Loogilised uurimused

See artikkel räägib Husserli teosest; Trendelenburgi teose kohta vaata artiklit Loogilised uurimused (Trendelenburg), Frege teose kohta artiklit Loogilised uurimused (Frege).

"Loogilised uurimused" (saksa keeles "Logische Untersuchungen") on Edmund Husserli teos.

See ilmus esimeses trükis kahes köites: "Prolegomena zur reinen Logik" ("Prolegomenid puhtale loogikale", 1900) ja "Untersuchungen zur Phänomenologie und Theorie der Erkenntnis" ("Uurimused fenomenoloogiast ja tunnetuse teooriast", 1901).

Üksikasjalik kokkuvõte

Loogilised uurimused. Esimene köide. Prolegomenid puhtale loogikale. Teine, ümbertöötatud trükk 1913

Raamat on pühendatud Carl Stumpfile "austuses ja sõpruses".

Eessõna

Matemaatika filosoofiliste probleemidega tegelemisel on mulle selgunud, et olemasolevad loogika esitused ei ole heitnud piisavat valgust tegeliku deduktiivse teaduse olemusele. Erilist raskust valmistas see formaalse aritmeetika ja hulgateooria puhul. Formaalse aritmeetika üldistuste ilmne võimalikkus viis mind taipamisele, et matemaatika formaalne arvutamismeetod ei ole olemuslikult kvantiteediga seotud. Matemaatilise loogika tundmaõppimine tekitas küsimuse aritmeetika ja loogika tuletussüsteemide suhtest. See viis mind küsimuseni, mille poolest tunnetuse vorm erineb tunnetuse mateeriast ja formaalsed ehk puhtad "määratlused, tõed, seadused" materiaalsetest.

Ma olin [raamatus "Philosophie der Arithmetik. Psychologische und logische Untersuchungen", 1891] lähtunud valitsevast arusaamast, et loogika, sealhulgas deduktiivsete teaduste loogika filosoofiline alus kätkeb psühholoogias. Psühholoogia võimaldas küll selgitada matemaatiliste ettekujutuste päritolu ja praktilisi meetodeid, kuid mitte mõttesisu loogilist ühtsust (teooria ühtsust). Kahtlesin matemaatika (ja teiste teaduste) objektiivsuse ühitatavuses loogika psühholoogilise põhjendusega. Hakkasin üha enam mõtlema loogika olemuse üle ning tunnetuse subjektiivsuse ja tunnetussisu objektiivsuse üle. Lõpuks olin sunnitud jätma matemaatikafilosoofilised uuringud kõrvale, kuni ma pole saanud selgust tunnetusteooria põhiküsimustes ega mõistnud loogikat kui teadust.

Nüüd toon välja puhta loogika ja tunnetusteooria uute aluste katse.

Halle, 21. mai 1900

Teise trüki eessõna

"Loogilised uurimused" olid mulle läbimurdeteoseks, mitte lõpuks, vaid alguseks.

[---]

Göttingen, oktoober 1913

Sissejuhatus

§ 1 Tüli loogika definitsiooni ja tema õpetuste olemusliku sisu üle

John Stuart Mill ("Loogika" sissejuhatus) pidas loogika definitsiooni puudutavate lahkarvamuste põhjuseks seda, et eri autorid on kasutanud samu sõnu erinevate mõtete väljendamiseks. Samasugune on olukord praegugi. Loogika on küll 19. sajandi keskpaigast muutunud. Loogika kolmest suunast – psühholoogilisest, formaalsest ja metafüüsilisest – on Milli mõjul saanud valdavaks esimene, kuid jätkuvad ka teised suunad. Ja psühholoogilise loogika enda seeski on üksmeel ainult loogika piiritluse ning tema olemuslike eesmärkide ja meetodite asjus.

§ 2. Põhimõtteliste küsimuste uuesti läbiarutamise vajadus

Loogika seisukord nõuab üha uuesti asumist põhimõtteliste küsimuste, eriti nende juurde, mis olid määravad suundade tülis ning tülis loogika piiritluse üle. Huvi nende vastu on aga viimastel kümnenditel jahtunud, sest paistis, et Milli "Examination of Sir William Hamilton's Philosophy" oma rünnakuga William Hamiltoni loogikale ning Friedrich Adolf Trendelenburg oma "mitte vähem kuulsate, kuigi mitte nii viljakate" "Loogiliste uurimustega" on need lahendanud. Psühholoogia õitsenguga kaasnes psühhologistliku suuna ülekaal loogikas.

