Loogilised uurimused

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Logische Untersuchungen)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Husserli teosest; Trendelenburgi teose kohta vaata artiklit Loogilised uurimused (Trendelenburg), Frege teose kohta artiklit Loogilised uurimused (Frege).

"Loogilised uurimused" (saksa keeles "Logische Untersuchungen") on Edmund Husserli teos.

See ilmus esimeses trükis kahes köites: "Prolegomena zur reinen Logik" ("Prolegomenid puhtale loogikale", 1900) ja "Untersuchungen zur Phänomenologie und Theorie der Erkenntnis" ("Uurimused fenomenoloogiast ja tunnetuse teooriast", 1901).

Üksikasjalik kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Loogilised uurimused. Esimene köide. Prolegomenid puhtale loogikale. Teine, ümbertöötatud trükk 1913[muuda | muuda lähteteksti]

Raamat on pühendatud Carl Stumpfile "austuses ja sõpruses".

Eessõna[muuda | muuda lähteteksti]

Matemaatika filosoofiliste probleemidega tegelemisel on mulle selgunud, et olemasolevad loogika esitused ei ole heitnud piisavat valgust tegeliku deduktiivse teaduse olemusele. Erilist raskust valmistas see formaalse aritmeetika ja hulgateooria puhul. Formaalse aritmeetika üldistuste ilmne võimalikkus viis mind taipamisele, et matemaatika formaalne arvutamismeetod ei ole olemuslikult kvantiteediga seotud. Matemaatilise loogika tundmaõppimine tekitas küsimuse aritmeetika ja loogika tuletussüsteemide suhtest. See viis mind küsimuseni, mille poolest tunnetuse vorm erineb tunnetuse mateeriast ja formaalsed ehk puhtad "määratlused, tõed, seadused" materiaalsetest.

Ma olin [raamatus "Philosophie der Arithmetik. Psychologische und logische Untersuchungen", 1891] lähtunud valitsevast arusaamast, et loogika, sealhulgas deduktiivsete teaduste loogika filosoofiline alus kätkeb psühholoogias. Psühholoogia võimaldas küll selgitada matemaatiliste ettekujutuste päritiolu ja praktilisi meetodeid, kuid mitte mõttesisu loogilist ühtsust (teooria ühtsust). Kahtlesin matemaatika (ja teiste teaduste) objektiivsuse ühitatavuses loogika psühholoogilise põhjendusega. Hakkasin üha enam mõtlema loogika olemuse üle ning tunnetuse subjektiivsuse ja tunnetussisu objektiivsuse üle. Lõpuks olin sunnitud jätma matemaatikafilosoofilised uuringud kõrvale, kuni ma pole saanud selgust tunnetusteooria põhiküsimustes ega mõistnud loogikat kui teadust.

Nüüd toon välja puhta loogika ja tunnetusteooria uute aluste katse.

Halle, 21. mai 1900

Teise trüki eessõna[muuda | muuda lähteteksti]

"Loogilised uurimused" olid mulle läbimurdeteoseks, mitte lõpuks, vaid alguseks.

[---]

Göttingen, oktoober 1913

Sissejuhatus

§ 1 Tüli loogika definitsiooni ja tema õpetuste olemusliku sisu üle[muuda | muuda lähteteksti]

John Stuart Mill ("Loogika" sissejuhatus) pidas loogika definitsiooni puudutavate lahkarvamuste põhjuseks seda, et eri autorid on kasutanud samu sõnu erinevate mõtete väljendamiseks. Samasugune on olukord praegugi. Loogika on küll 19. sajandi keskpaigast muutunud. Loogika kolmest suunast – psühholoogilisest, formaalsest ja metafüüsilisest – on Milli mõjul saanud valdavaks esimene, kuid jätkuvad ka teised suunad. Ja psühholoogilise loogika enda seeski on üksmeel ainult loogika piiritluse ning tema olemuslike eesmärkide ja meetodite suhtes.

