Mudanepp

Mudanepp
Mudanepp
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Kurvitsalised Charadriiformes;
Sugukond	Kurvitslased Scolopacidae;
Perekond	Mudanepp Lymnocryptes;
Liik	Mudanepp;
Binaarne nimetus
	Lymnocryptes minimus; Brünnich, 1764
	; Mudanepi levila; – pesitsusala, – talvitusala

Mudanepp (Lymnocryptes minimus) on kurvitslaste sugukonda kuuluv lind. Ta on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (2012).

Välimus

Mudanepp on 17–19 cm pikk. Tiibade siruulatus on 38–42 cm.^[2] Tiiva pikkus on 105–121 mm, saba 45–54 mm.^[3] Kaalub 28–106 g.^[2]

Selg on tume, alapool hele. Seljal ja pealael on kaks heledat triipu. Äärmised tüürsuled on tumedad. Puguala külgedel on tumedad triibud.^[4] Nokk on roosakaspruun või hallikaskollane, nokaots on must. Nokk on sirge ja pikk, aga tavaliselt vähemalt 20 mm lühem kui tikutajal. Jalad on rohekad, rohekaskollased või roosakaspruunid. Silmad on pruunid.^[3]

Levik

Mudanepi levila ulatub Kirde-Skandinaaviast Ida-Siberini. Elavad ka Lõuna-Rootsis, Põhja-Poolas, Põhja-Valgevenes ja Balti riikides. Talvituvad Briti saartel, Lääne-Euroopas, Afrotroopise põhjaosas, Türgis, Lähis-Ida põhjaosas, Aserbaidžaanis, Iraanis, Afganistanis, Indias, Lõuna-Hiinas ja Vietnamis.^[2]

Eestis on ta väga paigutise levikuga haruldane haudelind; rändel võib teda rohkem kohata^[5]. Mõned mudanepid ka talvituvad Eestis^[5].

Pesitsevad padurates, lammidel, rabades, metsatundras ja taigas. Talvituvad märgaladel ning jõgede ja ojade ääres.^[2]

Toitumine

Mudanepp toitub putukatest ja nende vastsetest, rõngussidest, kõhtjalgsetest ning vahel ka seemnetest. Mudast toitu otsides liigutab keha rütmiliselt üles ja alla. Öise või videvikulise eluviisiga. Tavaliselt toitub üksi, vahel kuni 5-linnulistes parvedes.^[2]

Pesitsemine

Pesitsevad maist septembri alguseni.^[2] Kurnas on neli muna mõõtmetega 38 × 27 mm. Muna kaalub 14 g. Emaslind haub mune 21–24 päeva.^[6]

Viited

↑ BirdLife International (2016). Lymnocryptes minimus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.
1 2 3 4 5 6 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 491. ISBN 8487334202.
1 2 Hayman, Peter; Marchant, John; Prater, Tony (1986). Shorebirds: an identification guide to the waders of the world (inglise). Boston: Houghton Mifflin company. Lk 359–360. ISBN 0-395-37903-2.
↑ Kumari, Eerik (1984). Eesti lindude välimääraja (neljas trükk). Tallinn: Valgus. Lk 54.
1 2 L. Jonsson, 2000. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 252
↑ Johnsgard, Paul A. (1981). The Plovers, Sandpipers, and Snipes of the World (inglise). University of Nebraska Press. Lk 428–431. ISBN 0803225539.

Välislingid

Mudanepp andmebaasis eElurikkus

[1] BirdLife International (2016). Lymnocryptes minimus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.

[del_Hoyo-2] 1 2 3 4 5 6 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 491. ISBN 8487334202.

[Hayman-3] 1 2 Hayman, Peter; Marchant, John; Prater, Tony (1986). Shorebirds: an identification guide to the waders of the world (inglise). Boston: Houghton Mifflin company. Lk 359–360. ISBN 0-395-37903-2.

[Kumari-4] Kumari, Eerik (1984). Eesti lindude välimääraja (neljas trükk). Tallinn: Valgus. Lk 54.

[Jonsson,_2000-5] 1 2 L. Jonsson, 2000. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 252

[Johnsgard-6] Johnsgard, Paul A. (1981). The Plovers, Sandpipers, and Snipes of the World (inglise). University of Nebraska Press. Lk 428–431. ISBN 0803225539.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]