Arusaam mingi teaduse eesmärkidest väljendub selle definitsioonis. Alles teaduse areng toob kaasa tema uurimisvaldkonna adekvaatse mõistemääratluse. Definitsioon täiustub teaduse arenedes, mis omakorda hoogustab tema arengut. "Mingi teaduse valdkond on objektiivselt kinnine üksus; ei ole meie meelevallas, kus ja kuidas me tõevaldkondi piiristame." Teadusharu arengu alguses võidakse selle valdkonda käsitada liiga kitsana, kuid ka kitsamas valdkonnas tehtud teoreetiline töö võib hiljem ära kuluda.

Palju ohtlikum on aga eri valdkondade segiajamine, sest see võib kaasa tuua põhjendamatud eesmärgid, sobimatud meetodid, põhilise ja kõrvalise ärasegamise jne. Need ohud on eriti suured filosoofilistes teadustes, mistõttu mahu ja piiride küsimused on neis palju tähtsamad kui loodusteadustes, kus kogemus piirid algusest peale vähemalt esialgselt paika paneb. Just loogika kohta on Kant öelnud: "See ei ole teaduste rohkendamine, vaid moonutamine, kui nende piiridel lastakse üksteisele sisse joosta." Käesolev uurimus loodab näidata, et senine loogika, ja eriti tänapäeva psühholoogiliste alustega loogika, ongi peaaegu tervenisti nende ohtude küüsis ning loogika areng on seetõttu oluliselt takistatud.

§ 3. Tüliküsimused. Tee, millele me asume.

Traditsioonilised tüliküsimused, mis puudutavad loogika piiritlust, on järgmised:

kas loogika on teoreetiline või praktiline distsipliin;
kas ta on teistest teadustest (eriti psühholoogiast ja metafüüsikast) sõltumatu distsipliin;
kas ta on formaalne distsipliin (tegeleb tunnetuse pelga vormiga) või peab arvestama ka tunnetuse mateeriat;
kas ta on aprioorne ja demonstratiivne või empiiriline ja induktiivne distsipliin.

Poolevõtmine ühes küsimuses toob suuresti kaasa vastused teistele, nii et laias laastus on ainult kaks seisukohta:

loogika on teoreetiline, psühholoogiast sõltumatu, formaalne ja demonstratiivne distsipliin või
psühholoogiast sõltuv praktiline õpetus, nii et ta ei saa olla formaalne ja demonstratiivne.

Meie eesmärgiks on välja selgitada puhta loogika olemuslikud eesmärgid. Me lähtume loogika määratlusest praktilise õpetusena ning teeme kindlaks selle tähenduse ja õigustuse. Seejärel uurime selle distsipliini teoreetilisi aluseid ja tema suhet psühholoogiaga. See küsimus puudutab tunnetuse objektiivsust. Tulemusena eraldame välja uue ja puhtteoreetilise aprioorse ja puhtdemonstratiivse teaduse, mis on aluseks praktilisele õpetusele teaduslikust tunnetusest. Seda ongi Kant ja teised formaalse ehk puhta loogika esindajad silmas pidanud, kuid on selle sisu ja mahu asjus eksinud.

Esimene peatükk

Loogika kui normatiivne ja iseäranis kui praktiline distsipliin

§ 4. Eriteaduste teoreetiline ebatäielikkus

Kunstniku ainevaldamise ja oma kunsti hindamise täiuslikkus tavaliselt ei põhine nende tegevuste teoreetiliste seaduste tundmisel. Kunsti praktiseerija tavaliselt ei oska oma kunsti printsiipe õigesti kirjeldada. Tema looming toetub harmoonilistele jõududele ning hinnangu andmine peenele kunstilisele taktitundele. See ei kehti ainult kaunite kunstide, vaid ka kunsti kohta laias mõttes, sealhulgas teadusliku loomingu kohta, isegi täppisteadustes. Teadlane ei taipa oma tegevuse viimseid aluseid ega oma järelduste ning uurimismeetodite printsiipide viimseid eeldusi. Seetõttu on teadused ebatäielikud. Neil ei jää puudu mitte ainult tulemustest, vaid ka sisemisest selgusest ja ratsionaalsusest. Erandiks ei ole ka matemaatika, mis on ometi teaduse ideaal: seda näitavad lahendamata küsimused geomeetria alustest ja imaginaarse meetodi põhjendusest.

