Käsnalainelane
| Käsnalainelane | |
|---|---|
|
_Female_Dos.jpg) Emane Lymantria dispar dispar | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Alamklass |
Tiibputukad Pterygota |
| Infraklass |
Uustiibsed Neoptera |
| Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
| Ülemsugukond |
Noctuoidea |
| Sugukond |
Erebidae |
| Perekond |
Lymantria |
| Liik |
Käsnalainelane |
| Binaarne nimetus | |
|
Lymantria dispar (Linnaeus, 1758) | |
Käsnalainelane (Lymantria dispar) on liblikaliste liik, mis pärineb Erebidae sugukonnast ja lainelaste (Lymantriidae) alamsugukonnast.
Tegemist on ühe tuntuima metsakahjuriga Euraasias ja sissetooduna ka Põhja-Ameerikas, kes võib süüa lehtedest tühjaks kümneid hektareid metsapinda.
Eristatakse kolme alamliiki Lymantria dispar dispar, Lymantria dispar asiatica ja Lymantria dispar japonica.
Eestis registreeriti esimene käsnalaineline 1967. aastal, kuid kuni eelmise sajandi lõpuni olid tema isendid Eestis vaid harvad eksikülalised. 2010. aastatest saati on käsnalainelane Eestis paikseks jäänud, eriti saartel.
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Käsnalainelasel on selgesti välja kujunenud suguline dimorfism. Emane on suurem tiibade siruulatusega kuni 7½ cm, isasel kuni 4½ cm. Emase tiivad on määrdunudvalged mõne peenikese tumeda siksakjoonega, isase tiivad on pruunikashallid ja eestiival on tumedad lainelised vöödid. Kummalgi kulgevad jooned ja vöödid tiival eest taha, umbes paralleelselt kehaga. Emane on tüsedama, isane saledama tagakehaga.[1]
Röövikud on 8 jalapaariga[2]. Selja peal on neil kolm kitsast kollast triipu ja näsade rivi, kusjuures igast näsast kasvab välja pikkade karvade tutt[3]. Esimesel 5 kehalülil on karvad sinised, ülejäänutel punased [3].
Käsnalainelase nukud on erilised selle poolest, et on enam-vähem karvased.[4]
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
_Egg_Mass_-_Guelph,_Ontario_2020-07-26.jpg)
.jpg)
Kevadel, tavaliselt mai esimeses pooles kooruvad pisikesed karvased röövikud munadest. Seejärel istuvad nad mõne päeva jooksul hunnikus koos ja hävitavad selle aja jooksul munakoored[5]. Seejärel nad ronivad puuvõrasse. Tuule käes oksalt kukkudes lasevad nad välja pika võrgendiniidi, mis kannab rööviku allatuult teise puu või põõsani. Niidikese otsas rändlevad pisikesed röövikud ja nende karvad võivad inimese nahale sattudes kutsuda esile allergilise reaktsiooni. Isased röövikud kestuvad kasvades neli korda, emased viis korda. Täiskasvanuks saavad röövikud kuue kuni kaheksa nädala jooksul.[6][7]
Röövikud eelistavad toitudes tammelehti, ent nad ei jää nälga ka teistel puudel-põõsastel. Põhjamaades on käsnalainelase peamised toidutaimed kased ja pajud, Eestis toitub ta lisaks sellistest liikidest nagu vaher, viirpuu, õunapuu ja toomingas, kuid on kahjustanud ka kuuski ja mände ning isegi hundinuia, pilliroogu ja angervaksa. Kokku on käsnalainelaste röövikuid registreeritud enam kui sajal taimeliigil. See-eest kirss, saar, türnpuu, kontpuu, humal, kadakas ja paakspuu on puud, mille lehti käsnalainelane ei tarbi. Emane röövik võib arengu kestel ära süüa kuni ruutmeetri ulatuses lehepinda.[6][7]
Need röövikud, kellest kooruvad isased, kestuvad 4 korda, aga need, kellest saavad emased, kestuvad 5 korda.[3]
Vastsed nukkuvad koorepragudes puude võrades ja tüvedel, veetes seejärel umbes 2–3 nädalat nukuvõrgendis. Tavaliselt kooruvad valmikud augustis või juuli teises pooles – isased veidi varem, emased veidi hiljem. Nii valmikud kui ka vastsed võivad tuule abil levida kaugele alguspunktist. Liblikate eluiga on lühike. Emased paarituvad kohe pärast tiibade sirgumist ja munevad samal ööl. Kui liblikat ei häirita, muneb ta kõik ühte kämpu puutüvele paarikümne sentimeetri kuni poole meetri kõrgusele, kleebib munad kokku ning katab kämbu tagakeha näärmete sekreedi ja tagakeha tipust eralduvate soomustega.[6][7] Munemise järel emasliblikas hukkub.[8]
Käsnalainelasel on hea haistmine. Ühel juhul täheldati, et isasliblikad lendasid emaste lõhna peale kohale 3,8 km kauguselt.[9]
Emane muneb kõik oma munad korraga ja katab nad oma tagakehalt pärit karvakestega, maskeerides kurna sedasi poriplärtsakaks[10]. Liblikas on väga viljakas ja muneb tavaliselt 300–400, aga vahel isegi kuni 1000 muna[10]. Kollakaspruunikad munakogumikud on lihtsasti märgatavad ja näevad puutüvel välja nagu käsnad, mille järgi on liik ka nimetuse saanud[6]. Linnud neid „käsnasid“ ei noki. Sekreet, millega kämp on kaetud, on toksiline mitte ainult inimestele, vaid ka lindudele[6]. Munade areng algab kohe pärast munemist, ent katkeb talvitumise ajaks[10].