§ 2. Põhimõtteliste küsimuste uuesti läbiarutamise vajadus[muuda | muuda lähteteksti]

Loogika seisukord nõuab üha uuesti asumist põhimõtteliste küsimuste, eriti nende juurde, mis olid määravad suundade tülis ning tülis loogika piiritluse üle. Huvi nende vastu on aga viimastel kümnenditel jahtunud, sest paistis, et Milli "Examination of Sir William Hamilton's Philosophy" oma rünnakuga William Hamiltoni loogikale ning Friedrich Adolf Trendelenburg oma "mitte vähem kuulsate, kuigi mitte nii viljakate" "Loogiliste uurimustega" on need lahendanud. Psühholoogia õitsenguga kaasnes psühhologistliku suuna ülekaal loogikas.

Arusaam mingi teaduse eesmärkidest väljendub selle definitsioonis. Alles teaduse areng toob kaasa tema uurimisvaldkonna adekvaatse mõistemääratluse. Definitsioon täiustub teaduse arenedes, mis omakorda hoogustab tema arengut. "Mingi teaduse valdkond on objektiivselt kinnine üksus; ei ole meie meelevallas, kus ja kuidas me tõevaldkondi piiristame." Teadusharu arengu alguses võidakse selle valdkonda käsitada liiga kitsana, kuid ka kitsamas valdkonnas tehtud teoreetiline töö võib hiljem ära kuluda.

Palju ohtlikum on aga eri valdkondade segiajamine, sest see võib kaasa tuua põhjendamatud eesmärgid, sobimatud meetodid, põhilise ja kõrvalise ärasegamise jne. Need ohud on eriti suured filosoofilistes teadustes, mistõttu mahu ja piiride küsimused on neis palju tähtsamad kui loodusteadustes, kus kogemus piirid algusest peale vähemalt esialgselt paika paneb. Just loogika kohta on Kant öelnud: "See ei ole mitte teaduste rohkendamine, vaid moonutamine, kui nende piiridel lastakse üksteisele sisse joosta." Käesolev uurimus loodab näidata, et senine loogika, ja eriti tänapäeva psühholoogilise alustega loogika, ongi peaaegu tervenisti nende ohtude küüsis ning loogika areng on seetõttu oluliselt takistatud.

§ 3. Tüliküsimused. Tee, millele me asume.[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsioonilised tüliküsimused, mis puudutavad loogika piiritlust, on järgmised:

  1. kas loogika on teoreetiline või praktiline distsipliin;
  2. kas ta on teistest teadustest (eriti psühholoogiast ja metafüüsikast) sõltumatu distsipliin;
  3. kas ta on formaalne distsipliin (tegeleb tunnetuse pelga vormiga) või peab arvestama ka tunnetuse mateeriat;
  4. kas ta on aprioorne ja demonstratiivne või empiiriline ja induktiivne distsipliin.

Poolevõtmine ühes küsimuses toob suuresti kaasa vastused teistele, nii et laias laastus on ainult kaks seisukohta:

  • loogika on teoreetiline, psühholoogiast sõltumatu, formaalne ja demonstratiivne distsipliin või
  • psühholoogiast sõltuv praktiline õpetus, nii et ta ei saa olla formaalne ja demonstratiivne.

Meie eesmärgiks on välja selgitada puhta loogika olemuslikud eesmärgid. Me lähtume loogika määratlusest praktilise õpetusena ning teeme kindlaks selle tähenduse ja õigustuse. Seejärel uurime selle distsipliini teoreetilisi aluseid ja tema suhet psühholoogiaga. See küsimus puudutab tunnetuse objektiivsust. Tulemusena eraldame välja uue ja puhtteoreetilise aprioorse ja puhtdemonstratiivse teaduse, mis on aluseks praktilisele õpetusele teaduslikust tunnetusest. Seda ongi Kant ja teised formaalse ehk puhta loogika esindajad silmas pidanud, kuid on selle sisu ja mahu asjus eksinud.