§ 5. Eriteaduste teoreetiline täiendamine metafüüsika ja teadusfilosoofiaga

Kõigepealt on tarvis metafüüsilisi uuringuid, mis teeksid kindlaks vähemalt kõigi tegelikkuse kohta käivate teaduste kontrollimata, enamasti märkamata ja ometi olulised metafüüsilised eeldused, näiteks et on olemas välismaailm kolmemõõtmelise eukleidilise ruumiga ja ühemõõtmelise ajaga; igasugune saamine allub põhjuslikkuse seadusele. Neid nimetatakse kohatult tunnetusteoreetilisteks eeldusteks. See aga ei puuduta näiteks puhast matemaatikat, mille esemeid peetakse sõltumatult olemisest või mitteolemisest puhtideaalsete määratluste kandjateks.

Teised uuringud puudutavad ühtviisi kõiki teadusi ning neid võib nimetada teaduseks teadusest, teadusfilosoofiaks (Wissenschaftslehre).

§ 6 Loogika kui teadusfilosoofia võimalikkus ja õigustus

Teadusfilosoofia kui teaduse idee juurde kuuluva normatiivse ja praktilise distsipliini võimalikkuse ja õigustuse alus on järgmine. Nagu sõna "teadus" ütleb, puudutab teadus teadmist. Teaduse objektiivne vorm on teaduslik kirjandus, mis pärineb paljude indiviidide teadmisaktidest ja läheb nendeks jälle üle; selles mõttes on teaduse eesmärgiks teadmine.

Tõde on meil teadmises; tegelikus teadmises on ta meil õige otsustuse objektina. Ent iga õige otsustus mingi asjaolu kohta ei ole teadmine selle asjaolu olemisest või mitteolemisest. On veel tarvis evidentsi, valgusrikast kindlust, mida tuleb eristada pimedast veendumusest, ebamäärasest arvamisest, et mitte joosta äärmise skeptitsismi karile. Tavaliselt me peame siiski teadmise jaoks piisavaks ka mälestust, et evidents oli. Me eristame teadmist aluseta arvamisest ning seostame teda otsustuse õigsuse "tunnustega". Kõige täielikum tunnus on evidents, mida me peame tõe vahetuks tajumiseks. Tavaliselt me piirdume evidentsiga asjaolu suure tõenäosuse kohta, mille põhjal me eristame mõistlikke ja ebamõistlikke, paremini ja halvemini põhjendatud oletusi.

Teises tähenduses me räägime vastavalt tõenäosusele suuremast või väiksemast teadmisest, nii et evidentsil põhinev teadmine on ideaalne, maksimaalne teadmine.

Kui me näiteks sisetajumusi läbi elame ja olemasolevateks tunnistame, siis on meil teadmine, kuid kaugeltki mitte teadus. Tarvis on süstemaatilist seostatust teoreetilises mõttes, ja selles kätkeb teadmise põhjendus ning asjakohane seostatus ja kord põhjenduste järgnevuses. Teaduse olemusse kuulub põhjenduste süstemaatiline ühtsus teooriates. Teaduse otstarve on pakkuda meie kõrgeimatele teoreetilistele eesmärkidele võimalikult täielikult vastavas ulatuses ja vormis teadmist. Süstemaatiline vorm tundub meile teadmise idee puhtaima kehastusena, ja selle poole me ka püüdleme. Selle süstemaatilisuse me leiame eest asjadest endist. Tõe vallas valitseb seaduspärasuse ühtsus, mida tõe uurimine ja esitamine peegeldab ning millele toetudes ta tõe vallas edasi tungib.

Evidents ei tule enamasti iseenesest, vaid nõuab meetodi rakendamist, mis omakorda tugineb põhjendustele. See teeb võimalikuks ja vajalikuks teaduse ning ühtlasi teadusfilosoofia – loogika. Meetodi rakendamine kätkeb kunstlikke abivahendeid, millega tunnetatakse neid tõdesid ja tõenäosusi, mis muidu jääksid varjule. Juba evidentset kasutatakse hoovana, et jõuda kaudselt ligipääsetavate tõdedeni. Küllap siis on tarvis võrrelda neid metoodilisi abivahendeid, mis on akumuleerinud paljude põlvkondade taipamised ja kogemused. Selle põhjal saab seada meetodite üldised vormid ja sõnastada reeglid eri juhtumiklasside jaoks.

