André Breton

André Breton (19. veebruar 1896 Tinchebray-Bocage – 28. september 1966 Pariis) oli prantsuse proosakirjanik, luuletaja ja kirjandusteoreetik, keda peetakse sürrealismi rajajaks ja peamiseks ideoloogiks.
Breton osales Esimese maailmasõja ajal meditsiiniõpingute kõrvalt sõjaväehaiglate töös, kus ta puutus kokku psühhiaatria ja psühhoanalüüsi ideedega. Need kogemused, samuti huvi Sigmund Freudi teooriate vastu, mõjutasid oluliselt tema hilisemat loomingut.
1920. aastate alguses oli Breton seotud dadaistliku liikumisega, kuid 1924. aastal avaldas ta "Sürrealismi manifesti" ("Manifeste du surréalisme"), millega pani aluse uuele kunstisuunale.[1] Samal aastal koondas ta enda ümber Pariisis tegutsenud sürrealistide rühmituse, millest kujunes rahvusvaheline kunstiliikumine.
Bretonit on nimetatud sürrealismi teoreetikuks, kuna ta sõnastas liikumise põhimõtted: alateadvuse, unenäolisuse ja automaatkirjutuse tähtsuse loomingus. Sürrealistide ringi kuulusid muu hulgas Paul Éluard, Louis Aragon ja Max Ernst.
Bretoni loomingusse kuuluvad nii luule- kui ka proosateosed, milles ta püüdis vabastada kujutlusvõime ratsionaalse mõtlemise piirangutest. Ta jäi sürrealismi juhtfiguuriks kuni surmani 1966. aastal.
André Breton on maetud Pariisi Père Lachaise'i kalmistule.
Teoseid eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- "Sürrealismi manifest", tõlkinud Inga Saare ja Andres Raudsepp. Tartu: Akadeemia, 1998, nr 7, lk 1371–1411.
- "Nadja", tõlkinud Anti Saar. Tallinn: Kultuurileht, 2013 (Loomingu Raamatukogu 9–10)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "André Breton | Biography, Surrealism, Books, & Facts | Britannica". Encyclopedia Britannica (inglise). Vaadatud 18. veebruaril 2026.