Maagiline realism

Allikas: Vikipeedia
Mehis Heinsaar on üks kriitikas kõige sagedamini maagilise realismiga seostatud Eesti kirjanikest.

Maagiline realism on vool peamiselt maalikunstis ja kirjanduses, vähemal määral filmis ja teatris, milles maagilisi elemente kujutatakse realistlikus, valdavalt detailitäpses laadis ja kontekstis.

Mõistet kasutati esmakordselt saksa 1920.–1930. aastate kunstivoolu, uusasjalikkuse (Neue Sachlichkeit) teoste kirjeldamiseks. Sageli seostatakse maagilise realismi mõistet Ladina-Ameerika kirjandusega, kus seda viljelenud kirjanikest on tuntumad Gabriel García Márquez, Miguel Angel Asturias, Jorge Luis Borges ja Isabel Allende. Inglise kirjanduses esindavad maagilist realismi näiteks Alice Hoffman[viide?], Salman Rushdie, Toni Morrison ja Angela Carter, saksakeelses kirjanduses Patrick Süsskind, [1]Franz Kafka ja Günter Grass. Eesti kirjanikest on kriitikute hinnangul kasutanud maagilist realismi näiteks Karl Ast-Rumor, Jüri Ehlvest[viide?], Nikolai Baturin, Teet Kallas[2], Karen Orlau, Andre Trinity[3] ja Mehis Heinsaar[4][5], kunstnikest Toomas Kuusing[6] Eesti kirjandusteadlastest on maagilist realismi käsitlenud Berk Vaher ja Andrus Org[2].

Maagilisele realismile kirjanduses loetakse omaseks järgnevaid tunnuseid:

  • Sündmustik antakse edasi "Teise" vaatenurgast.
  • Teksti dekodeerimine on keerukas
  • Sündmused toimuvad suhteliselt spetsiifilises ajaloolises, geograafilises ja kultuurilises kontekstis
  • Reaalsust esitatakse inimese maailmakogemuse kaudu
  • Kasutatakse fantastilisi elemente nagu unenäod ja kujutlused
  • Narratiivi poststrukturalistlik edasiandmine
  • Seletamatud, maagilised ja ebatavalised sündmused mängivad olulist rolli.[viide?]

Kunstis on maagiline realism lähedane seda mõjutanud metafüüsilisele maalile ja sürrealismile[viide?], kirjanduses ulmele[2], sealhulgas alternatiivajaloole. Ülevaates noorte fantaasiakirjandusest kirjutas Sash Uusjärv 2016. aastal: "Nagu eespool juba mainitud, ei ole viimaste aastate realismiohtrus noortekirjanduses jätnud mõju avaldamata ka fantaasiakirjandusele, kuid see suslik on leidnud mooduse tagasi püünele ronida. Sobivaks sillaks on kujunenud maagiline realism, mis meelitab lugema nii need, kes tavapäraselt ehk fantaasialugudest ei hooli, kui ka ulmefännid."[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tõnis Hallaste "Väike Mehis Heinsaare loomingu tutvustus" Reaktor, veebruar 2013
  2. 2,0 2,1 2,2 Maria-Silvia Kaarep "Helilised kujundid 21. sajandi eesti maagilis-realistlikus lühiproosas" bakalaureusetöö Tartu Ülikoolis, 2015
  3. Kristjan Sander Kuhu lähed, eesti ulme? Algernon, september 2003
  4. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kirjanik-kuldseis-kammitsais/
  5. "Maagiline protorealism". Sven Vabari arvustus Heinsaare luulekogule "Sügaval elu hämaras", august 2010
  6. http://www.vorulinnagalerii.ee/naitused_239.html
  7. Sash Uusjärv Hoovused noorte fantaasiakirjanduses Õpetajate Leht, 15. aprill 2016

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Zamora, Lois Parkinson ja Faris, Wendy B. (toim) 1995. Magical Realism. Theory, History, Community. Durham & London: Duke University Press
  • Bowers, Maggie Ann 2004. Magic(al) Realism. London & New York: Routledge
    • Carpentier, Alejo 1995. On Baroque and the Marvelous Real. – Magical Realism. Theory, History, Community. Toim Zamora ja Faris. Durham & London: Duke University Press. Lk 89-108
    • Faris, Wendy B. 1995. Scheherazade’s Children: Magical Realism and Postmodern Fiction.– Magical Realism. Theory, History, Community. Toim Zamora ja Faris. Durham & London: Duke University Press. Lk 163-190.
  • Jüri Talvet ""Maagiline realism" ja postmodernism" Rmt: "Maailmakirjandus. 2. osa. Romantismist postmodernismini. Õpik keskkoolile" Koolibri, Tallinn 1999, lk 292–299
  • Andrus Org, "Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel" – Keel ja Kirjandus 2007, nr 7, lk 513–531
  • Elo Kuuste "Urmas Vadi "Unetute ralli" maagilis-realistlikus kontekstis" bakalaureusetöö Tartu Ülikoolis, 2007

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]