§ 7. Jätk. Põhjenduste kolm kõige tähtsamat eripära

Põhjenduste esimene oluline eripära seisneb selles, et nad on kindla struktuuriga ning nõudlikud lähtekohtade valikul.

Teine eripära on see, et põhjendused on korrastatud ühtsetesse järeldusvormidesse. "Järeldusvorm esindab klassimõistet, mille alla langeb lõputu hulk lausete seoseid, millel on tema näol selge kuju võtnud konstitutsioon. Ühtlasi on aga olemas aprioorne seadus, et iga väidetav põhjendus, mis käib selle järeldusvormi kohaselt, on ka tõesti õige, kui ta üldse lähtub õigetest eeldustest." Ja see kehtib üldiselt.

Kolmandaks, kõik järeldusvormid laienevad kõigile tunnetusvaldkondadele.

§ 8 Nende eripärade vahekord teaduse ja teadusfilosoofia võimalikkusega

Need põhjenduste eripärad on ilmses vahekorras teaduse ja teadusfilosoofia võimalikkusega.

Kui põhjendustel poleks vormi, mis on tüüpiline tervele järelduste klassile, ning see vorm ei tagaks kogu selle järelduste klassi õigsust, siis poleks ka teadust. Siis ei oleks tõestusi uurida mõtet. "Rikas kujutlus (fantaasia), mahukas mälu, pingsa tähelepanu võime jms on ilusad asjad, kuid intellektuaalse tähenduse omandavad nad ainult mõtleval olendil, kelle põhjendamine ja leiutamine on seaduspäraste vormide all." Psüühikasüsteemis ei ole assotsiatiivselt ja reproduktiivselt tegevad mitte ainult osad (elemendid), vaid ka siduvad vormid. Nii nagu teatud eeldused viivad eriti kergesti lõppjäreldusele, sest varem on meil õnnestunud sama vormiga järeldused, võib ka tõestatava lause vorm meenutada teatud põhjendusvorme. Tegu võib olla ka varjatud meenutusega, teadvustamata erutusega Benno Erdmanni mõttes, igal juhul aitab see tõestuste õnnestumisele kaasa. Konkreetsetes valdkondades juurduvad nende valdkondade spetsiifilised põhjendusviisid. Nendega on seotud teadusliku taktitunde, ettenägeva intuitsiooni ja ennustamise iseärad. Need tulevad valdkonna elementide üldisest loomusest. Nii et igasugune kontrollimine, leiutamine ja avastamine põhineb vormi seaduspärasustel.

Nii nagu reguleeritud vorm võimaldab teadusi, nõnda võimaldab vormi sõltumatus teadmisvaldkonnast teadusfilosoofiat. Muidu oleks igal teadusel ise loogika. On tarvis nii teadusfilosoofilisi uurimusi igasuguse teaduse kohta kui ka spetsiaalseid uurimusi üksikute teaduste teooria ja meetodi iseära kohta.

Põhjenduste kolm eripära peaksid valgust heitma ka loogikale kui teadusfilosoofiale.

§ 9 Metoodilised menetlusviisid teadustes [on] osalt põhjendused, osalt põhjenduste abivahendid

Põhjendused ei ammenda metoodilise menetluse mõistet. Kõik teaduslikud meetodid, millel enesel ei ole tegelike põhjenduste iseloomu, on kas põhjenduste mõtlemisökonoomilised lühendid ja aseained, mis ajavad küll põhjenduste asja ära, kuid ei sisalda nende ilmset mõttesisu, või siis üksnes abivahendid tulevaste põhjenduste ettevalmistamiseks, hõlbustamiseks, kindlustamiseks või võimaldamiseks.

Näiteks on põhjenduste kindlustamise üks tähtis eelnõue, et mõtteid väljendatakse hästi eristatavate ja ühemõtteliste märkide abil. Keel on küll mõtete väljendamiseks laialt rakendatav, rangeks uurimiseks väga ebatäiuslik abivahend. Kahemõttelisused kahjustavad järelduste usaldatavust. Ettevaatlik uurija peab terminid sõnastama. Nominaaldefinitsioon on abivahend järelduste kindlustamiseks. Tähtis on ka nomenklatuur: lühikesed ja iseloomulikud signatuurid tähtsamate mõistete kohta on hädavajalikud, kui nende mõistete väljendamine sõnastatud väljendite algse tagavara abil on kohmakas. Põhjenduste abivahendite hulka kuulub ka klassifikatsioon.