Esimene peatükk

Loogika kui normatiivne ja iseäranis kui praktiline distsipliin

§ 4. Eriteaduste teoreetiline ebatäielikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstniku ainevaldamise ja oma kunsti hindamise täiuslikkus tavaliselt ei põhine nende tegevuste teoreetiliste seaduste tundmisel. Kunsti praktiseerija tavaliselt ei oska oma kunsti printsiipe õigesti kirjeldada. Tema looming toetub harmoonilistele jõududele ning hinnangu andmine peenele kunstilisele taktitundele. See ei kehti ainult kaunite kunstide, vaid ka kunsti kohta laias mõttes, sealhulgas teadusliku loomingu kohta, isegi täppisteadustes. Teadlane ei taipa oma tegevuse viimseid aluseid ega oma järelduste ning uurimismeetodite printsiipide viimseid eeldusi. Seetõttu on teadused ebatäielikud. Neil jääb puudu mitte ainult tulemustest, vaid ka sisemisest selgusest ja ratsionaalsusest. Erandiks ei ole ka matemaatika, mis on ometi teaduse ideaal: seda näitavad lahendamata küsimused geomeetria alustest ja imaginaarse meetodi põhjendusest.

§ 5. Eriteaduste teoreetiline täiendamine metafüüsika ja teadusfilosoofiaga[muuda | muuda lähteteksti]

Kõigepealt on tarvis metafüüsilisi uuringuid, mis teeksid kindlaks vähemalt kõigi tegelikkuse kohta käivate teaduste kontrollimata, enamasti märkamata ja ometi olulised metafüüsilised eeldused, näiteks et on olemas välismaailm kolmemõõtmelise eukleidilise ruumiga ja ühemõõtmelise ajaga; igasugune saamine allub põhjuslikkuse seadusele. Neid nimetatakse kohatult tunnetusteoreetilisteks eeldusteks. See aga ei puuduta näiteks puhast matemaatikat, mille esemeid peetakse sõltumatult olemisest või mitteolemisest puhtideaalsete määratluste kandjateks.

Teised uuringud puudutavad ühtviisi kõiki teadusi ning neid võib nimetada teaduseks teadusest, teadusfilosoofiaks (Wissenschaftslehre).

§ 6 Loogika kui teadusfilosoofia võimalikkus ja õigustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusfilosoofia kui teaduse idee juurde kuuluva normatiivse ja praktilise distsipliini võimalikkuse ja õigustuse alus on järgmine. Nagu sõna "teadus" ütleb, puudutab teadus teadmist. Teaduse objektiivne vorm on teaduslik kirjandus, mis pärineb paljude indiviidide teadmisaktidest ja läheb nendeks jälle üle; selles mõttes on teadmise eesmärgiks teadmine.

Tõde on meil teadmises; tegelikus teadmises on ta meil õige otsustuse objektina. Ent iga õige otsustus mingi asjaolu kohta ei ole teadmine selle asjaolu olemisest või mitteolemisest. On veel tarvis evidentsi, valgusrikast kindlust, mida tuleb eristada pimedast veendumusest, ebamäärasest arvamisest, et mitte joosta äärmise skeptitsismi karile. Tavalisest me peame siiski teadmise jaoks piisavaks ka mälestust, et evidents oli. Me eristame teadmist aluseta arvamisest ning seostame teda otsustuse õigsuse "tunnustega". Kõige täielikum tunnus on evidents, mida me peame tõe vahetuks tajumiseks. Tavaliselt me piirdume evidentsiga asjaolu suurest tõenäosusest, mille põhjal me eristame mõistlikke ja ebamõistlikke, paremini ja halvemini põhjendatud oletusi.

Teises tähenduses me räägime vastavalt tõenäosusele suuremast või väiksemast teadmisest, nii et evidentsil põhinev teadmine on ideaalne, maksimaalne teadmine.