Aasta jooksul areneb vaid üks põlvkond käsnalainelasi. Enamikul aastatel oma levilas on käsnalainelaste arvukus madal, aga ajuti toimuvad nende puhangud, mille kestel kasvab korraga palju röövikuid. Puhangute ajal söövad röövikud peremeespuud tavaliselt täiesti raagu, kokku kuni mitukümmend hektarit. Käsnalainelaste puhang kestab üldjuhul 1–5 aastat. Rohke paljunemise puhangu ajal munetakse kõikjale: kändudele, oksarisule, kividele, ehitistele, postidele jne.[7] Puhangu lõpul käsnalainelased enamasti surevad, sest neile ei jätku toitu või tekivad haigused.[8]
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Peamiselt on käsnalainelane levinud metsastepis ja metsavööndite lõunaosas Euraasias ning sissetooduna ka Põhja-Ameerikas.[11] Ulatuslikke käsnalainelase tekitatud taimekahjustusi on esinenud Eesti lähipiirkondadest näiteks Lätis, kus 2008. aastal oli Liepāja linna territooriumil täielikult raagu söödud umbes 40 hektarit puistuid.[6]
Põhja-Ameerikasse introdutseeriti käsnalainelane kogemata. Prantslane Étienne Léopold Trouvelot, kes hiljem sai kuulsaks astronoomina, tõi 1869 oma Massachusettsis asuvasse koju käsnalainelase mune, aga mõned munad või röövikud läksid kaotsi ja hakkasid looduses paljunema. Kõigist tõrjeabinõudest hoolimata asustasid käsnalainelased 1944. aastaks kogu Uus-Inglismaa ning hävitasid korduvalt lehestiku nii sealsetes metsades, aedades kui viljapuuistandikes.[10]
Kliima soojenemisega kaasnevad soojemad talved on võimaldanud käsnalainelastel paikseks muutuda ka Eestis; esimesed käsnalainelaste tekitatud taimekahjustused leiti 1967. aasta augustis Kohtla-Järvelt. 2009. aastal leiti kaks liblikat Tartu maakonnas ning 2011. aasta augustis leidus neid kuues paigas Saare- ja Hiiumaal. Järgnenud soojad talved võimaldasid liigil Saare- ja Hiiumaal paikseks jääda.[6] 2014. aastani tuvastati käsnalainelasi Eestis vaid liblikatena, 2017. aastast on leitud ka röövikuid ja mune. Esimene teadaolev puhang Eestis registreeriti Sõrvel aastatel 2017–2018, kui röövikud sõid 2017. aastal Kõrkkülas umbes 10 hektari suurusel alal enamiku puudest lehtedest paljaks. 2018. aastal kahjustasid röövikud samal moel 20 hektari suurust ala.[7] Kui käsnalainelase puhang on juba alanud, on Eesti spetsialistid soovitanud oodata puhangu lõppu; kahjurite munemisajal võiks kinnitada puutüvedele liimivööd.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Loomade elu", 3. kd., lk. 309, joon. 356
- ↑ "Loomade elu". 3. kd., lk. 308
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Loomade elu". 3. kd., lk. 311
- ↑ "Loomade elu", 3. kd., lk. 308–309
- ↑ "Loomade elu", 3. kd., lk. 309–311
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Ruben, Teet; Viidalepp, Jaan; Viidalepp, Alar (14.07.2018). "Uus liblikas käsnalainelane tõi kaasa allergilise haiguse". Meie Maa. Lk 8.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Lember, Ain (19.07.2017). "Ohtlik metsakahjur teeb Saaremaal laastamistööd". Saarte Hääl. Originaali arhiivikoopia seisuga 20.06.2023. Vaadatud 20.06.2023.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Vapper, Ilona (13.06.2018). "Ohtlik metsakahjur asus saarel taas hävitustööle". Meie Maa. Lk 1.
- ↑ "Loomade elu", 3. kd., lk. 134
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 "Loomade elu", 3. kd., lk. 309
- ↑ Viiron, Kristiina (28.02.2019). "Metsateadlane Ivar Sibul: ka kõige pühendunum teadlane peab olema näoga ühiskonna poole". Maaleht.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Käsnalainelane andmebaasis eElurikkus