Põhjenduste lühendite ja aseainete hulka kuuluvad algoritmilised meetodid: mehaanilised arvutusmeetodid (arvutusmasinad) ja metoodilised menetlusviisid objektiivselt kehtivate kogemusotsustuste kindlakstegemiseks – mitmesugused meetodid tähe asendi, elektritakistuse, inertse massi, murdumisnäitaja, raskuskiirenduse jne määramiseks. Iga niisugune algoritm on määratud põhjendustega, mis näitavad üldisel kujul, et kui niisugune menetlus sooritatakse kas või pimesi, annab see paratamatult objektiivselt kehtiva üksikotsustuse.

§ 10. Teooria ja teaduse idee teadusfilosoofia probleemidena

Teadusfilosoofia peab tegelema ka teadustega kui kindlat laadi süstemaatiliste ühtsustega: nimelt sellega, mis on neile vormi poolest iseloomulik, mis määrab nendevahelised piirid ja sisemise jaotuse valdkondadeks, mis on nende olemuslikult erinevad liigid jne. Ka selle süstemaatilise põhjenduste kudumi võib allutada meetodi mõistele, nii et teadusfilosoofia peab peale teadustes esinevate teadmismeetodite tegelema ka nendega, mida ennast nimetatakse teadusteks. Peale kehtivate ja kehtetute põhjenduste tuleb eristada kehtivaid ja kehtetuid teooriaid ja teadusi.

§ 11. Loogika ehk teadusfilosoofia kui normatiivne distsipliin ja praktiline õpetus

Loogika kui teadusfilosoofia osutub normatiivseks distsipliiniks. Teadused, teooriad, põhjendused ja üldse meetodid on vaimusünnitised, millel on kindel eesmärk, mille järgi nende üle tulebki otsustada. Loogika kui normatiivne teadus otsustab selle üle, kuivõrd olemasolevad teadused oma ideele vastavad. Sellega ta erineb võrdlevast ajaloolisest teadusest, mis vaatleb teadusi ajastute kultuurisaadustena ning vaatleb nende tüüpilisi eripärasid ja ühisjooni eri aegadel. Normatiivne teadus põhjendab üldisi lauseid, mis annavad mingi normi (näiteks idee või kõrgeima eesmärgi) suhtes tunnused, mille olemasolu tagab vastavuse normile, on selle vastavuse tarvilik tingimus, samuti lauseid mittevastavuse kohta. Ta ei pea tingimata andma üldisi kriteeriume selle kohta, milline objekt peab olema, et alusnormile vastata. Teadusfilosoofia annab (teaduste kõrgeimat eesmärki, inimvaimu faktilist konstitutsiooni jne arvestades) ainult erikriteeriumid, laused, mis ütlevad, et nendel ja nendel vaimutegevuse aladel on need ja need meetodid on õiged. Kui õnnestuks kõik niisugused ja sarnased iseenesest võimalikud ja kehtivad laused välja töötada, saaks normatiivne distsipliin mõõduandvaks reegliks igale väidetavale meetodile üldse, ent ka siis ainult erikriteeriumidena. Juhtudel, kui alusnorm on eesmärk või võib saada eesmärgiks, tuleneb normatiivsest distsipliinist ülesande vajaliku laiendamise abiga praktiline õpetus. Nii ka siin. Kui teadusfilosoofia seab endale lisaülesande uurida meie võimuses olevaid tingimusi, millest kehtivate meetodite realiseerimine sõltub, ja kehtestada reeglid, kuidas tõde metoodiliselt üle kavaldada, teadusi kaalukalt piiritleda ja üles ehitada, meetodeid leiutada või rakendada ning kõiges selles vigadest hoiduda, siis saab sellest praktiline õpetus teadusest. Ilmselt hõlmab see normatiivse teadusfilosoofia täielikult endasse ning selle kaheldamatu väärtuse tõttu on täesti sobiv loogika mõistet vastavalt laiendada ning sõnastada seda selle praktilise õpetusena.

§ 12. Siia kuuluvad loogika definitsioonid.