Kui me näiteks sisetajumusi läbi elame ja olemasolevateks tunnistame, siis on meil teadmine, kuid kaugeltki mitte teadus. Tarvis on süstemaatilist seostatust teoreetilises mõttes, ja selles kätkeb teadmise põhjendus ning asjakohane seostatus ja kord põhjenduste järgnevuses. Teaduse olemusse kuulub põhjenduste süstemaatiline ühtsus teooriates. Teaduse otstarve on pakkuda meie kõrgeimatele teoreetilistele eesmärkidele võimalikult täielikult vastavas ulatuses ja vormis teadmist. Süstemaatiline vorm tundub meile teadmise idee puhtaima kehastusena, ja selle poole me ka püüdleme. Selle süstemaatilisuse me leiame eest asjadest endist. Tõe vallas valitseb seaduspärasuse ühtsus, mida tõe uurimine ja esitamine peegeldab ning millele toetudes ta tõe vallas edasi tungib.

Evidents ei tule enamasti iseenesest, vaid nõuab meetodi rakendamist, mis omakorda tugineb põhjendustele. See teeb võimalikuks ja vajalikuks teaduse ning ühtlasi teadusfilosoofia – loogika. Meetodi rakendamine kätkeb kunstlikke abivahendeid, millega tunnetatakse neid tõdesid ja tõenäosusi, mis muidu jääksid varjule. Juba evidentset kasutatakse hoovana, et jõuda kaudselt ligipääsetavate tõdedeni. Küllap siis on tarvis võrrelda neid metoodilisi abivahendeid, mis on akumuleerunud paljude põlvkondade taipamised ja kogemused. Selle põhjal saab seada meetodite üldised vormid ja sõnastada reeglid eri juhtumiklasside jaoks.

§ 7. Jätk. Põhjenduste kolm kõige tähtsamat eripära[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjenduste esimene oluline eripära seisneb selles, et nad on kindla struktuuriga ning nõudlikud lähtekohtade valikul.

Teine eripära on see, et põhjendused on korrastatud ühtsetesse järeldusvormidesse. "Järeldusvorm esindab klassimõistet, mille alla langeb lõputu hulk lausete seoseid, millel on temas selge kuju võtnud konstitutsioon. Ühtlasi on aga olemas aprioorne seadus, et iga väidetav põhjendus, mis käib selle järeldusvormi kohaselt, on ka tõesti õige, kui ta üldse lähtub õigetest eeldustest." Ja see kehtib üldiselt.

Kolmandaks, kõik järeldusvormid laienevad kõigile tunnetusvaldkondadele.

§ 8 Nende eripärade vahekord teaduse ja teadusfilosoofia võimalikkusega[muuda | muuda lähteteksti]

Need põhjenduste eripärad on ilmses vahekorras teaduse ja teadusfilosoofia võimalikkusega.

Kui põhjendustel poleks vormi, mis on tüüpiline tervele järelduste klassile, ning see vorm ei tagaks kogu selle järelduste klassi õigsust, siis poleks ka teadust. Siis ei oleks tõestusi uurida mõtet. "Rikas fantaasia, mahukas mälu, pingsa tähelepanu võime jms on ilusad asjad, kuid intellektuaalse tähenduse omandavad nad ainult mõtleval olendil, kelle põhjendamine ja leiutamine on seaduspäraste vormide all." Psüühikasüsteemis ei ole assotsiatiivselt ja reproduktiivselt tegevad mitte ainult elemendid, vaid ka siduvad vormid. Nii nagu teatud eeldused viivad eriti kergesti lõppjäreldusele, sest varem on meil õnnestunud sama vormiga järeldused, võib ka tõestatava lause vorm meenutada teatud põhjendusvorme. Tegu võib olla ka latentse meenutusega, teadvustamata erutusega Benno Erdmanni mõttes, igal juhul aitab see tõestuste õnnestumisele kaasa. Konkreetsetes valdkondades juurduvad nende valdkondade spetsiifilised põhjendusviisid. Nendega on seotud teadusliku taktitunde, ettenägeva intuitsiooni ja ennustamise iseärad. Need tulevad valdkonna elementide üldisest loomusest. Nii et igasugune kontrollimine, leiutamine ja avastamine põhineb vormi seaduspärasustel.

