Harilik luuderohi

Allikas: Vikipeedia
Harilik luuderohi
Hedera helix clinging 2.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Araalialaadsed Apiales
Sugukond: Araalialised Araliaceae
Perekond: Luuderohi Hedera
Liik: Harilik luuderohi
Ladinakeelne nimetus
Hedera helix
L.
Harilik luuderohi


Harilik luuderohi (Hedera helix) on araalialiste sugukonda kuuluv taimeliik; igihaljas ja köitjuurte abil roniv põõsas, mis võimaldab tõusta väga kõrgetele puudele. Hedera on luuderohu nimetus Vana-Roomas. Helssein – kreeka keeles "ronima, pöörlema".

Harilik luuderohi on tuntud ka rahvakeelsete nimetuste all nagu aknavääne, efei, jooksvarohi, taevatäht.[1]

Harilik luuderohi on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (2012 seisuga).

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik luuderohi on levinud Euroopas (Kesk-ja Lõuna-Euroopas), Krimmis, Kaukaasias, Põhja-Aafrikas, Aasias. Eestis esineb Saaremaa ja Hiiumaa lääneosas varjulistes ja niisketes segametsades.[1]

Botaaniline iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Varred roomavad või ronivad puutüvedel lisajuurte abil. Lehed on nahkjad, igihaljad, vahelduvad, sõrmroodsed, 4–10 cm pikad, munajad või 3–5-hõlmalised lihtlehed, terveservalised, pealt tumerohelised, alt kollakasrohelised. Noored lehekesed on karvased. Õiteta vartel on lehed 3–5-hõlmalised, õitega vartel aga rombjad või ovaalsed, lõhestumata.[2] Võrsed kannavad haardjuuri. Õied on kollakasrohelised, väikesed, asuvad kerajates sarikjates õisikutes. Viljad on herneterasuurused kerajad mustad marjataolised. Õitseb sügisel septembris ja oktoobris, vili valmib aprillis või mais. Eestis õitseb väga harva.[3]

Hariliku luuderohu viljad

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse kuivatatud lehti. Lõhn on nõrk, taimele iseloomulik, veidi kopitanud. Maitse limajas, pisut ärritav ja mõrkjas.[4]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik luuderohi saldab 2,5–6 % triterpenoidsed saponiine, millest peamine on hederageniini glükosiid hederakosiid C (kuni 5%). Lisaks, sisaldab hederageniini glükosiidi α-hederiin ning oleanoolhappe glükosiide hederakosiid B-d ja β-hederiini. Teistest ainetest on luuderohu lehtede koostises on flavonoidid, alakoloidid, polüatsetüleenid (falkarinoon, falkarinool), steroidid, orgaanilised happed, eeterlik õli, polüsahhariidid. Seemnetes aga on rasvõli.[5]

Toimed ja kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Hederakosiid C on röga lahtistav ja väljutav. Läkaköha, spastilise bronhiidi ja hingamisteede kroonilise katarri korral avaldab spasmolüütilist mõju. Hederasaponiini C kasutatakse viiruste-, seente-, bakterite-, soolenugiliste- ja amööbide vastu. Polüatsetüüleenid falkarinoon ja falkarinool mõjuvad seemnevastaselt, peale selle neil on ka bakterivastane, valu vaigistav ning nõrgalt rahustav toime. [4] Arsti järelvalve all kasutatakse lehti köhaärrituse puhul ja röga tõttu ummistunud bronhide raviks, samuti kerge valuvaigistina. Rahvameditsiinis on luuderohi tuntud luuvalude leevendajana [1] .

Seda kasvatatakse ka dekoratiivtaimena aedades (ronitaimena müüridel ja majaseintel), kasvuhoonetes, eluruumides. Iluaedades on teda kasvatatud juba antiikajal. Luuderohi on Antiik-Kreekas seotud religioossete tavadega, sest see on pühendatud veinijumal Dionysosele. Lõunamaiste vanade kõrtside ustel võib sageli näha sisseraiutud luuderohu kujutist.[6]

Hoiatused[muuda | muuda lähteteksti]

Värsked lehed ja nende mahl võivad põhjustada allergilist vastust nahal, ärritust (allergilist kontaktdermatiiti). Marjad on mürgised, nende söömine tekitab kõhuvalu ja oksendamist.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Urmas Roht. "90 kodumaist puittaime", kirjastus: HUMA, 2011.
  2. Eichwald, K., Kask, M. "Eesti taimede määraja", Tallinn: Valgus, 1966.
  3. E.Laas. "Dendroloogia", Valgus, 1986.
  4. 4,0 4,1 4,2 Ain Raal. "Farmakognoosia", Tartu:Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010.
  5. Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.
  6. [[1] Luuderohi]. Kasutatud 04.05.2016. (eesti)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]