Loogika sõnastamine praktilise õpetusena on olnud väga populaarne, aga lähemad määratlused jätavad tavaliselt soovida. Otsustuste tegemine, järeldamine, tunnetamine, mõtlemine on liiga kitsad täiendid. Näiteks "praktiline õpetus õigest otsustuste tegemisest" on liiga kitsas, sest sellest ei saa tuletada teadusliku tunnetuse eesmärki. On küll tõsi, et mõtlemise eesmärk täitub täielikult alles teaduses, aga kõnealuse praktilise õpetuse eesmärgi jaoks on mõtlemine ainult vahend. Peale selle, niisuguste sõnastuste puhul läheksid loogika alla ka kõrvalised küsimused, näiteks kas koriander on mälule hea. Tõele lähemal on Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri sõnastus, mille järgi loogika on praktiline õpetus teaduslikust tunnetusest, sest siis tuleb uurida ainult seda, mis võib edendada just teaduslikku tunnetust. Samas aga ei nähtu siit selgelt, et see õpetus peab kehtestama reeglid teaduste piiritlemiseks ja ülesehitamiseks. Suurepäraseid mõtteid meie distsipliini piiritlemiseks on Bernard Bolzano raamatus "Wissenschaftslehre", kuid rohkem kriitilistes eeluurimustes kui veidras definitsioonis, mille järgi teadusfilosoofia ehk loogika on teadus, mis juhatab, kuidas teadusi otstarbekates õpikutes esitada.

Teine peatükk.

Teoreetilised distsipliinid kui normatiivsete distsipliinide alused.

§ 13. Vaidlus loogika praktilise iseloomu üle.

Praktilise suunitlusega loogika on kõigi teaduste eitamatu postulaat, ja loogika ongi välja kasvanud teaduse vajadustest. See toimus siis, kui tärkav kreeka teadus sattus skeptikute ja subjektivistide rünnakute tõttu ohtu ning oli tarvis leida objektiivsed tõe kriteeriume. Kui aga, uuemal ajal Immanuel Kanti mõjul, seda, et loogika on praktiline õpetus, jälle eitama hakati, teised aga sellele teesile truuks jäid, siis ei saanud vaidlus käia selle üle, kas loogikale saab praktilisi ülesandeid seada. Ka Kant ise rääkis rakendusloogikast, millel tuleb reguleerida arutarvitust subjekti juhuslikes tingimustes, mis võivad seda takistada või soodustada, ja millest saab ka õppida, mis õiget arutarvitust soodustab ja kuidas loogikavigadest hoiduda. Isegi kui see pole Kanti järgi teadus või isegi mitte loogika, on igaühel vabadus loogika eesmärki nii laiana võtta, et see hõlmab ka praktilise loogika. ("Praktiline loogika" tavatähenduses ei eelda tingimata, et tuntakse teadud liiki asju, millele seda rakendatakse, küll aga vaimu, mis tahab, et see tema tunnetust edendaks. Rakendus võib olla kahesugune. Esiteks võivad loogikareeglid erilisele tunnetusalalr kasu tuua, see kuulub eriteaduse ja selle metodoloogia juurde. Teiseks on mõeldav ka tuletada puhta loogika seadustest praktilisi reegleid, mis arvestavad inimese erilist loomust.) Igatahes võib vaielda, ja ongi küllalt vaieldud, kas loogikast kui praktilisest teadusõpetusest on inimtunnetusele suurt kasu loota, kas näiteks "avastuse loogika" võib tõotada nii suuri pöördeid ja edusamme, nagu Gottfried Wilhelm Leibniz uskus, aga see vaidlus ei ole põhimõtteline, ning selle otsustab selge maksiim, et juba mõõdukas teaduste tulevase edendamise tõenäosus õigustab selle eesmärgiga normatiivset distsipliini, rääkimata sellest, et tuletatud reeglid ise on tunnetusele väärtuslikuks rikastuseks.

Põhimõttelise tähtsusega vaidlusküsimus on hoopis selles, kas loogika defineerimine praktilise õpetusena vastab loogika olemusele. Kas loogika tohib olla omaette teadusdistsipliin ainult praktilistel põhjustel, aga kõik loogika teadmised on kas puhtteoreetilised laused, mis peaksid õigupoolest kuuluma teistesse teoreetilistesse teadustesse või reeglid, mis nendel põhinevad? Ka Kant ei eita nähtavasti õigupoolest mitte loogika praktilist iseloomu, vaid peab võimalikuks ja tunnetusteoreetiliselt fundamentaalseks loogika kitsendamist täiesti sõltumatule uuele puhtteoreetilisele teadusele, milles nagu matemaatikas jääb iga mõte võimalikule rakendusele väliseks ning on nagu matemaatika aprioorne puhtdemonstratiivne distsipliin. Oponeeriva õpetuse praegu valdaval kujul viib loogika kitsendamine teoreetilisele sisule psühholoogia, võib-olla ka grammatika jt teaduste lauseteni, osakesteni teistest, kusjuures empiirilistest teadustest, Kanti järgi aga on veel puhas loogika, teoreetilise tõe eneseküllane, iseseisev ja aprioorne valdkond.

