Bruiningk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Bruiningki suguvõsa vabahärravapp
Bruiningki suguvõsa Veselauska liini aadlivapp

Bruiningk (varem Brüning) (vene keeles Брюнинг) oli Lübeckist pärit kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatavasti oli suguvõsa algselt pärit Vestfaalist Flessenist, kust nad XVI sajandi lõpul või XVII sajandi alguses Lübeckisse ümber asusid.[1] Tollal kasutasid nad nimekuju Brüning. 1613. aastal sai Lübecki kodanikuks Nicolaus Brüning (suri 1639), kelle järeltulijate hulgast võrsus kaks raehärrat: Adolf Brüning (1624−1702) ja Hermann Brüning (1690−1760). Lübecki haru kustuski viimase surmaga.

Balti liin[muuda | muuda lähteteksti]

Lübeckis sündinud Heinrich Brüning (suri 1697) siirdus 1660. aastal ilmselt koos onupoeg Joachimiga Narva, kus ta võeti kaupmehesellina 1673. aastal kodanikuks ja valiti seejärel 1677. aastal raehärraks. Tema poeg Heinrich Bruiningk (1676–1736) õppis Tartu ja mitmetes Saksamaa ülikoolides ning temast sai nimekas vaimulik. 17111736 oli ta Liivimaa kindralsuperintendent. Vaimulikukohustuste kõrval tegeles ta ka mitmete mõisate majandamisega. Tema poegadest Axel Heinrichist ja Friedrich Justinist said alguse suguvõsa kaks pealiini: Hellenurme ja Veselauska. Liivimaal kinnistus XVIII sajandi keskpaiku suguvõsa perekonnanimena nimekuju Bruiningk.

Bruiningki suguvõsa Hellenurme liini aadlivapp

Hellenurme liin[muuda | muuda lähteteksti]

Selle liini rajaja riiginõunik Axel Heinrich Bruiningk (1705−1775) omandas 1737. aasta 14. augustil (vkj) Püha Rooma keisrilt aadlipatendi. Ostis Liivimaal rea mõisaid ja pani nii aluse liini maavaldusele; keskseks mõisaks kujunes Hellenurme. Matriklite koostamise ajal võeti ta 1747. aasta 29. juunil (vkj) Liivimaa rüütelkonna matriklisse. 17591769 oli ta Liivimaa maanõunik. Püha Rooma keiser annetas talle 10. oktoobril (vkj) 1777 vabahärra tiitli, kuid see sai talle osaks postuumselt. Tema järeltulijate hulgast võrsus mitmeid olulisi ühiskonna- ja rüütelkonnategelasi. Pojapoeg vabahärra Karl Axel Christer von Bruiningk (1782−1848) oli 18331847 Liivimaa maanõunik ja täitis 1836. aastal ka Liivimaa maamarssali kohuseid. Ta oli väljapaistev põllumees: ühena esimestest hakkas ta Liivimaal kasvatama meriinolambaid, samuti oli tal suur roll piimaveiste aretamises. Lõi aktiivselt kaasa Liivimaa sotsieteedi tegevuses ja valiti selle presidendiks. Teenete eest võeti ta 1840. aasta 3. mail (vkj) Kuramaa rüütelkonna matriklisse. Tema poeg Tartu-Võru kreisisaadik vabahärra Karl von Bruiningk (1804−1869) oli suurmaavaldaja: lisaks isalt päritud mõisatele suurendas ta päriseksostu või pantimise kaudu veelgi oma maaomandit ja tema käes oli 13 mõisa.

Lübecki-Narva liin[muuda | muuda lähteteksti]

Liini rajaja kaupmees Joachim Brüning (suri pärast 1630) sai 1630. aastal Lübecki kodanikuks. Tema poeg Joachim Brüning (suri 1679) rändas 1660. aasta paiku tõenäoliselt koos onupoeg Heinrichiga Narva, kus ta sai 1667. aastal kodanikuks. Tema liin kustus juba järgmises põlves XVII sajandi lõpul.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Bruiningki suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Hellenurme mõis. Bruiningki suguvõsa valdus 1738−1850
Veselauska mõisa häärber. Selle lasi ehitada Friedrich Justin Bruiningk 1766. aastal
  • Liivimaa läti distrikt:
  • Sileesia:
    • Mlietsch (1800-1806)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 465.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bruiningk, Hermann Baron. Das Geschlecht Bruiningk in Livland. Riga: Kommisionsverlag von N. Kymmels Buchhandlung, 1913 [1].
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 131, 261-264.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 465-466, 687 [2] [3].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd IV. Hamburg: 2014. Lk 19-44.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd II. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1974. Lk 137-138.

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]