Mine sisu juurde

Kurvitslased

Allikas: Vikipeedia
Kurvitslased
Metskurvits
Metskurvits
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond Kurvitslased Scolopacidae
Rafinesque, 1815

Kurvitslased (Scolopacidae) on lindude sugukond kurvitsaliste seltsist.

Kurvitslased on väiksed ja keskmise suurusega kahlajad. Nende jalad võivad olla lühikesed või pikad. Nokk on tavaliselt pikk ja võib olla sirge või alla- või ülespoole kõver.[1]

Kurvitslased elavad kõikides regioonides peale Antarktika. Nad elavad peamiselt rannikul ja sisemaal märgaladel. Pesitsevad rohtlates, padurates, tundrates, põõsastikes ja metsades.[1]

Morfoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Kurvitslaste nokad on väga erineva pikkusega. Ida- ja preeriakoovitaja nokk on rohkem kui kolm korda pikem kui pea, tuamotu tildri nokk moodustab pea pikkusest ainult 45%.[2]

Kurvitslased kasutavad toidu leidmiseks kompimist rohkem kui nägemist. Noka otsas on tundlikud retseptorid, näiteks Herbsti kehakesed, mis tunnetavad rõhku, ja Grandry kehakesed, mis tunnetavad nihet.[2]

Kurvitslastel on väiksemad silmad kui tüllidel. Samuti on neil võrreldes tüllidega võrkkestal vähem kepikesi ja rohkem kolvikesi. Neppidel ja kurvitsatel on silmad külgedel ja nii kõrgel, et aju asub mitte silmade taga, vaid nende all.[3]

Vastkoorunud poegadel on väga suured jalad. Nokk on suhteliselt väike ja ei sarnane veel täskasvanud linnu nokale. Üheks erandiks on luitsnokk-rüdi, kelle nokk on lapik juba koorumise päeval.[4]

Suurem osa kurvitslastest rändavad kaugele ning neil on pikad ja teravatipulised tiivad. Kurvitsatel ning vähemal määral ka neppidel ja vihitajatel on ümarama otsaga tiivad, mis sobivad kiireks õhkutõusuks ja puuokste vahel lendamiseks.[5]

Pea ülaosas silmade vahel asuvad kurvitslastel soolanäärmed, mis võtavad vereplasmast liigse soola ja eritavad selle ninaõõnde. Neppidel ja kurvitsatel, kes elavad peaaegu alati magevee ääres, ei ole soolanäärmeid. Magevee ääres elavatel kurvitslaste soolanäärmed on väiksed, mereäärsetel liikidel on suuremad. Kõige suuremad soolanäärmed on suurrüdil, kes toitub karpidest, kelle lihas on sama palju soola kui merevees. Pesitsusalal, mis asub merest kaugel, muutuvad suurrüdi soolanäärmed väiksemaks.[6]

Levila ja elupaik

[muuda | muuda lähteteksti]

Kurvitslased pesitsevad kaugemal põhja pool kui ükski teine linnusugukond. Enamik liike pesitsevad okasmetsavööndis, lähisarktikas ja Arktikas. Troopikavöötmes pesitsevad vaid 11 liiki.[7]

Suurem osa kurvitslasi pesitsevad sisemaal, enamasti mageveelistel märgaladel. Erandiks on mõned tildrid, kes pesitsevad padumere rannikul. Tildrid, mõned nepid ja plütt eelistavad niiskeid metsi, eriti pesitsusajal. Rüdid pesitsevad tundras. Nepid, neppvigled, vigled ja koovitajad pesitsevad padurates, aasadel ja karjamaadel.[7]

Enamik kurvitslasi talvituvad rannikul. Talvel elavad sisemaal mõned tikutajad, metskurvitsad, suurkoovitajad ja metstildrid.[7]

Pesitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik kurvitslasi pesitseb maapinnal taimedega vooderdatud lohus, mis on vaevu piisavalt sügav, et sinna mahuks neli muna. Mõned liigid pesitsevad puu otsas.[8]

Kurnas on maksimaalselt neli muna. Parasvöötmes ja troopikas elavad liigid munevad vähem mune. Kõige väiksem kurn on pisineppidel, kes munevad kaks suhteliselt suurt muna. Munade arv kurnas on ühe liigi isenditel alati sama ja ei olene välistest tingimustest.[8]

Vanalinnud hakkavad hauduma alles siis, kui kõik munad on munetud. Munadel järjest istumise aeg erineb liigiti. Mõned Arktikas pesitsejad võivad munadel istuda 15–18 tundi järjest.[9]

Polaarrebase, lumekaku või inimese lähenemisel pesale üritavad mõned tundras pesitsevad liigid käituda närilise moodi. Lind jookseb siksakitades pesast kaugemale, ajab suled puhvi, et nad meenutaks karvu, ja piiksub nagu imetaja. Teised liigid, näiteks suur- ja leeterüdi, ei teeskle närilist, vaid tõmbavad häälitsustega endale tähelepanu, ajavad saba laiali ja lehvitavad tiibu vastu maad, et näida vigastatuna.[10]

Kurvitslased hauvad mune umbes kolm nädalat. Kohe pärast poja koorumist viib vanalind koored ära, sest koore sisemine pool on valge ja seda on kaugelt näha. Pojad kõnnivad ja otsivad toitu juba paar tundi peale koorumist. Külma õhu käes ei suuda nad 40-kraadist kehatempreatuuri säilitada ning peavad vanema juurde end soojendama minema enne, kui kehatemperatuur langeb alla 30 °C. Rüdipojad hakkavad kehatemperatuuri hoidma kahe nädala vanuselt, vigled ja kurvitsad suudavad seda juba nädalavanuselt. Väikestel liikidel saavad pojad lennuvõimeliseks kahe, suurtel liikidel viie nädala vanuselt.[11]

Sugukonda kuulub 15 perekonda[12]:

Eestis kohatud liigid perekondade kaupa

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on kohatud 35 liiki kurvitslasi[13]:

  • perekond hallkibu
  1. 1 2 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 444. ISBN 8487334202.
  2. 1 2 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 448.
  3. ↑ del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 450.
  4. ↑ del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 455.
  5. ↑ del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 451–452.
  6. ↑ del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 451.
  7. 1 2 3 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 455–456.
  8. 1 2 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 473.
  9. ↑ del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 473–474.
  10. ↑ del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 474.
  11. ↑ del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 474–475.
  12. ↑ "Sandpipers, snipes, Crab-plover, coursers". IOC World Bird List. Vaadatud 26. juunil 2025.
  13. ↑ "Eesti lindude nimestik". Eesti Ornitoloogiaühing. Vaadatud 26. juunil 2025.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kurvitslased&oldid=6935898"