Nendes õpetustes on oluline osa ka sellel, kas loogika peab olema aprioorne või empiiriline, sõltumatu või sõltuv, demonstratiivne või mittedemonstratiivne teadus. Kui need küsimused, mis meid praegu ei huvita, kõrvale jätta, jääb ainult küsimus, kas igasugune praktilise õpetusena võetav loogika põhineb oma teoreetilisel teadusel, "puhtal" loogikal, või kõik loogikas kui praktilises õpetuses leiduvad teoreetilised õpetused on paigutatavad teistesse teadaolevatesse teoreetilistesse teadustesse. Viimast vaadet esindas juba Friedrich Eduard Beneke, selgelt väljendas seda John Stuart Mill, kelle loogika on saanud ka selles suhtes väga mõjukaks. Samal pinnal on Christoph von Sigwart. Esimesel vaatekohal on Kanti kõrval Johann Friedrich Herbart ja paljud tema õpilased. Alexander Baini loogika näitab, et Kanti vaade on ühitatav ka äärmise empirismiga. Loogika on Baini järgi teoreetiline ja abstraktne matemaatikataoline teadus, kuigi ta põhineb psühholoogial ega ole teistest teadustest absoluutselt sõltumatu ja neile eelnev teadus, kuid ei ole ka nagu Millil psühholoogia peatükkide kogum tunnetuse praktiliseks reguleerimiseks.

Seda erinevuspunkti ei ole 19. sajandi loogikas selgelt välja toodud ega hoolikalt kaalutud. Et loogika praktiline käsitlemine võimaldab mõlemat vaatepunkti ja mõlemad peavad seda reeglina kasulikuks, näis see vaidlus paljudele tähtsusetu ja nad ei teinud küsimust endale selgeks.

Meil ei ole tarvis süveneda varasemate loogikute vaidlusse, kas loogika on kunst või teadus või mõlemad või mitte kumbki. William Hamilton (Lectures on Logic) ütleb, et see vaidlus oli asjatu, sest see ei puudutanud loogika ulatust ja loomust, vaid seda, mida tähendab "kunst" või "teadus". Siiski, kui ei oleks olnud olulisi lahkarvamusi loogika käsitlusviisi ja sisu asjus, ei oleks see vaidlus nii tähtis olnud. Aga vaidlus definitsioonide üle on vaidlus teaduse enda üle, kui tegu on alles kujuneva teadusega, mille probleemid, meetodid ja probleemid pole veel paigas. Juba Hamiltoni ajal oli väga suuri lahkarvamusi loogika sisu, mahu ja käsitlusviisi asjus, võrreldagu ainult Hamiltoni, Bernard Bolzano, Milli ja Beneke töid. Kui võrrelda Benno Erdmanni ja Moritz Wilhelm Drobischit, Wilhelm Wundti ja Julius Bergmanni, Wilhelm Schuppet ja Franz Brentanot, Sigwarti ja Friedrich Ueberwegi, kas see on üks teadus, mitte lihtsalt nimi? Peaaegu võiks viimast arvata, kui ei oleks siin-seal suuremaid ühiseid teemarühmi, kuigi iga loogikutepaari puhul puuduks üksmeel õpetuste sisu ja isegi küsimuseasetuste asjus. Hamiltoniga ei saa nõustuda, sest definitsioonid väljendavad veendumusi loogika olemuslike ülesannete ja metoodilise iseloomu kohta ning nendega seotud eelarvamused ja eksitused võivad nii vähearenenud teaduse puhul juhtida uurimistöö algusest peale valedele rööbastele.

