; Saña, Maria (jaanuar 2016). "Dog sacrifice at the Protohistoric site of Mas Castellar (Pontós, Spain)". Lk 192. Vaadatud 19. aprill 2023.
  6. ↑ "Denise Demetriou". Vaadatud 6. mai 2023.
  7. ↑ Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 150. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  8. ↑ Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 134. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  9. ↑ Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 132–133. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  10. ↑ 10,0 10,1 Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 139. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  11. ↑ Pons, Enriqueta; Colominas, Lídia; Saña, Maria (jaanuar 2016). "Dog sacrifice at the Protohistoric site of Mas Castellar (Pontós, Spain)". Lk 195. Vaadatud 19. aprill 2023.
  12. ↑ Pons, Enriqueta; Colominas, Lídia; Saña, Maria (jaanuar 2016). "Dog sacrifice at the Protohistoric site of Mas Castellar (Pontós, Spain)". Lk 198. Vaadatud 19. aprill 2023.
  13. ↑ Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 138. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  14. ↑ Pons, Enriqueta; Colominas, Lídia; Saña, Maria (jaanuar 2016). "Dog sacrifice at the Protohistoric site of Mas Castellar (Pontós, Spain)". Lk 200. Vaadatud 19. aprill 2023.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 15,5 Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 137. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 Pons, Enriqueta; Colominas, Lídia; Saña, Maria (jaanuar 2016). "Dog sacrifice at the Protohistoric site of Mas Castellar (Pontós, Spain)". Lk 199. Vaadatud 19. aprill 2023.
  17. ↑ 17,0 17,1 "Archaeology Museum of Catalonia - Girona, Altar, Object". Vaadatud 19. aprill 2023.
  18. ↑ Pons, Enriqueta; Colominas, Lídia; Saña, Maria (jaanuar 2016). "Dog sacrifice at the Protohistoric site of Mas Castellar (Pontós, Spain)". Lk 199–200. Vaadatud 19. aprill 2023.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 145. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  20. ↑ "JORDI TRESSERRAS JUAN". Vaadatud 19. aprill 2023.
  21. ↑ Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 144–145, 149. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  22. ↑ Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 147. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  23. ↑ 23,0 23,1 Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 146. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
  24. ↑ "Carl A.P. Ruck". Vaadatud 06. mai 2023. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  25. ↑ Muraresku, Brian (2020). The immortality key : the secret history of the religion with no name (First edition trükk). New York: St. Martin's Press. Lk 151. ISBN 978-1-250-20714-2. OCLC 1151531035.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mas_Castellar_de_Pontós&oldid=6503587"