Nii nagu reguleeritud vorm võimaldab teadusi, nõnda võimaldab vormi sõltumatus teadmisvaldkonnast teadusfilosoofiat. Muidu oleks igal teadusel ise loogika. On tarvis nii teadusfilosoofilisi uurimusi igasuguse teaduse kohta kui ka spetsiaalseid uurimusi üksikute teaduste teooria ja meetodi iseära kohta.

Põhjenduste kolm eripära peaksid valgust heitma ka loogikale kui teadusfilosoofiale.

§ 9 Metoodilised menetlusviisid teadustes [on] osalt põhjendused, osalt põhjenduste abivahendid[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjendused ei ammenda metoodilise menetluse mõistet. Kõik teaduslikud meetodid, millel enesel ei ole tegelike põhjenduste iseloomu, on kas põhjenduste mõtlemisökonoomilised lühendid ja aseained, mis ajavad küll põhjenduste asja ära, kuid ei sisalda nende ilmset mõttesisu, või siis üksnes abivahendid tulevaste põhjenduste ettevalmistamiseks, hõlbustamiseks, kindlustamiseks või võimaldamiseks.

Näiteks on põhjenduste kindlustamise üks tähtis eelnõue, et mõtteid väljendatakse hästi eristatavate ja ühemõtteliste märkide abil. Keel on küll mõtete väljendamiseks laialt rakendatav, rangeks uurimiseks väga ebatäiuslik abivahend. Kahemõttelisused kahjustavad järelduste usaldatavust. Ettevaatlik uurija peab terminid defineerima. Nominaaldefinitsioon on abivahend järelduste kindlustamiseks. Tähtis on ka nomenklatuur: lühikesed ja iseloomulikud signatuurid tähtsamate mõistete kohta on hädavajalikud, kui nende mõistete väljendamine defineeritud väljendite algse tagavara abil on kohmakas. Põhjenduste abivahendite hulka kuulub ka klassifikatsioon.

Põhjenduste lühendite ja aseainete hulka kuuluvad algoritmilised meetodid: mehaanilised arvutusmeetodid (arvutusmasinad) ja metoodilised menetlusviisid objektiivselt kehtivate kogemusotsustuste kindlakstegemiseks – mitmesugused meetodid tähe asendi, elektritakistuse, inertse massi, murdumisnäitaja, raskuskiirenduse jne määramiseks. Iga niisugune algoritm on määratud põhjendustega, mis näitavad üldisel kujul, et kui niisugune menetlus sooritatakse kas või pimesi, annab paratamatult objektiivselt kehtiva üksikotsustuse.

§ 10. Teooria ja teaduse idee teadusfilosoofia probleemidena[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusfilosoofia peab tegelema ka teadustega kui kindlat laadi süstemaatiliste ühtsustega: nimelt sellega, mis on neile vormi poolest iseloomulik, mis määrab nendevahelised piirid ja sisemise jaotuse valdkondadeks, mis on nende olemuslikult erinevad liigid jne. Ka selle süstemaatilise põhjenduste kudumi võib allutada meetodi mõistele, nii et teadusfilosoofia peab peale teadustes esinevate teadmismeetodite tegelema ka nendega, mida ennast nimetatakse teadusteks. Peale kehtivate ja kehtetute põhjenduste tuleb eristada kehtivaid ja kehtetuid teooriaid ja teadusi.

§ 11. Loogika ehk teadusfilosoofia kui normatiivne distsipliin ja praktiline õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Loogika kui teadusfilosoofia osutub normatiivseks distsipliiniks. Teadused, teooriad, põhjendused ja üldse meetodid on vaimusünnitised, millel on kindel eesmärk, mille järgi nende üle tulebki otsustada. Loogika kui normatiivne teadus otsustab selle üle, kuivõrd olemasolevad teadused oma ideele vastavad. Sellega ta erineb võrdlevast ajaloolisest teadusest, mis vaatleb teadusi ajastute kultuuriproduktidena ning vaatleb nende tüüpilisi eripärasid ja ühisjooni eri aegadel.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]