Segadust on suurendanud see, et puhta loogika iseseisvuse väljapaistvad eestvõitlejad, nagu Drobisch ja Bergmann, on esitanud loogika normatiivsust selle mõistesse kuuluvana. Oponendid nägid selles ebajärjekindlust, isegi vastuolu, sest nad tõlgendasid normatiivsust praktilisusena. Drobisch ütleb, et mõtlemist saab teaduslikult uurida kui vaimu tegevust, millel on oma tingimused ja seadused, ja kui vahendatud tunnetuse hankimise tööriista, mida saab kasutada õigesti ja valesti. Sellepärast on olemas nii mõtlemise loodusseadused kui ka selle normseadused. Esimesi uurib psühholoogia, teisi loogika. Normseadused reguleerivad tegevust alati teatud eesmärgi järgi. Oponendid saavad öelda, et Beneke ja Mill oleks sellega sõna-sõnalt nõus. Kui samastada normatiivset distsipliini praktilise õpetusega, siis on enesestmõistetav, et loogikatõdesid ei ühenda üheks distsipliiniks mitte asjade kokkukuuluvus, vaid juhtiv eesmärk. Siis aga pole õige kitsendada loogikat traditsioonilisele Aristotelese loogikale. Puhta loogika pooldajad on siis veel traditsiooni lummuses. Sellised arutlused juhivad huvi kõrvale sellelt, miks suured ja iseseisvad mõtlejad pooldasid puhast loogikat kui omaette teadust. (Kant ise küll vastandas psühholoogilistele seadustele, mis ütlevad, missugune aru on ja kuidas ta mõtleb, loogilised seadused kui paratamatud reeglid, kuidas mõtlemises tuleb menetleda, aga ei käsitanud loogikat normatiivse distsipliinina selles mõttes, et ta oleks määratletud vastavusega teatud eesmärkidele. Esteetika on teadus meelelisuse reeglitest üldse, loogika on teadus aru reeglitest üldse.) Pöörame tähelepanu puhta loogika esindajatel nii populaarsele loogika ja puhta matemaatika kõrvutusele. Ka matemaatilistel teadustel põhinevad praktilised õpetused. Teoreetilistel abstraktsetel loodusteadustel põhinevad tehnoloogiad. Sellepärast tundub loomulik, et puhta loogika mõte oleks olla abstraktne teoreetiline distsipliin, millel analoogsel moel põhineks tehnoloogia, nimelt loogika tavalises mõttes. Ja nii nagu praktilistel õpetustel üldse on normide tuletamise aluseks mõnikord üks, mõnikord mitu teoreetilist distsipliini, võib ka loogika praktilise õpetusena sõltuda mitmest distsipliinist. Kui nüüd veel osutuks, et täpses mõttes loogilised seadused ja vormid kuuluvad teoreetiliselt kinnisesse abstraktse tõe ringi, mida ei saa mitte kuidagi paigutada seni piiritletud teoreetilistesse teadustesse ning mida ennast tuleb seega võtta kõnealuse loogikana, siis võiks oletada, et selle distsipliini mõistemääratluse ebatäiuslikkused ja võimetus seda puhtal kujul esitada ning selgitada selle suhet loogikaga kui praktilise õpetusega soodustavad segiajamist selle praktilise õpetusega ning on võimaldanud vaidlust, kas loogika on olemuslikult teoreetiline või praktiline distsipliin.

Vastuväide, et siin taastatakse skolastiline Aristotelese loogika, mille ajaloo kohu on mõistnud väheväärtuslikuks, ei pea meid häirima. Võib-olla veel selgub, et see distsipliin ei ole nii vähese sisuga ja nii vaene sügavatest probleemidest. Võib-olla on vana loogika ainult puhta loogika idee väga ebatäielik ja segane teostus, aga esimese katsetusena tubli ja austusväärne. Võib-olla on traditsioonilise loogika põlgamine renessansi meeleolude õigustamatu järelmõju. Arusaadavalt oli see skolastilise teaduse võitlus suunatud eelkõige loogika kui tema meetodiõpetuse vastu. Aga see, et formaalne loogika omandas skolastika käes (eriti selle mandumise perioodil) väära metoodika iseloomu, näitav võib-olla ainult loogikateooria õige filosoofiline mõistmine. Nõnda ei tõesta ju ka arvumüstika midagi aritmeetika vastu. Renessansiaja loogikapoleemika oli õõnes ja tulemusteta, selles kõneles kirg, mitte taipamine. Teoreetiliselt loovam vaim Leibniz, kelles renessansiaja tormiline reformitung ühines uusaja teadusliku kainusega, ei tahtnud igatahes skolastikavastasest katlajahist midagi kuulda.

Kirjandus

Esimese osa teise trüki algtekst (pdf)